"Maailmakirjandust võib mitmeti tõlgendada," tõdes Jüri Talvet. "Kui kirjutada need kaks sõna lahku, siis on maailma kirjandus täiesti haaramatu. Kokku kirjutatuna tuli mõiste Saksamaalt Goethelt 1827. aastal, Weltliteratur. Goethe ütles, et kui maaima rahvad ei ole maailmakirjanduse mõjul võimelised üksteist armastama, siis vähemalt võiksid nad üksteist paremini mõista."

Maailmakirjandus koondab maailma kirjanduse osa, mis ei aegu. Talvet on maailmakirjanduse jaganud kolmeks: esimene moodustub teostest, mis ringlevad kogu aeg: aktiivne kaanon. Teine on passiivne kaanon, mida teadvustatakse, aga mis ei ole kogu aeg kasutusel. Kolmandaks on potentsiaalne kaanon.

Kolmest värskelt eesti keeles ilmunud maailmakirjanduse ülevaatlikust köitest kõneldes ütles koguteose peakoostaja Talvet, et esimene koondab Ida kirjandust. "Siin ei ole meil inimest, kes oleks ühtviisi kursis hiina, india või türgi kirjandusega, nii et kaasatud on meie vähesed spetsialistid nendelt erialadelt," tutvustas Talvet, kel oli hea meel, et oma mahuka osa jõudis panustada tänaseks lahkunud Haljand Udam.

Ülejäänud kaks osa käsitlevad Lääne kirjandust antiigist tänapäevani, ning on üles ehitatud nähtuste kaupa. "Käsitlus lähtub sellest, et samad mõisted korduvad, klassitsism, barokk ja nii edasi, ning eelduseks on Lääne ühtne kultuuriuum," märkis Talvet.

Maailmakirjandus peaks puudutama inimese hinge igal pool ja igal ajal. "Maailmakirjandus on ühtlasi filosoofia," iseloomustas Talvet. "Selle vahega, et see on filosoofia kujundeis. Klassikaline filosoofia tegeleb abstraktsioonidega, aga eriti aktiivsesse maailmakirjanduse kaanonisse on jäänud teosed, millel on esteetiline väärtus ja mis on olnud mingi nähtuse alguseks, mida hiljem on edasi tõlgendatud."

Mitmete maailmakirjanikega kohtunud Jüri Talvet meenutas kõnelust Kuubal kolumblasest nobelisti Gabriel García Márqueziga, kes küsis Talvetilt muuhulgas, mis on Talveti meelest maagilise realismi nurgakivina tuntud Márquezi loomingu iseloomulikem joon. Lüürilisus, vastas Talvet. Jah, nõustus muuhulgas "Sada aastat üksildust" kirjutanud autor.

Tänastesse oludesse tulles soovitas Talvet lugeda Albert Camus' "Katku". "Praegu, kus meil katk on vallandunud, ega paremat teost ei ole," sõnas Talvet. "Mida siis piirsituatsioonis peale hakata?"

Talveti sõnul iseloomustab camus'likku absurdiinimest näiteks võitlus kurja vastu, teades, et see kuri kordub niikuinii.

"On selge, et argipäev ei ole lihtne ja me tihti upume maistesse muredesse ja kaotame sellega silmapiirilt kõrgemad sihid," nentis õpetlane ja poeet. Ta tõi näiteks Kreutzwaldilt Kalevipoja, kes tahaks koju tulla, aga inimesed on liiga hõivatud oma maiste muredega ning ei hooli temast ega tema kõrgetest ideaalidest.

"Juhan Liiv võib meid palju aidata," ütles Talvet. "Ta elas vaesuses, haigena, ja oli ometi läbini aus. Eestis võidaks võtta rohkem temast eeskuju ja mõelda vähem omakasust ja saamahimust. Tuleks võtta aeg maha ja mõelda, kas on vaja nende maiste hüvede järel joosta, võibolla saab mõõdukamalt. Ka äri saab ajada teistmoodi, võibolla ei pea olema nii ülimalt kaval."

Talvet lisas, et inimene ei tohiks end lahti rebida elu tervikust ja loodusest ning ka selles osas saab õppust võtta Juhan Liivist. "See on Juhan Liivi peamine tõdemus, et me ei lagundaks oma jalgealust ega hävitaks loodust."

Kultuurisoovitus: Baltasar Graciáni "Käsioraakel ja ettenägelikkuse kunst", mille on tõlkinud Talvet ise. See on Hispaania kuldajastu autor 16. sajandist, mis sai erakordselt populaarseks valgustusajastu Prantsusmaal. "Raamat koosneb filosoofilistest miniatuuridest, kus on palju suhtlemistarkust."