Arvustus. Sõnad, mis paeluvad, aga ei seo ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Paul Raud
Paul Raud Autor/allikas: Kaktus.ee

Raamat

Paul Raud

"Kellata torn"
Tänapäev

211 lk

 

Mõnikord juhtub, et sõnad ja mõtted tahavad välja tulla ega anna rahu enne, kui on eesmärgini jõudnud. Nii on Paul Raud suutnud kildudest kokku panna imeilusas lendlevas eesti keeles salapärase romaani, mis säilitab tundlikkuse ja müstika viimase peatüki viimase punktini. 

Tegemist on teosega, mida ei tasu lugejal kähku alla neelata ja siis unustada. See kirjatöö nõuab süvenemist ning väikeste ampsude kaupa hammustamist. Teksti ülesehitus ja kaunidus sunnib lugejat aega maha võtma ning nautima nüansirikast keelt. Nii juhtuski lugedes, et teose narratiiv jäi tagaplaanile ning esile tõusis väljenduse ilu. Põhjendatult pälvis raamatu käsikiri kirjanike liidu romaanivõistlustel EKI ja Emakeele Sihtasutuse keeleauhinna. Eriti väärtuslikuks muudab auhinna fakt, et teose on kirjutanud noormees, kes oli raamatu ilmudes 20aastane. Milline rõõm, et nii noort inimest kannab selline armastus keele vastu. 

Paul Raud oli teose kirjutamise ajal ilmselt isegi 18 või 19. "Kellata torn" on tema kirjanikutee tugev alguspunkt ning võib ainult arvata, et ta sulg on pungil täis ideid, mis ootavad paberile saamist – jääme neid ootama. Raamatu kaant kaunistab imeilus Paul Raua (1865-1930) maal "Rooma motiiv" (1902), mis vaid toetab romaani keele võlu ning teose saladuslikku sisu. 

Raamatus kohtame noormeest Nicolast kadunud sõbra otsinguil. Teekonna jooksul käib ta läbi kohad, mida on lugejana keeruline ratsionaalselt põhjendada. Näiteks otsib Nicolas sõpra ühel hetkel metsaonnist, järgmisel leheküljel on ta otsingutega jõudnud juba taevasse kõrguva pilvelõhkujani. Tegevuspaigad muutuvad vilkalt ning on ülimalt kontrastsed. Kogu teksti vältel jäävad vastamata küsimused, kus tegevus toimub geograafiliselt ning mis ajastusse oleme sattunud. Mõned nimed viitavad justkui Vahemere põhjakallastele. Samas kohtab teoses palju viiteid Eestile. Lõpuks ei teagi, kus me oleme ja mida me täpselt otsime. Küll aga on selles kõiges mingi nakkav võlu, mis sunnib lugejat vastuseid otsima hoopis enda peast. 

Teose pigem nõrgapoolne narratiiv ei sobi igale lugejale. Autor annab küll kuhjaga vihjeid ja mõistatusi, kuid saladuslik sisu lahenduseni ei jõuagi. Narratiiv ongi siin ju vaid keele tööriistaks. Raamat sobib lugejale, kes soovib ise fantaasiat kasutada ning detaile juurde genereerida. Mõistatuslikkusel on oma väärtus. 

Paul Raud ise on oma debüütromaaniga otsingutel ja pole veel oma teed leidnud, kuid aega tal selleks on. Kindel võib olla selles, et Eesti on ühe lootustandva noore kirjaniku võrra rikkam.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: