Kaja Kann. Nutikas ja kapsapea ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kapsas sisalduv ühend võib kaitsta kiirituse ohtlike mõjude eest.
Kapsas sisalduv ühend võib kaitsta kiirituse ohtlike mõjude eest. Autor/allikas: Wikimedia Commons

Kui ma eelmine kord pikalt-pikalt maal olin, oli üks teine põhjus. Nüüd on erinev. Erinev on see, et ma olen siin seltskonnaga. Siin on kaks peret. Mina oma elukaaslasega ja kukk kuue kanaga.

On kümme kümnemeetrist vagu kartulit, üks peenar porgandeid, üks peenar peete, üks peenar ube ja üks herneid, kaks peenart sibulaid ja küüslauku. On ka kaks kasvuhoonet. Üks robustne metallist tomatitele ja paprikatele, teine, see uuem ja puidust karkassiga, on veits peenem. Sinna tuleb viinamari ja melon, palju tšillit ja ehk leian midagi põnevat veel.

Metsa on meil hektari jagu. Iga-aastase puhastusraie käigus saame sealt saunapuud. Saun on see koht, kuhu me läheme, kui tahame välja minna. Võtame riidest lahti ja õlled korviga kaasa. Seal saame elukaaslasega kokku ja räägime oma jutud ära.

Tegelikult tahtsin rääkida lahti läinud paanikast. Noortel polevat kehalise kasvatuse tunde, nad ei suutvat liikuda. Neid noori me siia maale küll ei taha. Nad võivad astuda mu taimekese peale ega tee kartulil ja kivil vahet. Niisugune mulje võib jääda küll. Eelmisel aastal külastas meid Tallinna Tehnikaülikooli jalgrattamatka seltskond. Noor mees uuris oma selfipulgaga peenras kasvavaid naereid. See oli talle elamus. Üks teine noormees otsustas kasesõitu teha, aga ei pidanud vajalikuks puud, mille otsa ta ronis, enne ära määrata. No tegi seda siis lepaga. Tagajärjeks sõitsime Rakvere traumapunkti.

Soovitasin sõpradele kogu kriisiaja peeglisse vaadata selmet vaadata kehva kvaliteediga üles võetud portaaliteatrit. Ikka tuleb alustada endast. Olen siin siis nüüd vahtinud. Meil on üks suur ja vana peegel. Õnneks on see peegeldav kiht ära kulunud ja see, mis sealt paistab, on siiruviiruline nagu mustvalge sibul. Selle seitsme nädala jooksul on mulle saadetud seitse nutitelefoni. Vana nupuka kaudu rääkides inimesed lihtsalt ei kuulnud mind. No ja iga kord telefoni saabudes hakkan seda seadistama. Nad kõik tunduvad hirmus erinevad. Ei ole suutnud leida arusaadavat süsteemi. Lähen närvi. Jätan pooleli. Homme püüan uuesti. Ja iga uue nutikaga algab kõik otsast peale. Midagi on alati valesti. Taustapilti vahetada ei suuda, salvestatud fotosid üles ei leia, rääkimata nende välja saamisest nutikast arvutisse. Ainus hea asi on, et lõpuks olen suutnud kaardi sim-koodi meelde jätta.

Ajal, mil elame, peaks olema nutika käsitlemine elementaarne. No aga ei ole. Mulle ei ole. Mulle on elementaarne lõigata õunapuud või teha vahet naeril ja kaalikal. Endiselt on keeruline paugupealt öelda, kas tegemist on jalaka või saarega. Ma kuidagi kipun neid nimetama lehiseks. Teoreetiliselt tean küll, et see on vale. Aga ikka nimetan saare lehiseks. Lähedased on juba harjunud. Nad ei paranda mind enam. Nad teavad tausta. Vanaema tegi ikka lammastele lehisevihtu. Siin on sõnad veidi risti läinud. Lehisevihtu tehakse saarepuust, teate küll, noodsamad, mis vaevlevad praegu saaresurma käes. Jalaka ja saare vahet on kerge teha, kui näed mõlemat puud kõrvuti. Isegi kui lehti veel pole, on jalaka sügavroheline koor äratuntav. Lehis on hoopis üks teine ja okkaline puu. Kui pikalt asjaga tegelda, on võimalik taipama hakata.

Mõistan põllumajandusministri hüüet, et noored tuleks viia maale lihtsamaid töid tegema. Muidugi võiks, aga seda peaks tegema pere- või sõpruskond, mitte valitsus käsu korras. Kujutage ette, kui mind viidaks avatud kontorisse, kus ma sunniviisil peaksin erinevaid nutitelefone seadistama ja pidevatel ohtra seltskonnaga koosolekutel loovalt kaasa mõtelma. Ma ei saaks sellest aru. Hakkaksin käituma lapsena, mil ma rohides ei võtnud mitte umbrohtu maast välja, vaid kõplasin taime juuri vigastades nad mulla alla peitu. Eriti tekitab trotsi, kui mind enne ära sildistatakse ja igaks juhuks veidi mõnitatakse, et aa, sa oled see idioot.

Mulle meeldiks ka, kui noor hoiaks õuna käes ja teaks, kust see tuleb, kuidas ta on kasvanud ja mis on selle konkreetse õuna omadused, mitte ei vaataks seda kui vidinat. Aga sama palju meeldiks noortele, kui ma ei läheks iga kord närvi, kui nutitelefoni käes hoian. Kõiki asju lihtsalt ei saa. Inimene, olgu noor või vana, teeb seda, mille vastu huvi tunneb. Ja mida enam, ükskõik mille vastu, teadmised kasvavad, seda põnevamaks asi muutub.

Hetkel toimub võistlus väärtuste üle. Meie ühiskonnas on väärtus määratud selle va kummalise rahanumbri kaudu. Miks ei võiks kapsapea hind poes olla poole kallim? Ja võrdeliselt kapsakorjaja töötasu? Nutivõõra maainimesena ei osta ma kunagi kalleid nutikaid. Need, mis mulle saadetud on, on kellegi teiste vanad mudelid, linnakate mõttes risu. Ma lihtsalt ei väärtusta neid, nad ei huvita mind, aga kapsapea võiks osta küll poole kallimalt. Ostaksin sellise hea, mis kasvatatud umbrohutõrjeta põllul, kus inimesed on tahtnud oma tööd teha.

Eile saunas püüdsime aru saada, kas meil on nüüd puuri-, õrre- või vabapidamise kanad. Meie kanadel on kõik need võimalused olemas. Vastavalt päikese liikumisele veedavad nad oma aega siis õrrel või aias, mida võib tinglikult ka veidi avaramaks puuriks nimetada, või siis vabalt peenardes siblides. Mõtlesime, et mis hinnaga neid siis nüüd müüa. Pika arutelu tulemusena nimetasime munad metsakana omadeks. Mets on nende lemmikpaik. Aga mets ei ole minu oma, nagu pole ka kana. Muna potsatab ikka kana koju. Pessa. Neid ma sealt siis napsan endale.

Kui kriisiaeg on väärtuste ümberhindamise aeg, siis peaks seda kasutama iga üksik inimene isiklikult, et vaadata pikalt peeglisse ja saada aru, mille vastu just tema huvi tunneb. Nüüd on aega sellega tegeleda. Ja kui mina teen enda arust ainuõiget asja, siis seda ei pea kõik teised tegema. See oleks lausa ohtlik. Siis poleks mul ju kellelegi helistada ja uue nutika seadistamise abi küsida. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: