Filmitootmine uuel ajal ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Filmitootjad otsivad võimalusi, kuidas rasked ajad üle elada.
Filmitootjad otsivad võimalusi, kuidas rasked ajad üle elada. Autor/allikas: Sirp

Filmitootjad on tegevusseisaku tõttu hakanud otsima võimalusi, kuidas filmitootmine rasked ajad üle elaks. Tegemisi valgustab Eesti Filmitööstuse Klastri juhatuse liige Diana Mikita.

Mis on Eesti Filmitööstuse Klaster, millega tegeleb ja kelle huvisid kaitseb?

Eesti Filmitööstuse Klaster (EFK) esindab 20 filmitööstuse ettevõtet, sh nii mängu-, anima- kui ka dokumentaalfilmide tootjat, meie piirkonna suurimat filmifestivali PÖFF ja filmitööstuse platvormi Industry@Tallinn & Baltic Event. Klaster on ka üks plaanitava filmistuudio Tallinn Film Wonderland osanikest.

8. aprillil esitasid klastri esindajad virtuaalselt oma ettepanekud kultuuriministrile. Millised ettepanekud?

Kohtumise eel koostasime põhjaliku dokumendi, selgitades meie valdkonna peamisi toimimisprintsiipe, mida on vaja mõista COVID-19 kriisis. Millegipärast on levinud arvamus, et filmitootja saab kogu rahastuse riigilt. Nii kodumaiste kui rahvusvaheliste filmiprojektide tootmise üheks alustalaks on tõepoolest riiklik finantseerimine Eesti Filmi Instituudi (EFI) ja Eesti Kultuurkapitali kaudu, ent keskmiselt moodustab riigi toetus filmidele umbes 40% filmi kogueelarvest ning harvad pole juhud, kui riigieelarveline toetus on sellest väiksemgi, nt "Novembri" (35%), "Supilinna Salaseltsi" (35%) jt puhul.1 Ülejäänud rahastusallikateks on piletitulu, ettemüük telekanalitele, välismaise kaastootja ja välisfondide panus, erainvestorite investeeringud, ent suures mahus ka filmitootmisettevõtete omapanus, mida teenitakse peamiselt rahvusvahelist filmi­teenust pakkudes.

Hetkeseisuga on kõik filmivõtted peatatud, kinod suletud,2 välismaiste kaastootjate panused küsimärgi all ning rahvusvahelise filmiteenuse osutamine ehk teenuste eksport täielikult peatunud. Seejuures on teenuste eksport majanduslikult kõige kiirema raharinglusega tootmisvõimalus, kus tootja osaleb teenusepakkujana välisriigile, kaasates sageli ka eesti talente väga mitmest valdkonnast (peale võttemeeskonna näitlejad, heliloojad, interpreedid, kirjanikud).

13 rahvusvahelist tootmisteenust pakkuva ettevõtte seas korraldatud küsitluse järgi oli 2020. a prognoositud turumaht enne COVID-19 kriisi 16,6 miljonit eurot. Eriolukorra tagajärjel ainuüksi märtsist maini tühistatud tööde maht oli 3,2 miljonit eurot ja mõjuprognoos 2020. a turumahule kokku 10,7 miljonit eurot. Need on ainult 13 ettevõtte andmed.

EFK viis ettepanekut kultuuriministrile

• Kuna teadmata ajaks on seiskunud välisraha kaasamise võimalus, siis on massilise tööpuuduse, tippkompetentsi kadumise ja filmitööstuse hävimise vältimiseks vajalik säilitada kodumaine tootmine. Seoses sellega tegime ettepaneku EFI maikuise tootmistoetuste vooru taastamiseks ning lisavahendite leidmiseks summas 2 miljonit eurot, mis suunatakse kodumaise filmitootmise eri etappide toetamisse sel aastal.

Aprilli lõpus on selle otsuse tegemine juba ülimalt ajakriitiline – eelkõige filmitootmise sesoonsusest3 tulenevalt, sest halva ilmaga filmida pole filmivõtte paviljoni puudumise tõttu võimalik.

• Kuna kodumaiste filmide tootmine on ainus viis piirata tööpuudust ja spetsialistide äravoolu valdkonnast, peame ajakriitiliseks otsuseks Film Estonia varasemate perioodide kasutamata vahendite (629 000 eurot) suunamist kultuuriministeeriumi eelarvesse.

• Film Estonia tagasimaksesüsteemi avamine kodumaistele filmidele ja erainvesteeringutele, mis annaks tootjatele võimaluse katta äralangenud rahastusallikad. Peame oluliseks tagasimakse määra tõstmist 35–40%-le, et rahvusvahelise koostöö taastudes ja peagi algavas COVID-19 võidujooksus oleks Eesti tootmisteenuse sihtriigina teistest atraktiivsem ja/või poleks naaberriikidega võrreldes kehvemas seisus.

• Eraldada telekanalitele (ERR) vahendid sõltumatutelt tootjatelt vanemate filmide litsentside uuesti omandamiseks konkurentsivõimelisema summa eest, mis eriti lähiperioodil võib olla tootjatele üks väheseid sissetulekuallikaid.

• PÖFFi toetuse muutmine alates aastast 2015 kehtivast kultuurkapitali toetusskeemist (50% toetust audiovisuaalsest sihtkapitalist, 50% valdkondade vahelisest sihtkapitalist ehk nõukogust) tagasi varem kehtinud 20–80% skeemile (20% AV sihtkapital, 80% valdkondade vaheline) vabastamaks audiovisuaalse sihtkapitali summad filmide tootmise toetamiseks.

Diana Mikita: "Mõistame, et eriolukord toob iga päev kaasa uudiseid ning nii oleme ka meie saanud ühel päeval musta, teisel päeval valget ning kolmandal punast värvi uudiseid" Foto: Sohvi Viik

Kuidas teie ideed vastu võeti ja kas midagi ka otsustati?

Kohtumine oli asjalik ning jäi kostma seisukoht, et filmitööstusele esialgu plaanitud toetus on tõepoolest ebaproportsionaalselt väike võrreldes teiste valdkondadega. Minister näitas head tahet toetusmeetmete jaotus uuesti läbi vaadata. Mõistame, et eriolukord toob iga päev kaasa uudiseid ning nii oleme ka meie saanud ühel päeval musta, teisel päeval valget ning kolmandal punast värvi uudiseid, aga paraku pole EFK seniajani saanud ühtegi selget vastust. Tundub, et filmitööstuse toetusmeetmete jaotamine on lükatud viimaseks, nagu ka kinode taasavamine.

Mõistame, et tasakaalustatud kultuurivaldkondade edendamine-toetamine on eriolukorras kõrgemal tasemel žongleerimine. Ometi on valitsus selgelt väljendanud, et prioriteet kuulub majandust elavdavatele valdkondadele. Filmitööstusse investeeritud summad liiguvad kiiresti edasi teistesse filmivõtteid teenindavatesse sektoritesse, aidates nii kogu majandust. Ent praegu me ei arva, et sellest põhimõttest kinni hoitakse – toetused liiguvad sinna, kuhu nad alati on liikunud. Eesti rahvas on kahtlemata teatrirahvas, aga kas pole aeg hakata ka filmi nägema objektiivses proportsioonis? 2019. aastal kogusid eesti filmid kinodes rekordarvu vaatajaid – kokku 847 960 vaatajat. Üldine kinokülastuste arv oli 3 685 922, mis teeb meie filmi turuosaks vaatajaskonnast 23%.4 Skandinaavia maades, aga ka Leedus ja Poolas, on tavaline, et kodumaise filmi turuosa on veerand kogu kinokülastajate arvust. Ainuüksi ühe eduka kodumaise filmi vaatajaarv olid suurem kui ühe eduka teatri kogu aasta külastusnumbrid. Kui aegade hämarusest oleme olnud laulu-, tantsu- ja teatrirahvas, siis on õigustatud öelda, et oleme ka filmirahvas, kes armastab kodumaiseid linateoseid.

Kuidas on teie vaates tootjate seis pärast mõnenädalast kriisiaega ja aktiivse tootmistegevuse seiskumist?

Esimene šokk on möödunud. Otsime viise, kuidas eriolukorras filme näidata ja filmiteenust pakkuda. Marianne Ostrati initsiatiivil ja koostöös Netikinoga korraldasime viiele lühifilmile pealkirjaga "Värske veri" esmakordse online-esilinastuse, mis õnnestus väga hästi. Testime n-ö distantsilt filmimist ning leiutame koostöös partneritega uusi innovaatilisi tehnilisi lahendusi. Vähendame töötajate palkasid ja vaatame nukrusega esimeste tublide ja pikaajaliste tegijate lahkumist turult isegi kiiremini, kui arvasime.

Filmitootjad on loomult peaaegu eluohtlikult positiivsed – oleme õppinud looma väga efektiivselt ja piiratud tingimustes juba väga pikki aastaid. Meie positiivsus püsiks, kui ei oleks puudu 50–70% filmide finantseerimisallikatest (s.o filmitootmisettevõtete iseseisvalt teenitav kapital) ja saaksime hinnata, millal võiks taastuda rahvusvaheliste projektide tootmine. Oleme seisukohal, et sel aastal on rahvusvahelised projektid pigem välistatud – seda tulenevalt nii võtete ettevalmistusperioodi pikkusest (minimaalselt 3–6 kuud) kui ka tootmist piiravast hooajalisusest. Realistlikult peame välisprojektide naasmist Eestisse võimalikuks alles 2021. aastal.5 Kui peale toetuste väiksuse ei mõista riik ka seda, et Eesti filmitööstusel on viimaste aastatega tekkinud tugev positsioon teenusepakkujana maailma tipptegijatele nii filmitootjate (Christopher Nolani "Tenet" jt) seas kui ka reklaamitööstuses ning meil ei aidata luua isolatsioonijärgses võidujooksus häid võimalusi nende siia meelitamiseks, võime järgmiseks paarikümneks aastaks kaotada oma positsiooni konkurentidele Lätile, Leedule, Poolale, Sloveeniale, Rumeeniale jt. Võin liialdamata öelda, et tipptegijate Eestisse meelitamiseks on kogu valdkond ühiselt pingutanud pea kümme aastat ning südamest kahju oleks taas näha järgmise tippdraamaseriaali tootmise ja sellega kaasnevate mahukate lisavahendite liikumist naabrite juurde (nt "Tšernobõl" ja "Stranger Things" on end sidunud Leeduga). Oleme esitanud oma ettepanekud, kuidas muuta tagasimaksesüsteem ahvatlevamaks ning seeläbi saavutada suurem konkurentsieelis naabrite ees.

Kas midagi on ka jäävalt läinud ja millisena tuleb eesti film sellest kriisiseisust lõpuks välja? Mis jääbki teisiti?

Loodame, et kriis ühendab meid ja õpetab koostööd tegema. Loodame, et väljume siit üksteisega inimlikuks ja hoolivaks jäädes. Loodame, et lisavahendid kodumaise tootmise jaoks leitakse, et suvel saaksid võttesse minna filmivõtted katkestanud Ove Mustingu spordidraama "Kalev", Ilmar Raagi uus lastefilm "Erik Kivisüda" ning maikuist tootmisvooru ootavad ja samuti suvel võtteid planeerivad Elmo Nüganeni "Apteeker Melchior", Triin Ruumeti uus film "Tume paradiis" jt.

Loodame, et filmide kvaliteet ei lange tasemele, millest oleme viimaste aastatega välja rabelenud. Loodame, et publik leiab taas kinod üles. Kinod on väga põhjalikult valmistunud oma saale turvaliseks seades ning on välja pakutud meetmeid, et kinokülastus jääks turvaliseks. Kinod ei ole ohtlikumad kui sageli kitsastes tingimustes töötavad kohvikud, restoranid, muuseumid jt. Enne kui otsustatakse kinod lükata viimaseks, tuleb põhjalikud analüüsida, kas see on otstarbekas.

Ja viimaks loodame, et toetuse jagajad ei unusta, et filmide tootmine kestab keskmisest pikemat aega ning otsustega viivitades märgatakse filmitootjate kadumist alles siis, kui ekraanilt tulevad küll ainult head, aga väga vanad filmid.

Peame vajalikuks veel kord rõhutada, et filmivaldkond ei paku tööd mitte ainult valdkonnas tegutsevatele erialafirmadele (filmitootjad ja järeltootjad, võttetehnika rendifirmad jt) ning loominguliste- ja tehniliste oskustega vabakutselistele erialaspetsialistidele nagu režissöörid, kunstnikud, operaatorid jt, vaid see on kogu ühiskonda ühendav süsteem, kuhu on kaasatud näitlejad, muusikud, kirjanikud, heliloojad, aga ka sellised sektorid nagu ehitus, majutusasutused, restoranid, toitlustus- ja transporditeenused, võttekohtade omanikud jne. Filmitööstuse tegevuse peatumine mõjutab vähemal või suuremal määral kõiki valdkondi. Filmitootmise taaskäivitamisega saame aidata ka neid.

Toetusmeetmeid vaadates tundub, et abivajajatele on otsustatud anda kala (loomeliitude toetused), mitte õng, mida filmide tootmine võimaldaks. Kala saajad tulevad varsti uut kala küsima, sest õng on üle jõe visatud.

Mida toob tulevik ja millised oleksid järgmised sammud?

Tulevik tundub habras ning eluohtlikke optimiste jääb iga nädalaga vähemaks. Kui filmitootmisse veel sel kevadel lisavahendeid ei suunata, pole kindel, kas tootmisettevõtted sügisel elus on.

Toetusmeetmete jagamine ei tohi jääda selleks loodud ministeeriumi erikomisjoni kanda, vaid seda peaks koordineerima audiovisuaalvaldkonda esindav Eesti Filmi Instituut. Neil on vajalik kompetents ning ülevaade turuolukorrast, valdkonna ühe tugevaima esindajana on Eesti Filmitööstuse Klaster EFIga püsivas kontaktis. Riik peab silmas pidama, et viiruse­järgses võidujooksus oleksid meie valdkonnal kõik vahendid, et esimesel võimalusel taastada välisteenuse pakkumine. Eesti kvaliteetne filmilooming ei saa eksisteerida ilma tootmisfirmade teenuste ekspordita.

Rahvas vajab filme, kuna film on hetke jäädvustaja ja meelsuse kandja, meelelahutaja ja lohutaja nii headel kui keerulistel aegadel.

1 2020. aastal eri tootmisfaasis oleva mängufilmi 15,2 miljoni euro suurusest eelarvest moodustab EFI toetus 4,3 miljonit eurot (28,3%).

2 Perioodil märts–mai 2020 on realistlik Eesti filmide vaatajate puudujääk ca 200 000 ehk üle miljoni euro kassatulu.

3 Eesti filmitööstus on ajakohase filmistuudio puudumise tõttu sesoonne, võtteperioodid jäävad valdavalt ajavahemikku juuni–september.

4 http://filmi.ee/uudised/#a-record-breaking-year-for-estonian-cinema

5 60% ettevõtetest usub, et sektori taastumine saab alata 2020. a IV kvartalis. 50% ettevõtetest arvab, et turumahu taastumine COVID-19 eelsele tasemele võtab aega 3–5 aastat, seda juhul, kui õnnestub säilitada tootmine ja tootmisettevõtted.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: