Ede Raadik: meil ei väärtustata kunstnikke piisavalt ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

Kunstnik Ede Raadik leiab, et süsteem on teda eriolukorra ajal alt vedanud ning Eestis ei väärtustata kunstnikke piisavalt.

Kunstnik Ede Raadik pidas karantiiniblogi, kus ta jagas oma mõtteid argipäevast, kunstnikuks olemisest ja isolatsiooni mõjust inimesele. Tema näitus "Parim, kes sa kunagi oled" Kunstihoone linnagaleriis avati veebruari keskel ja pidi olema avatud märtsi lõpuni. Küll aga sulges eriolukord ka muuseumide ja galeriide uksed, vahendas "Aktuaalne kaamera. Nädal".

"Ja siis tuli uudis, et nüüd läheb galerii kinni. Esimene nädal oli hästi raske tegelikult. Samas see pani kindlasti mõtlema selle üle, kuidas tulevikus, kui sa teed näitusi, kaitsta end selliste asjade eest. Vabalt võib juhtuda nii, et sa näed aasta aega vaeva ja siis öeldakse, et näitust ei saa avada," ütles Raadik.

Kuna näituseid valmistatakse pikalt ette ja galeriide näitusekava on paigas vähemalt aasta jagu, jäidki paljud kunstnikud oma töödega ootele. Kui nende looming jääb seisma, siis kaob ka sissetulek.

"Minu viimane tööots oligi see näitus. Ja kui nüüd tuli see eriolukord, siis tegelikult kõik järgnevad projektid, mis olid planeeritud kevadesse ja suvesse, on ära jäänud. /.../ Mul praegu veel on kodu, ma paar nädalat ööbisin stuudios, kuidagi pean hakkama saama, et ma suudaks oma korteriüüri maksta, aga see on asi, mille ma tõesti pean ette võtma. Pean kolima oma stuudiosse," rääkis Raadik.

Nii panigi kriis teda kahtlema, kas ta on omale üldse õige ameti valinud. Raadik kirjeldas, et kunsti luua on kallis ja sageli tuleb sellele veel ise peale ka maksta ning päeva lõpuks ei tea ikkagi, kas saad üüri maksta või ei.

"Linnagalerii näitus on saanud kõige rohkem tagasisidet ja tähelepanu üldse minu näitustest. See peaks ju ometigi näitama mingit edu? Aga kus see edu on, kui istun siin pimedas, tolmuses stuudios, koduta, pesemata? Mina olen teinud kõik, mis minu võimuses, süsteem on see, mis on mind alt vedanud. Kui tahan teha oma erialast tööd ehk näitusi, siis ma ellu ei jää. Pean ikka võtma muid töid, aga ma ei taha teha asju, mis ei ole minu eriala. Miks ma pean? Mis elu see on?" rääkis Raadik oma blogis.

"See tõesti paneb mõtlema ja kahtlema, mida ma olen teinud valesti ja mida ma saan teha, et see ei oleks nii. Ma olen jõudnud selle järelduseni, et mina olen teinud kõik, mis on minu võimuses, lihtsalt see süsteem on selline, et meil ikkagi ei väärtustata kunstnikke nii palju, et see on ikka selline teisejärguline. Ei nähta seda tööd, mida kunstnik teeb," tõdes ta ERR-ile antud intervjuus.

Kõik need mõtted ja kahtlused inspireerisid Raadikut pidama blogi Kaasaegse kunsti Eesti keskuse kodulehel. See leidis kiiresti lugejaskonna, kes temaga ühendust võtsid ja oma mõtteid jagasid.

"Me väga palju ei räägi nendest asjadest, et kas ma olen ikka õigel teel. Ma olen juba 31 ja mul ei ole raha, et üüri maksta. Kas ma olen läbikukkunud? Ma arvan, et need on mõtted, mida enamus mingil hetkel mõtlevad ja mulle oli väga oluline jagada peale positiivsete asjade ka negatiivseid asju, et julgustada teisi inimesi rääkima ka mingitel rasketel teemadel," rääkis Raadik.

"Täna olen rahulikum ja kasutan seda aega, et tegeleda oma vaimse ja füüsilise tervisega, et oleksin valmis ajaks, mil maailm jälle toimima hakkab. Olen positiivne ja ootan, mil galeriid ja muuseumid avanevad ja saab jälle teiste kunstnikega suhelda. Mitte distantsilt. Ei ole stuudiosse mitu nädalat jõudnud. Teen väikese pausi loometöös. Mis edasi saab? Ma ei tea," lisas ta.

Toimetaja: Merili Nael

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: