Jürgen Rooste. Rumala kultuuriinimese kolm põhimõttelist küsimust valitsusele
Kas ma pean registreerima kiriku, kui ma tahan luuleõhtut teha, küsib Jürgen Rooste.
Tegin lapsele köögis süüa ja sõber (või kiusaja-kurimaapeal? – ma enam ei saagi aru, see kõneleb nagu deemon mu pääs!) raadio rääkis mitut asja, palju küsimusi voolas neist kriisileevendus- ja avanemismeetmeist pähe, olulisimad neist:
1) Täiskasvanute liigade trennid on jälle lubatud, kas on siis lubatud ka professionaalsete teatrite ja kooride proovid, mis ühiskondlikus mõtte on palju olulisemad. Miks eelistatakse profisporti profikultuurile kuigi nt rahvasport on tervise mõttes tähtsam, ja kultuuri-kunsti pool on meie rahvuslik hing, olemus.
2) Pühapäevast, emadepäevast, avatakse kirikud, väga tore. Kas see tähendab, et teatrid-kontserdid-luuleõhtud on samasuguses mahus ja reeglitega lubatud või pean ma registreerima Luulejumala Suurkiriku -- see pole halvustav võrdlus, aga Eestis on endiselt neid rohkem, kes saavad oma julamaläheduse ja koguduseosaduse ja vaimse-hingelise kogemuse kontserdilt või teatrist või luuleõhtult.
Meelde tuleb Jean-Paul Sartre, kes oma essees "Kirjandusest" kirjutas, et vanasti lunastasid meid jumalad, me elasime religioossetes ühiskondades. Autoritaarsetes ühiskondades lunastas usk režiimi, ideoloogiasse (olgu kommunism, fašism, natsism, mingi segu neist). Aga demokraatlikes ühiskondades on selle koha pääl kunst, kirjandus jne. Muide, kuna öeldi, et usulisi talitusi võib pidada alates 10. maist, siis ma pean oma luuleõhtuid kindlasti rituaalseteks-usulisteks talitusteks, seestpoolt näen ma seda alati sellise religioosse, mittemaise kogemusena...
Aga rahvakogunemised on lubatud 19. maist, kuidas neid defineerida? Kas rahvas võib koguneda luuletama ja luulet lugema? Konstitutsioon ütleb, et me oleme sekulaarne ühiskond, kirik ja riik on lahus; ja ütleb, et kunstid ja teadused on vabad.
3) Maaettevõted otsivad hooajatöölisi, toodi näiteks firmad, kes otsivad 120 inimest (saaki korjama), aga tööintervjuule on tulnud kümmekond. Kaks küsimust korraga: kas pakutud tunnipalk on Eesti keskmine või üle keskmise või isegi kõrge, sest kui 120 töölisest võib leida kümme, siis kas on parem äkki lubada rohkem palka või jätta saak roiskuma; et kui ei saa sel aastal ka riigitoetustega kuidagi kasumisse, kas siis jäetakse pigem abikäed palkamata?
Ja lisaks: mul on linnas kassid-lapsed-korter, õhtused-öised lugemised-kirjutamised (viimasega saab ka maal tegelda, tõsi, aga mul pole seal käepärast mu tohutut koduraamatukogu), mis on mu vabakutselise põhitöö, kas põllumajandusettevõtted on valmis panema käima tööbussid, et Tallinnast või Tartust või Pärnust või Narvast jne, kus on kindlasti rohkem töökäsi, igapäevaselt viia inimesi tööle ja koju, sest ma läheksin hooajatööle, aga mul on vaja suurem jagu (õhtust-öist) aega ikkagi kodus olla, nagu paljudel linnainimestel, et mingi töötransport oleks hää, kas seda võimalust on uuritud? Või teeme seaduse jälle ümber ja toome tublid ja märgatavalt odavamad ukrainlased, kes saavad suurfarmis koguaeg ka kohapääl elada, tagasi?
Soome ja Ukraina peavad läbirääkimisi 12 000 töölise üle.
*
Ühesõnaga, palju küsimusi, vähe vastuseid, tahaks olla ajakirjanik valitsuse pressikonverentsil. Tahaks teada, kas võin oma luuleõhtu teha pühapäeval, emadepäevaks, see on kindlasti mulle ja paljudele teistele usuline talitus, sest nagu Brodskigi, olen ma kindel, et luuletaja olen ma tänu jumalale, mitte kuidagi enda pärast. Maal töötada tahaks ka, aga ma ei saa pikki perioode ära olla praeguse seisuga.
Toimetaja: Valner Valme