Dramamama on täiskasvanud bänd. 13 aastat on kodumaise koosseisu kohta päris palju. Pärast pikka pausi on neil nüüd ilmunud kolmas album. Lindistati need kaheksa lugu USAs Nashville'is ja seda on vaja teada. Juba esimeste taktidega tuleb meelde praeguseks juba hingusele läinud väljend MOR – middle of the road, kesktee rock. Kasutati sellist nime raadiorocki bändide kohta 1980ndate lõpul ja 1990ndate algul. Need on need kollektiivid, kelle nimed on juba mälust kustunud, ent kelle MTV ajastu hitte siiani on kuulda retroraadiotes, kusjuures need lood panevad ikka veel kõrvu kikitama.

Dramamama praegune muusika on selline, mida ikka kohtab Hollywoodi kassahittide heliribal – ameerikalik autosõidurock, mõni ballaad eriti dramaatiliste stseenide taustaks ja siis vähe tormisemad lood, kui on vaja tuua tundeid sisse tagaajamisstseenidele. Pikad ja magusad refräänid viitavad kollektiivi staadionirockiambitsioonidele – nad on mõeldud kaasalaulmiseks, hetkeks, mil tuhanded piltilusad tüdrukud süütavad moblad ja vehivad nendega ennastunustavalt.

See on muusika suvisteks seltskondlikeks autosõitudeks või siis loojangus järve ääres oleskleva grillipeo taustaks. Lüüriline, parajalt tempokas, värske, mitte eriti pretensioonikas ega ka häiriv. Natuke kahju, et seda muusikat pole CD-l, paljud meist kuulavad autos (ja toaski) ikka ainult CD-sid.