Mauri Nurmsalu. Pärast kriisi ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Uued PERH-i maskid lennuväljal
Uued PERH-i maskid lennuväljal Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Följeton vaatleb üht düstoopiat või siis argipäeva.

Aeg lahkumiseks oli küps. Kriis süvenes. Haigus võitis kogu inimkonna tähelepanu. Surm toodi tänu suutlikule meediale kõrvalmaja trepikotta, linnulennult 10 meetri kaugusele, kõigest kahe paneelmaja rõdu vahele jääv õhk, muud midagi. Inimesed liikusid ühe- ja kahekaupa, mõned neist maskides, käisid üksteisest ringiga mööda. Pilgud olid tõrjuvad, kahtlevad, suured silmad nagu hirmu puhul ikka.

Enamjaolt istuti kodus, söödi makarone hakklihaga või purgisuppi, õhtuti Netflixi vaadates teeküpsiseid ja poola õunu, peale joodi odavat tšiili punast ja saku pilsnerit. Suhtlus sõprade ja vanematega toimus neti teel. Eriti vanematega, sest nemad olid riskigrupp, eriti kui nad lisaks kõrgele vanusele olid omandanud mõne kroonilise haiguse, polnud suutnud loobuda suitsetamisest, kuigi vahel mõtlesid, et võiks, võibolla ka lastele lubanud või koguni valetanud, et on sellega hakkama saanud ja tegid seda salaja ikka, nurga taga, mõnikord, samas võimalikult tihti. Ring nende ümber tõmbus koomale.

Hotellid ja kruiisilaevad seisid tühjalt. Viimased õõtsusid kurvalt kai ääres, üheksanda teki ööklubist kajamas kauge estraadikatkend. Suvefestivale ähvardas kadu, muusikud mängisid pilli ja laulsid nüüd oma kodus, netikaamera ees, halva helikvaliteediga, köögitaburetil oskuslikult kõõludes, vahepeal üritades olukorra halenaljakat alatooni tajudes kildu rebida. Tokyo olümpia lükati aasta võrra edasi, kuigi kaks jaapanlast kolmest oleksid end selle plaanipärase toimumise eest vabatahtlikult haigusele ohverdanud. Võõrtöölised saadeti koju, eestlased Soomest, ukrainlased Eestist, hiljem viidi viimased tšarterlendudega kodunt Soome, sest olukord muutus päevadega, pealegi sai ukrainlasi soodsamalt. Hooajalised põllutööd Eestis jäeti edaspidi koolilaste õlule.

Lennukid olid neljandaks kriisinädalaks maandunud, välja arvatud mõni erand, mis transportis Hiinast maske ja kummikindaid, tonnide kaupa, halva kvaliteediga kaup kalli raha eest, vahel pidi suisa tühjade kätega tagasi pöörduma. Kojulend möödus pilootidele hõreda liikluse tõttu harjumatult rahulikult, Hiina kohal lennates võisid nad esimest korda elus õhust tänu sudu puudumisele näha selle riigi suurlinnu, maandumisele järgnes õlakehitus vastuvõtukomisjonile eesotsas nõutu ministriga. Kuldaväärt foto viimasest naeratavana, kümned euroalusetäied kaitsevahendeid taustaks, jäi ju nüüd tegemata, taamal terendas tagasiastumisoht.

Kahtlused. Infot haiguse kohta nappis. Meedia tootis tuhandeid artikleid päevas. Kommentaare andsid poliitikud, teadlased, arstid, asjatundjad majanduse alal ning ekstrasensid. Arvamused ja faktivead, telepilt nutvast Itaalia arstist, hanerasv, põlevad 5G mastid, suletud riigipiirid. Ülerahvastatud ühistransport tipptunnil, kassajärjekorrad Maximas, kus 2+2 reegel ei kehtinud, pargis ja mererannas inimesi droonide ja ATV-dega jahtiv politsei.

Haiguse mõju tervele mõistusele ja loogilisele mõtlemisele toimetas viimased intensiivravipalatisse. Need olid küll selleks ajaks niikuinii juba riskigruppi kuuluvad nähtused, nende Trumpi võimuletulekust ning Brexitist nõrgestatud immuunsüsteem viskas lihtsalt kaabu varna ja jäi pigem eitavale seisukohale. Viimased kaks vaba hingamisaparaati pärinesid aga Hiinast, tõrkusid töötamast - statistiline tõenäosus läbi kõrge praagiprotsendi, nagu ikka.

Kriisi kulgedes räägiti üha rohkem, et tegelik kriis alles algab. Et viiruse surmav mõju võib olla hoopis väike, võrreldes saabuva üleüldise depressiooniga tänu töötuse ja kuritegevuse kasvule, koduvägivalla ja lapsepilastuse hoogustumisele pidevalt tubastes oludes aja veetmise tõttu. Lisaks enesetappude kasvutrend ning õigel ajal abi mittesaanud krooniliste haigete kannatuste lõplik katkemine. Seda kõike loeti siiski paratamatuseks, sest eriolukorra väljakuulutamisel, piiride, koolide ning supermarketite sulgemisel teati viirusest ju nõnda vähe. Hiinas teati küll rohkem, aga tolle autoritaarne valitsus varjas seda kiivalt muu maailma eest. Selle asemel valetati oma riigis haigestunud ning surnud inimeste arvu kohta, kiideti C-vitamiini ja müüdi ülejäänud maailmale kõrge praagiprotsendiga, vähekvaliteetseid isikukaitsevahendeid. Kallilt, kui üldse müüdi.

Osa meetmetekriitilisi arste Saksamaalt ja Ameerika Ühendriikidest tegid telepöördumisi ja pressikonverentse. Valgetes kitlites, stetoskoobid kaelas, arstile omaselt rahustav, kergelt hüpnotiseeriv kõnemaneer usaldust äratamas. Nad julgesid võrrelda viirust gripiga. Et ka gripp tapvat iga aasta kümneid tuhandeid, et paar aastat tagasi olla samuti haiglad olnud ülekoormatud ja hingamisaparaatide mootorid ülekuumenenud ja nii edasi. Järgmisel, hiljemalt ülejärgmisel päeval, olid pöördumised netist maas, lingil klikkides ilmus Youtube'is ekraanile kiri mingist kogukonna reeglite rikkumisest, Twitteris avaldati kriitiline arvustus, mille kirjutaja väitis, et arstidel olnud omakasu mängus ja nad lihtsalt valetasid. Loomulikult visati tohtrid kõikidest liitudest ja ühendustest, kuhu nad kuulusid, sajatuste saatel välja, USAs korraldas FBI arstide kodudes läbiotsimise.

See tuli inimestele liiga vara ja seda oli liiga palju, pealegi terve mõistus ja loogiline mõtlemine olid langenud selleks ajaks koomasse ühe haiglakoridori lõpus, vist 8. korrusel, eemal muust kärast, tänu surnutele või ka tervenenutele vabanenud hingamisaparaadid loovutati elujõulisematele patsientidele. Lootuskiired läksid jälle pilve taha ja raadiost võis kuulda üle kuuekümneaastaste erudeeritud ajakirjanike jutusaates negatiivseid noote.

Nad rääkisid võrkpallist. Jälle. Nad nõudsid maskide kandmise kohustuslikuks muutmist. Seda päeval, kui viirusetesti positiivse proovi andsid viis inimest seitsmest sajast ehk puhangu lõpuminutitel, suve hakul. Ja kuigi viirus seljatati sisuliselt ilma nendesamuste maskideta, tipptunnil puupüsti täis ühistranspordis ja Maxima kassajärjekorras, kus 2+2 reegel ei kehtinud. Samuti nõudsid nad terviseameti juhi vallandamist, võrkpalli tõttu mõistagi. Nad kartsid, seda oli nende häälest kuulda. Sest nad kuulusid riskigruppi ja nad suitsetasid, vahel isegi täitsa avalikult, selle mõju tähtsust tervisele mõne kulunud kalambuuriga varjata püüdes. Ring nende ümber tõmbus koomale, vähemalt nende enda arvates.

Aeg lahkumiseks oli küps. Terve mõistus ja loogiline mõtlemine lamasid ajutiselt püstitatud angaaris, sadade Itaalia viiruseohvritest vanurite kõrval, samasugustes kirstudes, sirges reas. Haigus võitis. Kriis oli tulnud, et jääda. 

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: