Arvustus. Sam Gendel riietab jazz-standardid uude kuube ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Sam Gendel
Sam Gendel Autor/allikas: Artisti Twitter

Uus album

Sam Gendel

"Satin Doll" (Nonesuch)

8/10

Hea muusika sünnib tihti siis, kui artist julgeb uudishimust katsetada ja luua midagi ootamatut. Meetodiks võib olla näiteks instrumendi mängimine harjumuspärasest erinevalt või tuntud meloodiajupi pea peale pööramine. Los Angelese multiinstrumentalisti Sam Gendelit võiks kirjeldada just sellise otsingulise ja intrigeeriva muusikuna, kelle lähenemine jazzile kannab müstilist elementi paljuski tänu meeliülendavalt meditatiivsele saundile, mida võiks kirjeldada psühhedeelsena.

Gendel on tuntud saksofonistina, kuigi tema debüüt "4444" oli kitarripõhine. Olles varem ise avaldanud peamiselt piiratud kogustes vinüüle ja kassette, on "Satin Doll" tema esimene korralik sooloreliis suure plaadifirma all, ilmudes ka laiemalt voogedastuskeskkondades, CD-na ja vinüülil. Gendel on ette võtnud jazz-standardid ja tõlgendanud neid lausa ekstreemselt avangardsel viisil, mis võib mõnel jazz-puristil harja punaseks ajada. Seda viirastuslikku muusikat on keeruline kindlasse lahtrisse liigitada, aga võiks nimetada isegi kosmiliseks shoegaze-jazziks.

Gendel on albumi jaoks moodustanud trio, kus mängib bassi Gabe Noel ja elektroonikaga tegeleb Philippe Melanson. Kolmiku sünergia toimib ning lood on üles võetud otse mängituna. Instrumentidele on lisatud rohkelt kajaefekte, palju improviseeritakse. Gendeli saksofon kõlab nagu teisest dimensioonist: pill on vaevu äratuntav. Salvestati spontaanse energiaga ning stuudios mängiti lugusid, mida muusikud teadsid peast. "Ma ei plaaninud seda kõike liiga läbi, see lihtsalt juhtus," ütles Gendel. Jazz on kahtlemata ala, kus taoline mõtteviis toimib.

Mongo Santamaria ajatu latiino-jazz-number "Afro Blue", Duke Ellingtoni melanhoolne "Satin Doll" või Miles Davise bluusilik "Freddie Freeloader" kõlavad imepäraselt teistmoodi. Need on mõneti remiksid, kohati tõlgendused, aga tegelikult täiesti uus muusika. Elavsalvestused on hämmastavalt keerukalt kokku pandud - väiksed glitch'id, pausid ja kentsakalt kõlavad elektroonilised löökriistad lisavad rabedust.

Trummid kõlavad plaadil tehislikult, aga mitte nagu 1980ndate legendaarsed Rolandi või Linni trummimasinad. Tundub, et ajas on veel kaugemale mindud, 1950ndatesse, ning sämplitakse Wurlitzer Sidemani prõksuvaid biite. See on üks haruldane aparaat, esimesi omataoliste seas ning enim kohtab teda muuseumieksponaadina – isegi Moby ei raatsi enda oma sisse lülitada. "Goodbye Pork Pie Hat" meenutab produktsioonilt DJ Screw "tükeldatud ja kruvitud" tehnikat. Saksofon on rohkete efektide alla maetud. Charles Mingus pühendas 1959. aastal selle loo saksofonist Lester Youngile, millele 1979. aastal Joni Mitchell laulusõnad kirjutas. Gendel kasutab enda versioonis vokaalideks aga kõneroboti sünteesitud sõnu ning see kõlab täiesti sürreaalselt. Klassikalised kohvikujazzi standardid "Cold Duck Time", "In A Sentimental Mood", "Stardust" ja "Love Theme From Spartacus" võivad kaootiliselt abstraktse iseloomu tõttu tunduda kindlasti käredate ja tahumatutena, kuid endiselt kajab läbi soojalt pehme romantiline tunnetus.

Gendeli trio esitab plaadil ka improvisatsioonilist omaloomingut, mida võiks võrrelda Prefuse 73 ja Dabrye eksperimentaalse hiphopiga. Need on lahedad katsed, aga ei jää plaadilt nii meelde nagu jazzihiiglaste kompositsioonide versioonid.

Gendeli ja kollektiivi esitatud ümberpakitud jazz värskendab, meenutades veidi chillwave'i nippe, kus produtsendid on sageli kasutanud smooth jazz'i ja veidra päritoluga liftimuusika sämpleid ning lisanud neile kamaluga kajaefekte, tekitamaks ruumi täitvaid rahustavaid helimänge. Eriskummalised ajad väärivad isevärki muusikat ning võibolla on Sam Gendeli uutmoodi lähenemine jazzile just see, mida praegu vajame. "Satin Doll'i" võib julgelt sättida tänavu ilmunud ekstsentriliste helikeeltega albumite kõrvale: Cindy Lee "What's Tonight To Eternity", Dan Deaconi "Mystic Familiar" või Sign Libra "Sea Of Islands". Need on poeetilised ja kunstipärased teosed, tulevikuklassikud, mis panevad südamed sulama ka paadunuimatel melomaanidel, kes juba justkui kõike kuulnud. Kiitus ka Gendeli vingele kaanekujundusele, mida kannaks meeleldi T-särgil! 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: