21. sajandi 50 olulist romaani. Olga Tokarczuk ja Muriel Barbery
Viiendik sajandist on möödas, kultuurikriitik ja kirjastaja Tauno Vahter võtab kolmapäeviti kultuuriportaalis kokku esimese kahe kümnendi parima ilukirjanduse, iseloomustades igal kolmapäeval kaht mõjukat romaani.
Olga Tokarczuk
"Jacobi raamatud"
Poola keeles 2014 ("Księgi Jakubowe")
eesti keeles pole veel ilmunud
912 lk
Poola ajaloo vähemkäidud müstilistel radadel
Olga Tokarczukist (sündinud 1962) on pärast Nobeli kirjanduspreemiat saanud üks Poola kultuurielu tuntumaid sümboleid, kes paljuski kehastab ka riigi lõhestatust. Tokarczuk lõpetas Varssavi Ülikooli psühholoogina ning töötanud ka psühholoogilise nõustajana. Kirjandusse saabus ta 1980ndate lõpus luuletajana ning tuntuks sai 1990ndate keskel romaanidega "E.E." ning "Algus ja teised ajad" (e.k. 2012). Tokarczuk hakkas aktiivselt sõna võtma ka poliitilistel teemadel ning ta on selgelt vastu domineerivale Õiguse ja Õigluse partei suunale ning kohalikule marurahvuslusele, kes nimetavad teda "kristlusevastaseks", "ökoterroristiks" ning lihtsalt "poolavastaseks". Ilmselt ei vasta ta ka väga hästi vagura naisekuju etaloniks riigis, kus peetud ägedaid vaidlusi abortide üle.
Kuigi poola keeleruumi suuruseks hinnatakse kuni 50 miljonit lugejat, on ka sellise suurusega rahva puhul tõlgete ilmumine suurtes keeltes võrdlemisi aeganõudev protsess. Tokarczuk pälvis 2008 Poola tähtsaima kirjanduspreemia Nike raamatuga "Bieguni" ("Rändajad"), mis koosneb umbes viiesaja aasta jooksul toimuvast 116 väga erineva pikkusega fragmentaarsest loost. Ajalugu ja fiktsiooni segavates tekstijuppides räägitakse mh teaduslikest avastustest, Chopini südame Poola toomisest, kaartidest, kokandusest ja lendamisest. 2018 pälvis raamatu ingliskeelne tõlge rahvusvahelise Man Bookeri auhinna ning rahvusvaheliselt on tegu Tokarczuki kõige tuntuma teosega. "Bieguni" eristub ka teemaderingi poolest, sest suur osa tema loomingust toimub pigem väiksemates asulates (eriti Lääne-Poola kirju ajaloolise taustaga aladel) ning jälgitakse palju argielu.
Kui rahvusvaheliselt on Tokarczuki tuntuim teos "Bieguni", siis tema peateoseks peetakse tihti pigem 2014 ilmunud raamatut "Jacobi raamatud". Mingil määral võib selle põhjuseks olla ka raamatu pea 1000-leheküljeline maht, kuid ilmumisega kaasnenud poleemika on seotud siiski raamatu ajaloolise ainesega. Raamatu peategelane on päriselt elanud ajalooline isik, 18. saj juudi usujuht Jacob Frank, kes pani aluse frankismile, judaismil ja kristlusel põhinevale segausundile. Frank elas suurema osa elust Poolas, kuid peale ootuspäraste vastuolude kohalike judaistidega saadeti ta ka kirikukohtu alla ning pandi vangi. On öeldud, et "Jacobi raamat" lammutas poola ajalookirjanduse sienkiewiczlikku romantismi.
Kuna Tokarczuk juhtis tähelepanu, et Poola on traditsioonilise ohvri rolli asemel olnud ka ise tagakiusaja, pälvis ta uuesti kohalike võitlevate rahvuslaste viha, nii et kirjastaja pidi talle vahepeal üritustel turvamehegi palkama.. Kõmu tuli siiski kasuks raamatumüügile, sest "Jacobi raamatuid" on Poolas müüdud mitusada tuhat eksemplari. Raamatu tohutu maht on selle tõlkimist pidurdanud, kuid pärast Nobeli preemiat märkis isegi selle Saksa kirjastaja, et suure auhinna saamine aitas tal ilmselt pääseda pankrotist. Küllap iseloomustab see ka natuke asjaolu, et Tokarczuk ei ole kõige laiema publiku autor ning "Jacobi raamatu" asemel tasuks alustuseks valida "Rändajad" (eestikeelne tõlge töös) või "Algus ja teised ajad" (olemas eesti keeles). 2013. aasta kevadel külastas Olga Tokarczuk Eestit Prima Vista festivalil.
Muriel Barbery
"Siili elegants"
Prantsuse keeles 2006 ("L'Élégance du hérisson")
eesti keeles 2012, tõlkinud Indrek Koff
296 lk
Spliinist haaratud tüdruk kohtub kultuurse koristajaga
Pea igal aastal lendab filminduses või kirjanduses orbiidile mõni uus teos, mille teema on kellegi imeline muundumine või varjatud anded. Pisut kaugemateks näideteks võib tuua "Minu veetleva leedi" või hoopis "Kauni naise", aga antud juhul on ehk kohasemad võrdlused näiteks "Hea Will Hunting" või "Forresteri leidmine". Kui siia lisada veel sortsuke vaimset toetust Jostein Gaarderi raamatust "Sofie maailm" (1991), võibki tulemuseks olla 2006. aasta prantsuse kirjanduse menuraamat "Siili elegants".
Muriel Barbery (sündinud 1969) õppis ülikoolis filosoofiat ning töötas hiljem mitmel pool sama aine õppejõuna. Tema debüütromaan "Gurmaan" (2000) rääkis virtuoossest toidukriitikust ning pälvis aasta parima toiduteemalise raamatu auhinna ning tõlgiti mitmetesse keeltesse. 2006. aasta "Siili elegants" on neli romaani avaldanud Barbery konkurentsitult tuntuim teos, mis oli üks aasta müüdumaid raamatuid Prantsusmaal ja mitmel pool mujal.
"Siili elegantsi" tegevus käib Pariisi ühes peenemas kvartalis Luxembourgi aedade lähedal kortermajas, kus elavad õitsval järjel hea positsiooniga inimesed. Raamatu kaks keskset tegelast on majas elava pere 12aastane tütar (isa on endine minister) ning kohalik 54aastane koristaja. Kumbki ei sobitu sellesse hetke ja rolli, milles nad parajasti on. Tüdruk Paloma on varaküps, peab kaht erinevat päevikut, ohkab maailma kaduvuse ja silmakirjalikkuse üle ning on otsustanud ennast järgmisel sünnipäeval ära tappa. Koristaja Reneé on väliselt stereotüüpne hall hiireke ja lihtsa töö peal päeva õhtusse veeretaja – aga kui uks sulgub, kuulab ta klassikalist muusikat ja loeb kõrgkirjandust.
Peagi Paloma muidugi avastab, et Reneé pole hall hiireke, vaid tema sõnul "siil" – väliselt teravate okastega kaetud, aga kooriku all hingelt elegantne isiksus. Kui ühe surnud elaniku korterisse kolib uus majanaaber, jaapani härra Kakuro, tekib ootuspärane küsimus, kas Reneé on valmis oma senist elu muutma ja oma tõelisi huvialasid ka teistele näidata. Raamatu lõpuosast ning finaalist (mis ei pruugi olla siiski kõige ootuspärasem) olulisem on eelnev, Barbery lause on selge ja kergelt irooniliselt intelligentne, loomulikult on siin palju viiteid kirjandusele, muusikale ja igasugustele tsitaatidele.
Raamatu põhjal valmis 2009. aastal film "Siil". Muriel Barbery on hiljem avaldanud veel muinasjutulise sümbolismi ja mütoloogia piirimail kõikuvad mõnevõrra leigemalt vastu võetud romaanid "Haldjate elu" (2015, e.k. 2016) ning "Võõras maa" (2019).
Toimetaja: Valner Valme