Urmas Vadi lugemissoovitus. Raamat gurmaanidele ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

Tänase raamatusoovitusega on nii ja naa. Lugesin hiljuti Jacky Durand'i raamatut "Retseptiraamat", mille on tõlkinud Johanna Taiger ja välja andnud Tänapäev. See on hea lihtsa keelega raamat, kerge on lugeda, tal on kindlasti oma veetlus, lugu on lihtne ja südamlik.

Selline kena kahe õhtu lugemine. Pealegi on autor prantslane ja räägib toidust ja selle valmistamisest. Ütleme nii, et neile süngetele meestele, kes lahkuvad kodust alles peale päikese loojumist ja ka siis panevad selga raske palitu, tõmbavad krae üles ja saavad ühes suitsuses baaris kokku ainsa sõbraga, kel on samasugune mantel ja nad räägivad Dostojevskist kui ainsast kirjanikust, keda tasub lugeda, siis neile ma seda "Retseptiraamatut" ei soovita. Durand'i raamat pole tõesti Dostojevski. Võiks isegi öelda, et ta pole üldsegi Dostojevski, vastupidi, on kõike seda, mida Dostojevski pole - hingevalu ja lunastuse otsingute asemel on magus nukrus ja rõõm toidu valmistamisest ja heast seltskonnast.

Kui on ka mure, siis pole see kriipiv äng inimeksistentsi pärast, vaid kahtlus, kas nupsusaia tainas sai ikka piisavalt kohev? Küll aga soovitaksin seda raamatut kõikidele neile, kellele meeldib vaadata neid filme, kus on ilusad suvised värvid, vein on kerge mulliga ja inimesed ei kipu ise end ära tapma, vaid kui surrakse, siis loomulikult.

Selle teksti puhul on lugedes kogu aeg tunne, et kas ikka on hea kirjandus või liiga kerge ja pehme? Isegi tagantjärele on selline väike kahtlus. Aga nüüd, kui ilmad on läinud soojemaks ja koroonaviirus on taandumas ja piirangud järjest lõdvenevad, siis ehk kulub ka meile üks kerge lugemine ära. Umbes midagi sellist, peale pikka ja väsitavat tööpäeva jääd teleka ette ja vaatad midagi pooleldi mõttetut, kas Seppade tuleproovi, Pandikunne või Minu köök on parim. Jah, ega iga tekst ei pea iseenda raskuse all raksuma, tõestuseks lugejale, et siin on autor paljastanud oma hinge käänulisemad ja hämaramad salasopid ning kasutanud südameverd.

Ühelt pool on Durand'i "Retseptiraamat" perekonna lugu, ühe mehe lugu, mis algab tema laspsepõlvest ja päädib isa restorani ja tema peidetud retseptiraamatu kui pärandi ülevõtmisega. Isa soovib pojale paremat tulevikku, mitte istumist kusagil väikelinnas pliidi ääres, kuid poja jaoks, kes on minajutustaja, pole parimat kohta maailmas kui isa restorani köök. Ja seda kõike kinnitab ka romaani ülesehitus, sest kõik südmused ja kirjaldused on antud läbi toidu valmistamise või söömise. Kas prantslased näevad elu kui toitu ja selle vamistamist ja nautimist? Muidugu on see tobe kližee, aga igal juhul meeldivam, kui see, et eestlased olid kogu aeg tööl ja väsinud.

Igatahes on sel raamatul on oma fluidum, oma armsus. Inimsuhete ja toiduvalmistamise taustaks on peamiselt 1960.-80ndad. Ja muidugi üks selle teksti sümpaatsusi seisnebki selles, et tegevus toimub Prantsusmaal. Kui me kujutaksime ette sügaval nõukaajal üht kokka kuskil väikekohas pliidi ääres, siis ilmselt selliseid toidu tegemise ja söömise mõnu kirjeldusi me ei leiaks. Ehk oleks sel juhul tegemist pigem võlukunsti õpikuga, kuidas teha süüa, kui mitte millestki pole süüa teha? Või oleks näiteks Sillamäe koolikoka memuaarid sellest, kuidas paremad lihajupid sai koju viidud. Ja autoriks oleks mu hea kolleeg Andrei Hvostov. Aga kuni meil seda raamatut pole, võib lugeda Jacky Dunad'i "Retseptiraamatut".

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: