Kaja Kann. Tänu kriisile on Taavi päriselu nüüd ka mulle tajutav ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Taavi Eelmaa
Taavi Eelmaa

Teater. Muusika. Kino juuninumbris: Kaja Kann Taavi Eelmaa luulekogust "Electraumur".

Taavi Eelmaa luulekogu "Electraumur". Toimetaja Indrek Koff. Kujundaja Gerty Villo. Kirjastus Verb, 2020.

Kui Taavi ütleb, et elame nagu kuivav pesu, mis on lükitud vaimu nöörile päikese käes siplema (lk 7), räägib ta oma luhtunud lapsepõlvearmastusest, mis poleks pidanud muutuma kuivanud umbrohuks. Kas kõigil kunstiga tegelevatel inimestel on praegu selline tunne, kui nad virtuaalmaailmas oma armastatud instrumente mängivad või lastele raamatuid ette loevad? Tõeline suhe puudub, aga kohtumine vaatajaga justkui toimuks. Kohusetundest? Harjumusest? Mõlemapoolselt.

Taavi ütleb, et tema silm vaikis ja süda itsitas, kui ta oma laulatusele jõudis pimedana (lk 5). Nii alustab ta üdini kulunud võttega oma luulekogu. Aga just täna, kui teater, muusika ja kino on kolinud veebi, võib vaatajat tabada selline tunne. Või midagi sarnast. Igal juhul on vastuolu räigelt tuntav. Kuulates kuuldemängu, näeme teises toas käima unustatud seriaali. Silm vaikib. Süda itsitab. Kõheda Vastasmõju festival ei tekita totaalset keskkonda, sest koht, kus sellest osa saada, on sinu oma kodu. Fred Jüssi soovitus minna tuttavasse paika, et kogeda midagi uut, ei ole praegu võimalik. Me ei tunne seda keskkonda, vaatleme iga virtuaalset akti kui kodulehel rippuvat kontserti. Nii muutuvad kodu piirid barjäärideks — sa kas avad selle ukse, et siseneda virtuaalsesse keskkonda, selleks, et sisemaailm muutuks suuremaks, või jääd pealtvaatajaks. Mõni seda juba oskab, enamikule jääb see võõraks.

Mitte et meie tajud oleksid muutunud, aga nüüd on meil olnud võimalus märgata, et silm alati ei näe ja kõrv alati ei kuule. Nüüd, mil midagi on kogu aeg puudu või see, mis on, on vastuoluline. Taavile tundub, et koos vaibuva tuulega vaesestub ka elamine, vaesestub targalt, nagu hääbuva loomusega kõnekeel (lk 18). Taavi ei räägi viimasest kahest kriisikuust. Talle on varasem elu selline tundunud. Kas tõesti see va kompimismeel osutub kõigist meeltest tähtsaimaks? Arvutiklahvid ei tundu seksikad. Mõju on puudu. Aga ka enne ei olnud mõju. Ühe asendamine teisega pole lahendus.

Teatritegijad kordavad nagu ühest suust, et ekraani vahendusel vaadatud etendus ei ole see. Aga ikka panevad oma meistriteose kõigile vaatamiseks. Taavi ütleb, et näha, see tähendab pisaraid valada (lk 13). Vaatajad ei vala pisaraid, nad suhtuvad ekraanil toimuvasse targalt. Võtavad asja mõistusega, analüüsivad. Ehk saavad targemakski, aga silm ei nuta. Süda peab ütlema silmale, mida ta näeb (lk 14), ütleb Taavi. Ekraani ees süda ei räägi. Ega ta varem teatriski alati rääkinud. Süda on isiklik asi.

Loobugem siis, öelgem "pigem ei", nii nagu seda ütles samal hetkel eriolukorra kehtestamisega puhast kunsti viljelev Von Krahli teater Taavi teksti kaudu. Esietendusel, mis paratamatult jäi ka viimaseks. Taas üks väljakannatamatu vastuolu. Aga äge ka. Ütlemata äge. Joovastugem siis sellest loobumisest (lk 22)! Asi ei ole ju ainult vaatajas, esimesena peab olemas olema tegija. Vaatajad saavad hakkama. Aga kuidas on lood näitajatega? Kas neil on kodu ja kus see siis on? Kui varem tuldi teatrisse mõlemapoolselt koos kogema, oma üksindust peletama, siis nüüd on teatrid maha jäetud. Kes konstateerib nüüd öise linna tühjust, kehtestab nukruse ja nimetab üksindust pärisnimega ( lk 32)? Näitleja?

Ja tühjust on tarvis, et ilmumatu saaks nähtavaks (lk 34). Kunsti oli palju, kultuuri veel rohkem. Aga kes andis need mõttetud käsud tulla proovi, teha järjekordne lavastus või kontsert? Kalender ütles, et mine, ja andis koha. Kella sihverplaat täpsustas aja. Pane tähele eimillestki tekkivaid käske, raputa need maha! Muidu need kasvavad samamoodi eimillelegi toetudes (lk 37), soovitab Taavi. Tegijad aga ei saa. Nad on vastuolulised. Ka nemad tahavad vahel olla vaatajad, mitte alati tegijad. Nad tahavad sooja kodu ja diivanit, kuhu end kassi kombel kerra tõmmata. Nüüd, kui teatrid on kinni, ei saa me enam aru olemise ja mitteolemise vahest. Kui publik aplodeerib, siis järelikult olen. See on tõestus. Olen olemas. Kodus mind ei ole. Kodus ei aplodeeri keegi. Kuid illusioonist lahkumine on plahvatuslik ja selles plahvatuses ei ole olulisel eelist, ühtegi siduvat lepingut ebaolulise ees (lk 43). Taas tuleb ise otsustada.

Elamine ei ole eepiline tõus ootaja käte vahel, vaid võitlus jälestusega (lk 45). Taavi räägib ikka veel armastusest. Aga eelkõige räägib ta elamisest, sest kuidas oleks võimalik elu ilma armastuseta? Armastuseta töö vastu, oma elu vastu ja lõppude lõpuks iseenda vastu? Seda, mis mõnele on olnud kogu aeg kohal olev, saavad nüüd, kriisiajal tunda ka kõik teised. Kõik need, kes järsku on sunnitud ise otsuseid tegema. Olla või mitte olla? Tavaliselt õigustab olemist ootaja. Nüüd on ootajad virtuaalsed. Ka näitleja on virtuaalne. Ta pressib end peale. Et õigustada omaenese olemist teisele. Et mitte ise tunda end üksikuna. Teater teeb vaatajale kingituse. Taavi ei nimeta seda kingituseks, pigem ettepanekuks, millest ei ole võimalik keelduda. Aga päriselt? Kes kellele mida kingib? Kuniks ettepanek muutub esmatarbekaubaks, hädapäraseks kütteks, et teine saaks diivanil edasi lebada. Sina, näitleja, muusik ja lavastaja, sina muudad vaataja mugavaks, olgu siis nii, nagu kirvetera lõhub puud, või siis nii, nagu liblikas laskub tiigi pinnale varahommikuses udus (lk 46). Tähtis on laad (lk 46). Elamise laad. Olemise laad. Aga veel tähtsam mitteolemise laad, ütleb Taavi.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: