Juku-Kalle Raid. Lusikas
Värske luuleproosapala.
LUSIKAS
Iga vaade on vaataja silmad, ega pole selles süüdi maastik, mida näed, sest endanähtud ilmas oled enda silmavaate saadik. Või puudutaja - kes on puudutuse oma. Või liigutaja - liigutusest puhtaks sa ei saa; sest ütleja on allpool ütledavat ja ütelus on temas üle saand.
Iga asi on tegelikult kasutaja looja, sest kui sa seda ei kasuta, ta sind kindlasti ei loo. Näiteks labidas, kui kaevad, on kindlasti su looja, ent pole siis, kui labidat sa kusagilt ei too. Või kaevama ei asu. Siis mingil määral labidaski annab sulle asu.
Iga hetk on kasutaja kandja. Kui sa ka kannad väga sirget viigipüksi, siis püksid kuluvad su jalas või kukuvad sealt – justnagu nagu kuhtub tasapisi nende tegija või müüja, kinkija või andjaga, aga sina, ikka sina, jääd seal püskstes lõpuks üksi.
Nii oled ikka mõne asja küljes, justnagu sülitaja oma sülitatud sülje küljes, sülg sülitajat juhatab ja labidas peab orjaks oma meest, sa nagu õudsest tülitajast sealt ei pääse – kui nad valid –; nende eest. Või siis kui lahmid, inimesi lööd ja ärpled, siis oled ajuvaba lollpeast rusikas.
Või kui sööd sitta, oled ise lusikas.
Toimetaja: Valner Valme