Maailmarändur Meigo Märk: kodu on justkui pühapaik ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: hakkametegutsema.ee

Lihulast pärit Meigo Märk unistas jalgsirännakust üle maailma ja 11. mail 2014 hakkas ta Tallinna servalt Laagri bussipeatusest jalutama. 2018. aasta 4. augustil sai Indoneesias Sumatra saarel täis 20 000 kilomeetrit jalutamist.

See on ainult poolt Meigo eesmärgist – tema unistus on jalutada kokku minimaalselt planeedi ekvatoriaalse ümbermõõdu pikkus – 40 075 kilomeetrit. Seni on kulunud 24 paari jalanõusid.

Praegu elab Märk Eestist rohkem kui 11 000 kilomeetri kaugusel Vietnamis ühes pisikeses külas riisipõldude vahel. "Praegu on riisi lõikamise aeg. Meie maja on kohe riisipõldude alguses. Riisi saadakse kaks korda aastas."

Märki jalgsirännaku idee hakkas idanema kuus kevadet tagasi pärast jalgsikõndi Tallinnast kodukohta Lihulasse. Tol korral oli põhjus väga praktiline – viimane buss oli lahkunud ja Märk otsustas selle maa oma koju jalutada. Ta tunnistas, et teadis tollal kuidagi intuitiivselt, et tema jalutuskäik tegelikult jätkub.

"Teadsin, et see on hea ettevalmistus mu pikemaks jalgsirännakuks, mis oli ees ootamas." Jalgsiteeks Lihulasse oli Märk suhteliselt ette valmistamata – tal ei olnud spetsiaalseid jalanõusid ega toitu-jooki selleks kaasa varutud.

"Ma olin ülikonnas ja valgete kingadega, kuna eelneval päeval oli vanalinnas Adamson-Ericu muuseumis toimunud üks kontsert, kus ansambel Tuli Taevast esitas ka minu kirjutatud teost," rääkis ta.

"Ma olin pidulikus kontserdiriietes, jalutasin Laagri bussipeatusest Lihulasse väga ebamugavate kingadega. See jalutus algas õhtul, nii et ma jalutasin kogu öö, vahepeal tegin paarikümneminutilise uinaku kusagil bussipeatuses ja siis jätkasin. Täiesti ettevalmistamata."

Enne veel kui Meigo Märk sai maailmakuulsaks ränduriks, õppis ta muusikat. 11-aastaselt sai Meigost Tallinna muusikakeskkooli ühiselamu noorim elanik ja ta alustas pealinnas trompetiõpinguid.

"See valik tuli päris noorelt. Ma lahkusin vanematekodust juba 11-aastaselt – läksin elama Tallinna muusikakeskkooli ühiselamusse. Mul oli siis suvi läbi aega ennast tõestada, et ma saan ise hakkama oma riiete pesemise, toidu tegemise ja kõige muuga."

Märk rääkis, et kui ta Nõmmele Vabaduse puiesteele õppima asus, siis oli ta seal kõige noorem ja oli seal kõige noorem veel viis järgmist aastat, enne kui tuli üks noorem õpilane. "11-aastase jaoks oli alguses natuke keeruline."

Tema toanaaber oli Johan Randvere. "See nimekiri on veel väga pikk, kes kõik olid meie klassis. Meie lennust enamus on tegevad muusikud." Oma trompeti võttis Märk aga kätte viimati eelmisel aastal.

"Praegu ei ole tõesti üldse mänginud. Viimane suurem esinemine oli Vietnami televisioonis, kus ma mängisin ühe intervjuu raames eesti rahvushümni, aga muidu ei ole praegu mänginud."

Vietnami telekanal VTV4 tegi Meigoga ka 45 minutilise intervjuu. Selle konkreetse trompeti, millel kõlas Eesti hümn, laenas ta kohalikult televisioonilt, aga jalgsirännakut alustas Meigo oma isikliku trompetiga.

"Trompet oli minuga kaasas rändamisel 11 riiki läbi Euroopa ja Türgi. Kui ma hakkasin rändama natuke ekstreemsemas kliimas – läbi lume, miinus 17 kraadiga – ja nagunii trompetit ei mänginud, siis ma saatsin ta vanemate juurde."

Kuigi Märk ise rändab ringi, peab ta oma muusikutest sõpradega sellegipoolest tihedat sidet. "Just paar päeva tagasi helistasime Johaniga. Ikka hoian sõpradega sidet, kuigi peaks hoidma aktiivsemalt. Tänapäeval kõik kolivad internetti, kõik on n-ö aktiivsed internetis, aga otseselt nii palju ei suhelda – seda võiks kindlasti olla rohkem."

Lisaks sellele, et ta mängis trompetit, leidis ta jalgsirännaku jooksul, et tahab ka ise muusikat kirjutada. "Mingi aeg hakkas tõesti tekkima vajadus kirjutada heliloomingut. See tuli kuidagi loomulikult."

Märk on kirjutanud palju muusikat sooloklaverile, hiljem hakkas ta ka õppima kirjutamist sümfooniaorkestrile. Väga spetsiifilist harmooniaharidust tal samas ei ole ja pärast muusikakeskkooli lõpetamist ei tekkinud tal ka iseg mõtet muusikat edasi õppida. "Rändamise kihk oli kuidagi suurem."

Lisaks trompetile oli Märkil muu hulgas kaasas väike klaver, pianiino ja hulk flööte. "Isegi üks süntesaator, mille patareisid ma ikka laadisin. Mitu bambusflööti, mõned trummid, kolm trompetit, igasugu väikesi vilesid, väikseid kellasid, kausse."

Enne, kui Märk asus pikale jalgsimatkale, veetis ta pikemalt aega oma metsatalus, kus sisustas õhtuid tihti muusikategemisega. "Suur rõõm oli, kui sõbrad muusikud tulid linnast külla. Kui Johan Randvere, Jaan Ots, Jakob Teppo, Aleksander Jalasto tulid kambaga kõik autodega metsa, siis neile oli see väga eriline linnast põgenemine," rääkis ta.

"Käisime metsas jalutamas ja jõe ääres ja siis nad seal mängisid lihtsalt tundide viisi klaverit. Kuna mul ei olnud ka elektrit, siis õhtud olid küünlavalgel nagu vanasti klaveriõhtud."

Sügavas metsas asunud elektrita palkmaja oli alles algus. Ühel päeval otsustas Märk võtta ette jalgsirännaku – eesmärgiga läbida 40 075 kilomeetrit. Tol maikuu õhtul jalutas Meigo Tallinnast Lihulasse ja pärast seda hakkas tegema ettevalmistusi maailma tiiru peale tegemiseks.

"Pärast Tallinnast Lihulasse jalutamist ma olin kaks nädalat veel kodus. Otsisin üürnikke oma metsatallu. See oli 2014. aasta maikuus." Ta tõdes, et praegu, kuus aastat hiljem ta ei pakiks oma kotti teistmoodi.

Märk ütles, et kui ta jalutab, proovib ta üles leida vaiksemad teed ja mitte jalutada suuremal maanteel. Nelja aasta ja kolme kuu jooksul jalutas ta 22 riigis ja 20 000 kilomeetrit ja ööbis 220 kohalikus kodus.

"Kodu on kindlasti üks kõige erilisem paik. Kõige privaatsem paik. Ma ütlen alati, et justkui nagu pühapaik. See on olnud minu jaoks väga valgustav kogemus, kui palju abivalmis inimesi maailmas on."

Ta sõnas, et püüab õppida praegu ka kohalikku keelt, kuigi suhtlemisel on palju abi saanud ka kehakeelest. "Kehakeel ju aitab alati. Kuna inimestel on samasugused emotsioonid ja vajadused, siis käte, emotsioonide, silmade, naeratuse abil saab väga palju öeldud."

Jalgsirännakut ja erinevates kodudes viibimist on pidevalt saatnud kohtumine elava muusikatraditsiooniga. "Mind huvitavad väga iidsed, vanad laulud, palved. Seal on tunda ürgsust või inimhinge ajatust või seda, et läbi ajastute inimesed on tegelenud sarnase küsimuste-probleemidega."

20 000 kilomeetrit jalgsi kõndimine tuli Märki sõnul talle hästi loomulikult. "See oli hästi suur unistus. Unistus ise andis jõudu unistus ellu viia. Vaatasin vanu fotosid ja videoid ning need mineviku positiivsed kogemused andsid ka väga palju inspiratsiooni ja uut lootust, et teekonda jätkata."

On olnud hetki, kus ta on kuskil džunglis, ta on toit otsa saanud ja ta sööb bambust. Samas on tema sõnul kõige suuremad väljakutsed sisemised hoopis väljakutsed. "Kuidas toime tulla oma sisemiste negatiivsete emotsioonidega. Kuidas neid ületada? Kuidas suurendada endas olevaid positiivseid dünaamikaid?"

Meigo jalutas Aasia mägidžünglis ja mussoonvihmades, miinuskraadidega Türgimaa lumistes mägedes, aga mõnikord ka lihtsalt linnulaulu saatel. Ühel päeval, kui jalad olid kandnud Vietnami pealinna, kohtus Meigo seal oma tulevase abikaasaga.

"See oli juba üle kolme aasta tagasi. Meil on juba ka ühe aasta ja kolmekuune tütar Maria Mai." Juba selle aasta lõpus tahaksid Märk ja tema abikaasa seda rännakut jätkata kolmekesi.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: