Arvustus. Üks rääkimata jäänud lugu ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Tambet Tuisk ja Gert Raudsep lavastuse
Tambet Tuisk ja Gert Raudsep lavastuse "Üks päev Mati Alaveri elus" salvestusel. Autor/allikas: Janek Murd

Teater. Muusika. Kino juuninumbris: Jürgen Rooste Levila kuuldemängust "Üks päev Mati Alaveri elus".

Kuuldemäng "Üks päev Mati Alaveri elus". Autor: Eero Epner. Lavastaja: Tambet Tuisk. Lavastaja, helirežissöör ja muusika autor: Janek Murd. Helioperaator: Ekke Västrik. Osades: Gert Raudsep, Mirtel Pohla, Eva Koldits, Jaak Prints, Sergo Vares, Tarmo Tiisler, Andres Mähar, Tambet Tuisk, Kristel Eplik, Janek Murd ja Ekke Västrik. 29. IV 2020 portaalis Levila.

 

"Üks päev Mati Alaveri elus" sai ehk teenimatult palju tähelepanu selle kultuurisurutise tõttu, milles see ilmus/etendus. Teema on intrigeeriv, aga iga intrigeeriv ja asjakohane teema ei tähenda veel kohe intrigeerivat kunstiteost. Jah, ma pean alustama sellest kõige kurvemast — mulle tundub, et see on Eero Epneri üks nõrgim tekst tema elus, et tahtmine ajakajalisest ja olulisest, plahvatuslikust teemast kiiresti kirjutada on olnud nii suur, et kiirus ületas süvenemise ega võimaldanud autorile distantsi materjaliga ega seedimisaega toormaterjali draamatekstiks muutmiseks.

Sama portaali alt ilmunud "Alkoholi lapsed" (see on küll täitsa teises žanris, aga mahub enam-vähem samasse ajajärku) on näiteks üks võimsam-olulisem Eesti ühiskonna kajastus. Selle meetod on lugude lõputu kuhjatis, tragöödiate, üleelamiste jada, mis on lähemalt või kaugemalt tuttav igale eestlasele. Lugu valust, mida igapäevasest arutelust tõrjutakse, mille üle isegi irvitatakse.

Epner on just neil aegadel oma loomingulises tippvormis, mis ei tähenda, et mõnikord ei saaks ka mööda panna.

Tegelikult koosneb see 47 minutit vaid 7–8 stseenist. Noh, rohkem ei mahukski, ja siis tinglikult (või ka "tegelikult", nendes piirides, kuhu kunst ulatub — sain aru, et taustauurigut tehti palju) ühest päevast. Alustuseks "paaristõuked" ja Goethe "Faust", täpsemini Mefisto. Tõsi, kui kogu tükk ära kuulata, siis on see külge poogitud literatuurne moto, mille oleks võinud parem ära jätta või asendada millegi paslikumaga... Mis aga oleks paslikum? Jah, lasin peast läbi ja mõtlesin sellele tükile, ja no ei tulnud pähe tegelikku motot; seda hüplikku helipildijada on raske panna nii võimsa ühise nimetaja alla...

Sest kuigi pilte on vähe ja need kõik keerlevad sama probleemi ümber, on juhtmõtteid, mida pakutakse, kokku napilt. Võib-olla on Alaveri kuju ka veidi ambivalentne, tal ei ole ühte kindlat vastust, pideva valega ja eneseõigustamisega harjumine loob selle fooni, olukorra, aga see ambivalentsus, enesele vastu rääkimine ei avane nii kiiresti.

Olulistele stseenidele eraldi ei ole justkui midagi ette heita, loo ärarääkimise suhtes oleksid nad kõik justkui vajalikud, aga korralikku kompositsiooni, esseistlikku lõik-lõigult kulgevat arutelu neist päriselt kokku ei tule. Naine (kui kodune ingel), naabrimees (kui säärane eesti mehe hääl, kes kõige kohta ikka midagi arvata oskab ja oma häält naudib, poeb ja parastab vaheldumisi, teeb tobedaid naljavihjeid), ärimees Toomas (petetud-solvunud-alt veetud kuju), spordiajakirjanikud (katoliiklased, kelle ees avaneb tõdemus, et preester, kes neile armulauda on jaganud, on tegelikult pedofiil), hirmunud sponsori esindaja (lihttöötaja), kes lõpetab autoliisingu... Osised ise, elemendid on kõik paigas, dialoogid toetava naisega punuvad teksti lõpuks puhttehniliselt ka ühte, aga muidu laguneb looke käest.

Põhjusi on mitu. Esiteks paistab välja dialoogi kohmakus — võib-olla raadio halastamatusest, võib-olla algsest telefilmitaotlusest tingitult (seda viimast sain teada alles pääle tüki esmakordset kuulamist). Ei, näitlejatööd, nende hääletöö on tugev; see tunnetatud vahe, et raadioteater peab olema midagi muud, on siin olemas. Aga tekst ise on kohati kandiline-klopsitud. See tähendab, realismitaotlus ei tööta, aga poeetiline tekst see ka pole ja nii jääbki ta kohmakalt kuskile kahe vahele.

Eraldi analüüsides, meeldejäävaid rolle otsides annab see pinisev-torkiv, korraga pugev ja ülbav "naabrimees" lõpuks, jah, ikkagi eestlasliku fooni, sellise kahepalgelise suhtumise heerostesse. Valmisoleku neile mett keele pääle määrida ja mõnu nad siis mutta tampida, kui selleks võimalus avaneb. Kõige siiram-tugevam-realistlikum on loo kontekstis ehk Alaveri ja ärimehe-suursuusasponsori vestlus.

Võib-olla seda küünilist poolt on isegi liiga vähe esile tõstetud — toda, et "mannapudru peal ei sõida keegi" ja et kohvi joovad ja vitamiine võtavad ju kõik... Ja ma mõistan, et kunstiteose autor peab oma tegelasele kaasa elama, peab uskuma tema teatavasse inimlikkusse, muidu poleks meil põnev. Stalin võib olla ajaloo kõige jälgim monstrum, aga kui me ei näe tema melanhooliahetki, tema elu traagilisi lööke, siis ei osutu see psühhopaat temas ka nii võimsaks, ei raamatukülgedel ega filmilinal. Võib-olla pole see ca kolmveerand tundi lihtsalt piisav, et Alaveri psüühikat avada. Et näidatakse kilde-killukesi sellest "minuga on kõik läbi", "sporti tegime", "mannapudru peal ei sõida keegi", "mina ei valinud teid, teie valisite minu" — no, selge. See on rohkem, kui meedia eest peitunud Alaver meile ise rääkinuks, aga üks oluline aspekt, mida vaid õige natuke puudutakse, ongi see, et nii see käib, nii seda tehakse, see on meestevärk, kuidas siis muidu! See "isane" pool, mis kogu asjale templi peale lööb ja asjaosalisele vähemasti enese silmis õigustuse annab, jõuab liialt vähe vaadelda, eksponeerida.

Õhtuleht, mis teatavasti muidu meie lavastustele ja kultuurile eriti palju ruumi ei pühenda, on pidanud kuuldemängu koguni mitme arvustuse vääriliseks. Noh, karantiiniaeg ja teemasid ka vähem, aga siiski on selge, et siin tõmbab just teema. Õhtulehe lugejale müüakse skandaali, mitte kunstiteost või süvavaatlust. Ah nüüd tegidki Alaverist tüki, kiskusid ta hinge alasti?

Aigi Viira nimetab juba loo pealkirjas Alaveri "sümpaatseks spordideemoniks", see häirib. Mina muidugi inimest ei tunne, aga see loob kohe fooni, teatava õigeksmõistmisfooni: "Kõik on olemas — raev ja rahu, viha ja väsimus, vastuhakk ja allaandmine. Tubli annus künismigi, ent kordagi ei vaju Alaver põhjani paheliseks kujuks. Vastupidi — ses loos muutub ta iga sekundiga üha sümpaatsemaks. (---) Ei kujuta ette, milliste tunnetega kuulaks kuuldemängu "Üks päev Mati Alaveri elus" nimitegelane ise, võib-olla vannuks tulist kurja. Võib-olla tänaks aplausiga. Ükskõik, kuid lõppude lõpuks on tegijaskond Alaveri loo ära rääkinud."1

Kaugeltki mitte pole siin räägitud kogu lugu, loo servakestki, ja teiseks ei avata tegelast psühholoogiliselt nii palju, et ta sümpaatseks muutuks. Mina näiteks tajun naise monoloogi lõpustseenis (enne Andruse kutsuvalt-painavalt undama ja vastamata jäävat teleofonikõnet!) hoopis enesepettuses ja illusioonis elava, kaassõltlasest naise jutuna. Nagu naine, kes joodiku kohta leiab, et ega ta ju kogu aeg joogi, ja kui tal on paha olla, siis seda väikest õlut on vaja. Või siis pekstud naine, kes ütleb, et ta ju muutub paremaks, ta lubas, et ta nüüd tõesti enam ei löö. Natuke samamoodi mõjub see jutt, et sa tegid, mida kõik tahtsid, tegid suvalistest maapoistest olümpiavõitjad, tegid kõike eesti rahva jaoks ja ennast ohverdades... (Ma ei kahtle, et päriselus mõni treener võibki ehk nii arvata; psühholoogiliselt on see kalduvus paljudel, enda valikuid igal juhul õigeks ja teiste omadest paremaks pidada!)

Mart Soidro kirjutab Õhtulehes, et tema pole ei NO-teatri ega Alaveri fänn kunagi olnud. Mina tunnistan, et NO-teater on mulle alati vähemasti elamuse pakkunud ja et ma pean seda kindlasti üheks olulisemaks-paremaks nüüdisaja teatriks, kuigi näiteks Tartu Uue Teatri sama aja tükke ei pea ma sugugi nõrgemaks, pigem vastupidi. Ühesõnaga, NO99 fenomen on selge ja uskumatu, nende põrumised (eetiline kriis ja selle järel vabariigi aastapäevaks tehtud logisev film) seda valusamad. Aga ma ei tea, kas "Ühte päeva..." peab üldse NO kontekstis kuulama. Ühiskondliku tähtsusega püüdlus küll, osalt samadelt tegijatelt, aga ikkagi mingi muu maailm juba.

Soidro kõneleb sellise terve mõistuse häälena, keskteemehena: "Nagu mainisin, jäi kuuldemäng minu jaoks tabamata imeks. Sedasorti ettevõtmiste puhul on oht muutuda ulakaks ja lihtsalt lustist ära panna. Ja siis kunstitegemise fasaadi taga mõnusasti itsitada, sest Aivar Pilvel pole kusagilt kinni hakata. (---) Näiteks tunnistab reporter Alaverile: "30 aastat süste, tablette, ülekandeid — sa tõesti arvad, et keegi ei näe?" Selgus majas: aastatel 1981–1992 oli Alaver Eesti naiste murdmaasuusatmise peatreener. Aga kas tõesti ainult 30 aastat tagasi? Millegipärast arvan, et huvi keelatud ainete vastu võis Alaveril tekkida juba TRÜ suusakateedris aastatel 1976–1980. Miks? Suusatajana ei löönud ju Mati Alaver isegi mitte Eesti tasandil läbi — koduvabariigi meistrivõistlustelt on tal individuaaldistantsidelt ette näidata vaid üks hõbemedal."2

Soidro jutus peitub üks valus tõsiasi. See läheb küll nüüd kirja kuulujutuna ja midagi tõestada ma ei saa, ja see polegi teatriarvustajana praegu mu ülesanne, saati polegi ma teab mis uuriv ajakirjanik kunagi olnud, aga ka mina olen kohanud mitut 1980-ndate noorsportlast, kes on (üksteisest sõltumatult, takkajärele, õllelauas) öelnud, et Alaveri hüüdnimi oli juba tollal "Keemik" (kuna sageli Venemaa avarustes, siis pigem "Himik"). Kas see on tõsi? Võiks arvata, et on. Aga see annaks Alaverile teistsuguse psühholoogilise profiili, kui Epner on tabanud — rahvuslik laeng ja uhkus on hiljem lisandunud asjad. Me näeme algusest peale kedagi, kellel on vajadus (teiste kaudu) võita ja end tõestada ja kes ei usugi puhtasse sporti.

Kusjuures, kui see on nii, on see ju kohutavalt kurb, see teadmine, et meile näidatav tippmeelelahutus — sest igal juhul on tippsport esmalt meelelahutus! — ei sisalda siirast gladiaatorielementi, vaid on n-ö kõrgemas liigas võllimäärijate ja keemikute võistlus. Mis muidugi ei tähenda, et neil ei peaks olema käes väga hea "inimmaterjal". Aga see ta siis ongi — inimmaterjal. Suvalised maapoisid, kellest saab kõva trenni ja kõva keemiaga teha ükskõik, mida.

See on üks põhjus, miks ma olen aastaid promonud wrestling'u-kultuuri — atleetlikkus on sääl kõrge, trikid ja kaskadööritöö üle võlli võimas, lisaks sageli põnevalt kirjutatud narratiiv, tegelaskujude psühholoogiline areng, teadlikult loodud kangelasteekonnad ja kurikaelaks käändumised. Kokku lepitud tulemused ja osaliselt harjutatud matšid, seda küll, aga samas ei saa öelda, et see oleks kuidagi võltsim kui muu meelelahutussport, ja see on osalejatele sama ohtlik või ohtlikumgi. Nii et vaadake parem wrestling'ut, vaadake nagu tsirkust või teatrit! Sest tippsport on tsirkuse või teatri üks alaliike, see on tegelik põhjus, miks ta kuulub kultuuriministeeriumi haldusalasse.

Tehnilise teostuse poole pealt aga osutus kõige häirivamaks element, mille autentsuse või loomulikkuse üle tegijad ise tunduvad uhked olevat. Kuulasin esimesel korral lugu ilma oluliste eelteadmisteta. Ja kohutavalt häiris see räbune helipilt: sahistamine, kolistamine, nokerdamine, tablettide kempsust alla laskmine. See koos kohati puise dialoogiga tingis tunde, nagu kuulaks mõne Eesti telesarja heliriba, ja see pole mõeldud komplimendina.

Madis Kolk on Sirbis kirjutanud: "Algusest peale (näiteks ERRi raadioteatri stuudios) audioteatrina loodud kuuldemäng kasutab võib-olla tehnilisi illusiooniloome petutrikke, kuid kõik vahendid on rakendatud selleks, et luua muidu ka kõigi teiste meeltega aistitavale maailmale üksnes auditiivne tajuvaste. See ei pea kaugeltki olema olmerealistlik, pigem vastupidi, raadioteater, mis eeldab publiku usaldust üksnes kuulmismeele suhtes, võib turvalise sideme visuaalse reaalsusega täiesti katkestada ning triivida oma auditooriumi sootuks tundmatusse voolusängi. Aga taotluse poolest on sellest maailmast müra eemaldatud. (---) Küllap taotleti selle ehedusvõttega sedasama, mida enamik kunstilisi libadokumentaale — hägustada tõe ja vale piire, panna vaataja-kuulaja tundma, et väide, mida eelmises stseenis juba uskuma jäädi, saab järgmises kummutatud, nii et kõikuma ei löö üksnes fakt, vaid ka usaldus omaenda tõe- ja eetikatajusse."3

Aga see vale-Tehvandi, mis päris-Tehvandil salvestet, hakkab kriipama, häirima. Ja seda süvenevalt, mitmekordsel kuulamisel rohkem kui esimesel-ettevalmistamatul. Ma ütleksin, et taotlus ja tahe olid väga head, mõistetavad. Ka mina kunstnikuna mõtleksin siinkohal, et see eheduspüüdlus on seda väärt, et see suund on õige, põnev ja tasub püüdmist. Ja ma ei tea, kas ma suudaksin endale pärast kogu selle vaeva nägemist  tunnistada, et ei, targem olnuks see Tallinnas raadiostuudios sisse lugeda/näidelda — tulnuks ehedam ja ehk ka säärase raadiokuuldemängesseena publikule paremini jälgitav.

Võib-olla olid mul sellele teosele kõrgendatud ootused. Võib-olla on mu ettekujutus Alaverist kuidagi väär või moondunud ning ma ei suuda siin psühholoogiliselt napiks jäävat kuju mingisuguse ettekujutatava Alaverina vastu võtta. Võib-olla on see helide eheduse taotlus siiski kellegi meelest vaeva väärt — mõelda, et näitlejad läksid sinna päriskohta ja tegid seda "päriselt". Kuigi kas teater pole pigem võluv või põrgulik illusioon?

Ma üritasin oma meeli puhastada ja raadiolavastust uuesti ja uuesti kuulata. Ja ma lõpuks ei saa siin Epneri taotlusest aru. Publitsistlik väärtus on madal (Soidro juhib küll tähelepanu seigale, et saame teada, et Veerpalu medalid on Alaveri käes — see oli midagi, millele ma varem ei osanud mõelda; ma arvasin, et need on kuskil muuseumis vms), psühholoogiliseks uurimuseks on sedavõrd keeruka loo puhul 45 minutit liiga väike aeg, skandaalne-poleemiline väärtus on lool olemas, aga kui palju see lisas juba olemas olevasse katlasse? Näitlejad on suurepärased, aga neil on käes parimal juhul keskpärane käsikiri ja helindatud on see kõik nii, et tunne on tõesti, nagu kuulaks teisest toast telesarja.

Kriitikuna olen ma lihtsalt nõutu: on see karantiiniaja toode, on see hea idee kiirustades tehtud luhtunud variant, on see soov uuele portaalile (Levila) uut-ägedat sisu luua? Oli see (majanduslikult?, ajaliselt?) sunnitud käik, et telefilmi asemel sai kuuldemäng? Ma ei oska seda teistmoodi kirjeldada; mul on siin palju küsimusi, aga mitte selles mõttes, nagu üks eksistentsiaalselt oluline või puudutav kunstiteos tekitab, vaid pigem nagu, et mis see siis nüüd oli?

 

Viited:

1 Aigi Viira 2020. Sümpaatse spordideemoni piinarikas päev. Õhtuleht 29. IV. — https://elu.ohtuleht.ee/1000170/arvustus-sumpaatse-spordideemoni-piinarikas-paev

2 Mart Soidro 2020. Vaid üks päev saladusliku suusakindrali elus. Õhtuleht 7. V. — https://www.ohtuleht.ee/1000915/mart-soidro-vaid-uks-paev-saladusliku-suusakindrali-elus

3 Madis Kolk 2020. Sealpool head ja kurja. Sirp 8. V. — https://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/sealpool-head-ja-kurja/ 

https://www.temuki.ee/

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: