Loe katkendit Are Kalvø teosest "Matk põrgusse" ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Norra kirjanik Are Kalvø.
Norra kirjanik Are Kalvø. Autor/allikas: Jarle Vines / CC BY-SA 3.0 NO

Are Kalvø on norra kirjanik ja koomik, kes kirjutab raamatus "Matk põrgusse" (tõlkija Ülle Jälle) linnainimeste seas puhkenud loodusehullusest. See on omamoodi anti-mikita, mis irvitab sotsiaalmeediasse lõputute piltide irvitamise ja metsakohina õhkamise üle. Seejuures on Kalvo ise maalt, mitte linnast pärit peoloom. Avaldame teosest lühikese katkendi.

Ühe hiljutise küsitluse kohaselt on peaaegu 80% minuga samas riigis elavatest inimestest käinud vähemalt korra viimase aasta jooksul mägedes või metsas matkamas.

 

Mina pole mägedes ega metsas matkamas käinud vähemalt viimased kolmkümmend aastat.

 

Mingil hetkel jõuab kätte aeg, mil pead endalt küsima: kas ainult minul on see probleem?

 

***

 

Olen kaotanud viimastel aastatel loodusele hulga sõpru. Häid inimesi. Tarku inimesi. Humoorikaid inimesi, kellele meeldis käia pubis ja niisama tühja lobiseda. Mida nad praegu teevad? Nad ärkavad vara, pildistavad suusaradu, postitavad need Facebooki ja Instagrami ning kirjutavad: "Ilus päev looduses!"

Pidasin neid inimesi kunagi headeks sõpradeks. Ja mõistlikeks.

"Ilus päev looduses!" Paremaks nad nüüd enam suutelised pole.

Seda juhtub inimestega teatud eluetapil sageli. Huumorimeel hakkab kaduma. Juuksed ka. Tihti langevad need kaks asja kokku. Tõtt-öelda hakkan ma juba muretsema, et äkki ongi huumorimeel juustesse salvestatud.

Huumorimeel ja juuksed kaovad ning inimene hakkab mägedes matkamas käima. Kõik need asjad juhtuvad, kui jõuad elus sellesse punkti, mil ööklubide väljaviskajad pole ammu su käest dokumenti küsinud, küll aga on juba pikemat aega küsinud, kas sa oled ikka kindel, et see on sulle sobiv koht.

Selles vanuses toimub palju elulisi muutusi.

Sa hakkad käima jõusaalis lootuses näha välja nii hea kui võimalik, sest juukseid ega huumorimeelt ju enam pole. Jah, ma tean, et need inimesed väidavad, et ei tee trenni selleks, et hea välja näha, ja et trenn ise on preemia. Olgu nii, aga kui trenn meie tervist või väljanägemist ei mõjutaks, siis me ju sellega ei tegeleks, ega? Ma ei usu, et kui arst on öelnud patsiendile, et tal on jäänud kuu aega elada, oleks mõni patsient vastanud: "Olgu siis, ma hakkan trenni tegema. Oma viimasel neljal elunädalal teen ma trenni. Kulutan viimased neli nädalat oma elust liibuvates trenniriietes ereda valgusega jõusaalis, kus mulle võõrad inimesed kannavad samuti  liibuvaid trenniriideid, haisevad higi järele ja me kõik vahime enda ette, kuulates liiga kõvasti muusikat, mis meile ei meeldi, ja väntame ratastel, mis ei vii meid kuhugi."

Selles vanuses ei lõpetata tingimata väljas käimist, vaid hakatakse käima kohtades, kus ei ole liiga palju lärmi. Ega väljaviskajaid. Ega inimesi. Selles vanuses hakkab meeldima kokkusaamine sõpradega, et nendega juttu ajada. Uskumatult igavatel teemadel, sest ka see juhtub selles vanuses. Kui selles vanuses mehed ei taha eriti vastata sõbratari küsimusele, mida me oma viimase meestereisi ajal tegime, ei ole asi selles, et me tegime midagi sobimatut või ei mäleta, mida tegime. Me lihtsalt ei suuda tunnistada, et istusime kolm päeva Londoni pubis ja rääkisime sellest, kui palju puhkusepäevi meile võlgu ollakse.

Või hullem veel, trennist. Või loodusest.

Asi ei ole ainult selles, et kõik hakkavad järsku looduses ringi uitama, vaid nad ka räägivad sellest alatasa. Ja nad räägivad sellest nalja tegemata. Inimesed, kes olid kunagi terase mõistusega ja nutikad, ütlevad nüüd täiesti tõsiselt selliseid asju nagu:

"Mägedes valitsev vaikus on ainulaadne."

Ega ikka ei ole küll. See on tegelikult täpselt samasugune nagu iga teine vaikus, ainult et mägedes ei tähenda vaikus arvatavasti täielikku vaikust. Nii et mägedes on vaikus pigem nagu tuul. Või vihm. Või sääsed.

"Kui varakult minna, saad olla looduses täiesti üksinda."
Ah soo. See on ju pisut isekas, kas pole?

"Mäed täidavad mu erilise rahuga."
Tore on. Miks sa seda mulle räägid?

"Alles loodusega silmitsi seistes saad aru, kui väike sa ise oled." Noh olgu, kui sa alles loodusega silmitsi seistes saad aru, kui väike sa ise oled, on su ego lihtsalt liiga suur.

Kui sul on tõesti vaja aru saada, kui tühised on sinu probleemid, mõtle Aleppole, mitte Jotunheimenile.

"Olen hakanud mäetippe koguma. Materiaalseid asju on mul piisavalt."

Me mõlemad teame väga hästi, et sa ei ole lõpetanud materiaalsete asjade kogumist. Sa ostsid endale äsja seitsesada eurot maksnud mahlapressi. Sa kogud lisaks ka mäetippe.

"Selle puhkuse ajal matkame mägedes ühe puhkemaja juurest teise juurde."

See pole puhkus. Mägedes ühest puhkemajast teise matkamine on parimal juhul puhkuse üks vorme, mis koosneb puhkuse kahest äärmiselt tüütust aspektist: pakkimisest ja ringiliikumisest.

 

Aga just seda inimesed teevad. Matkavad ühest puhkemajast teise mitu päeva järjest, nii et higi ja huumorimeel immitsevad nahapooridest välja.

 

Kui levinud see siis ikkagi on? Kui palju mul on alles selliseid sõpru, kes ei eelista loodust totra lõõpimise ja naeruga koosviibimistele? Otsustasin hiljuti süstemaatiliselt tegutsema hakata. Otsisin nad kõik sotsiaalmeedias üles: kunagised klassikaaslased, ülikoolikaaslased, õpetajad ja õppejõud, kolleegid ja ülemused. Kõik nad elavad praegu väga erinevat elu. Nad elavad põhjas, lõunas, idas ja läänes. Nad on homod ja heterod. Nad on vallalised või elavad kellegagi koos, on abielus ja midagi vahepealset kah. Neil pole lapsi või on kaks või viis last kahe, kolme või nelja erineva partneriga. Nad on arhitektid, insenerid, kunstnikud ja tehasetöölised, kirjanikud ja õpetajad, nad peavad toidupoode ja müüvad mööblit.

Aga kõigil – tõepoolest kõigil – on fotosid mägedest.

Mõned seisavad mäetipus. Osad on palja ülakehaga. Üks oli ka palja tagumikuga. Ma ei tahaks sellest rääkida. Mõned seisavad mäe jalamil. Võib-olla on nad seda äsja pildistanud, aga absoluutselt viimasel kui ühel neist on vähemalt üks mäe pilt.

Ma ei tunne kedagi, kel poleks Facebookis mäe pilti.

 

Millal see juhtus? Kas mul jäi mingi koosolek kahe silma vahele? Kes röövis kõik mu sõbrad? Ja asendas nad kamba naeratavate fitnessi-fanaatikutega, kellele meeldib totakates mütsides looduses viibides pöial püsti tõsta ja end pildistada lasta? Ja kellele tundub see kõik meeldivat?

Tean vallalisi, kes kaebavad, et nad ei suhtle enam ammuste sõpradega pärast seda, kui on kaaslase leidnud. Ja ma saan sellest aru, aga vähemalt kaotavad nad sõpru maailma kõige suurepärasemale tundele – armastusele. Mina kaotan sõpru kivilahmakale.

Ja kui asi puudutab minu vallalisi sõpru, siis kujutlege, missugused katsumused neid ees ootavad. Mõned neist kasutavad selle erilise inimese leidmiseks telefonirakendusi. Esmapilgul tundub, et valik on meeletu, ent kui välja jätta kõik, kes on lihtsalt peast põrunud, ja need, kes on ennast pildistanud mäe peal, jääb alles vaid kolm inimest. Terve riigi peale. Ja need kolm on arvatavasti sinu endised kallimad.

 

Olen alati usaldanud pigem statistikat kui ennast. Seega kontrollisin ma kõik üle ja see pole lihtsalt tunne. Ja see ei kehti ainult minu sõprade kohta. Ja ka mitte ainult minuealiste inimeste ehk siis surma pelgavate 40–50-aastaste kohta. Üksikasjalikum ja võib-olla ka häirivam statistika on toodud selles raamatus tagapool, aga ma ütlen kohe ära, et minu eluajal on õues veedetav aeg plahvatuslikult kasvanud. Ja see levib. Noored inimesed lähevad vabast tahtest mägedesse matkama. Pensionärid matkavad metsas ja mägedes. Kõik uitavad looduses ringi. Praegu, selle lõigu kirjutamise ajal, on Norras ukse ees sügispuhkus – sest meil on loomulikult see olemas – ja ma teen pausi, et lugeda internetist uudiseid. Ja sealt loen ma, et äsjase uuringu kohaselt kavatseb seitse inimest kümnest veeta sügispuhkuse looduses. Ja see on vaid keskmine tulemus. See arv on 40–50-aastaste inimeste – minuvanuste – seas veelgi suurem.

Nagu oleksin korraks ära käinud ja tagasi tulles avastanud, et terve riik on langenud kollektiivse keskeakriisi küüsi. Ja mitte sellise ohtliku, pöörase keskeakriisi küüsi, mida filmides näidatakse, kus toimuvad metsikud peod, ootamatud lahkuminekud ja tarbitakse uimasteid. Mitte selline kriis, kui sa ärkad ilma nelja esihambata linnas, kuhu sõitmist sa ei mäleta. Ei, me räägime siinkohal täiesti mõistlikust ja tervislikust keskeakriisist, mida terviseametnikud kahe käega toetavad.

Nagu oleks kaine mõistus võidule pääsenud. Ja seda on näha mitmel rindel.

Noored popstaarid, kes kunagi ütlesid intervjuudes etteaimatavalt vastutustundetuid ja provotseerivaid asju, ütlevad nüüd intervjuude ajal asju, mis on sama etteaimatavalt vastutustundlikud ega ole sugugi provotseerivad.

Isegi tõsielu-TV liigub mõistlikul rajal. Tõsielu-TV – kakskümmend aastat tagasi võis selle ja moraalse laostumise vahele võrdusmärgi panna. Kui tõsielu-TV alguse sai, tegeldi neis saadetes kuu aja jooksul võimalikult palju joomise ja seksiga. Nagu ramadaan, ainult et vastupidine. Nüüd näidatakse tõsielusarjades ja dokseepides inimesi, kes kolivad maale, elavad vanamoeliselt ja lahendavad rühmades ülesandeid. Norra kõige pikaajalisem tõsielusaade, mille formaati on müüdud paljudesse riikidesse, on võistlus ... milles?

Just. Matkamises. Looduses.

Nad on kõikjal. Mõistlikud inimesed ilmastikukindlates riietes. Terved inimesed pildistavad mägesid. Inimesed, kes ütlevad "Head jalanõud on kõige alus" ilma igasuguse huumorita.

 

Kui sa pole just psühhopaat, hakkad lõpuks asja üle arutlema. Kas mina olen ainuke, kellel on probleem? Miks ma ei tunne tõmmet looduses viibida, nagu kõik teised? Miks ma ei igatse enneolematut vaikust? Ma kasvasin ju aidatrepi, loomade, metsade, künade ja kangastelgede keskel. Ja mägede. Suure hulga mägede. Ja, nagu öeldud, oli mul seal hea elu.

Mis mul viga on – inimene, kes kasvas peaaegu piiramatu avarusega paigas ja looduse keskel, aga kelle ilusaim mälestus on see üks päev küla ajaloos, kui mitu tuhat inimest oli kogunenud üsna väikesele alale?

Kas ma pole piisavalt täiskasvanulik? Kas selline asi tuleb vanusega? Kas ma ärkan lähitulevikus ühel heal päeval üles ja tunnen, et kõik on muutunud? Et ainus, mida ma täna teha tahan – ei, tegema pean! –, on ronida mäe otsa, tõmmata tagumik paljaks ja teha sellest pilti? Ja siis kirjutada #vaba?

Keegi ütles kord, et elus peaks kõike proovima, välja arvatud verepilastus ja inglise rahvatants morris. Nagu kõigi teiste tsiteerimist väärt tsitaatide puhul, on ka selle puhul ebaselge, kes seda esimesena ütles. Ja nagu kõigi teiste tsiteerimist väärt tsitaatide puhul, pole ka see ei tõsi ega sugugi hea. Loomulikult on elus palju asju, mida ei tohiks isegi korra proovida. Enesetapp on neist kõige ilmsem näide, aga kui "kõige" asemel öelda "kõik, mis on seaduslik ja mis inimestele meeldib", siis kõlab see juba paremini. See ei kõla küll nii uhkelt, aga see muudabki sõnumi ahvatlevamaks. Sõnumi olla uudishimulik ja lasta end asjadest kaasa viia.

Täiskasvanuks saanuna pean ennast inimeseks, kes laseb end asjadest kaasa viia, keda huvitab see, mis huvitab ka teisi. Kõige igavamad on minu meelest need inimesed, kes masinlikult ja põhjendamatult heidavad kõrvale kõik, millest paljud teised on huvitatud. Kui paljud inimesed midagi teevad ja sellest räägivad, siis tekib minus soov välja uurida, mis asi see on – tahan aru saada, miks nii paljud on sellest huvitatud ja – ideaalis – lasta end sellest kaasa viia. Sellepärast ma kuulangi muusikat, mida keegi teine minuvanune ei kuula. Sellepärast vaatan ma vahel võistlusi, millest ma päriselt aru ei saa, ja sellepärast sattusingi ma 2016. aastal ootamatult puhkusereisile Islandile. Ma pole kuidagi Islandiga seotud. Ma ei tunne seal kedagi. Mul pole Islandiga mingit suhet peale tavapäraste asjade. Tean, et neil on naljakas keel ja kuumaveeallikad ning ma kuulasin nooruses mingil hetkel Björki, kui ma ei saanud veel asjadest aru, ent 2016. aastal oli Island jalgpalli EM-i sensatsioon. Nad pääsesid edasi. Nad võitsid Inglismaad. Ja järsku oli Island veerandfinaalis. Island, kus on peaaegu kogu aeg talv ja elanikke umbes sama palju kui veerandis mõnes Londoni eeslinnas. Ja me istusime Norras jalgpallipubis ja vaatasime pilte Reykjavíkist, kus peaaegu kogu Islandi elanikkond seisis kesklinnas ja vaatas suurelt ekraanilt koos võistlusi. Ja nad laulsid ja hõiskasid. Meil ei jäänud üle muud, kui osta piletid ja lennata Reykjavíki ning me vaatasime veerandfinaale koos peaaegu terve Islandi elanikega. See oli vapustav.

Nojah, ma tean, et see on kelkimine ja kõigil ei ole aega ega raha niisama heast peast Islandile lennata. Teisalt on sul ilmselgelt aega mäe otsa ronida alati, kui vihmasajus paus tekib, ja kogu selle raha eest, mille kulutasid matkavarustuse peale, saaks osta mitu lennupiletit Islandile.

 

Loomulikult näen ma siin mustrit. See on otseselt seotud tolle päevaga, mil meie kohalik meeskond kohtus jalgpalli karikasarjas Norra parima meeskonnaga, aga asi ei ole jalgpallis. Asi on inimestes ja selles, et sa lased end asjadest kaasa viia.

Mulle meeldib lasta end asjadest kaasa viia.

Elu on sellisena palju lõbusam.

Ent minu suhtumine looduses viibimisse on minus sügavale juurdunud. Paljudele inimestele meeldib looduses viibida. Seega peaksin ma laskma ka sel ennast kaasa viia, kui tahan olla selline, nagu ma enda väitel olen.

Aga see on väga sügavale juurdunud tunne.

 

Siinkohal jutustan ma väikese loo, mis aitab sul mõista, kui vähe ma olen looduses viibinud, seal viibida tahan või kui vähe ma end looduseinimesena näen.

Vigastasin hiljuti põlve. Selle tagajärjel pidin mõned nädalad karke kasutama. Karkudel mööda tänavaid liikuda on täitsa lahe. Inimesed on osavõtlikud. Nad naeratavad. Noogutavad julgustavalt. Peagi hakkasin kohatud inimeste pilkudes ja naeratustes veel midagi märkama. Kas arusaamist? Äratundmist? Mitmed inimesed noogutasid ja vaatasid mind pilguga, mis ütles: "Ma tean."

Siis ma taipasin. Inimesed näevad neljakümneaastast karkudel meest. Põlvevigastus. Nad mõtlevad, et ta pingutas mägedes matkates üle. Tüüpiline mägedes matkamisega seotud õnnetus.

Oo ei! Nad arvavad, et ma olen üks nende seast.

Tundsin meeletut soovi selgitada. Kirjeldasin kõikidel seltskondlikel üritustel välgukiirusel, mis tegelikult juhtus – liiga häälekalt, liiga üksikasjalikult ja tihti ilma, et keegi oleks küsinud. SEE JUHTUS PEO KÄIGUS, karjusin ma. MA TANTSISIN! KELL OLI POOL KOLM VARAHOMMIKUL. SEE JUHTUS PEO KÄIGUS! SEE ON TANTSUVIGASTUS. MITTE SPORDIVIGASTUS. MITTE MATKAMISVIGASTUS! SEE JUHTUS PEO KÄIGUS! PEO KÄIGUS!

 

Saate aru?

Ei?

Olgu pealegi. Proovin veel korra selgitada, et ma ei ole üldse looduseinimene. Võtan seitsme punktiga kokku need korrad, mil ma olen oma elus õues midagi teinud.

 

1. Käisin noorena mõned korrad puhkemajades. Umbes viis korda. Õues viibisime vähe. Rohkem ma ei ütle. Nii võite ise ette kujutada, kui metsikud mu teismeliseaastad olid.

 

2. Olen ka täiskasvanuna mõned korrad puhkemajades käinud. Umbes neli korda. Kõikidel juhtudel sõitis auto peaaegu ukse ette. Kõikidel juhtudel oli kasutusel rohkem kile- kui seljakotte. Ja mingit matkamist ei toimunud.

 

3. Olen pannud suusad alla korra pärast seda, kui kolmkümmend aastat tagasi kohustusliku koolihariduse lõpetasin. See juhtus ühe teises punktis kirjeldatud puhkuse ajal, kui ebanormaalselt suur kogus lund tähendas seda, et me pidime jätma auto majast saja meetri kaugusele ja suuskadel maja juurde sõitma. Ka sel korral oli kasutusel rohkem kile- kui seljakotte. Samal ajal suusakeppe käes hoides olnuks see tunduvalt keerulisem.

 

4. Viimasel kahel suvel olen veetnud ühe nädala puhkusest rannikul üürimajas. Mulle meeldib rannik. Minu ainus tingimus maja üürides oli, et see peab olema jalutuskäigu kaugusel vähemalt kahest restoranist. Leidsime sellise, mis oli kolme restorani läheduses. See oli imeline.

 

5. Loomulikult käisin ma lapsena kõndimas sellepärast, et mäed oli sealsamas meie kõrval nagu pidev süümepiinu tekitav meeldetuletus, et oma ajaga võiks midagi targemat peale hakata kui mängida lauajalgpalli ja ajada sõpradega lolli juttu.

 

Tegelikult õnnestus mul mäe meeletule survele üsna tihti vastu panna, aga klassiekskursioonil pidin ma siiski kaasas käima. Mõnedest õppeainetest võis saada vabastuse usulistel põhjustel või tänu sellele, et emakeel oli midagi muud kui norra keel või sul oli kirjutamise või arvutamisega raskusi, ent matkamine oli igal juhul kohustuslik. Kui see juhtuks täna, läheksin ma kahtlemata rahvusvahelisse kohtusse, aga tookord ei tulnud see variant meile lihtsalt pähe. Nüüdseks on minu kõige püsivam mälestus neist matkadest äärmiselt keeruline hoiatussüsteem. Asi oli selles, et matka toimumine oli alati viimase hetkeni kahtluse all, kuna selles maailmanurgas, kus mina kasvasin, võis keskuses paista rohelistel aasadel päike, ent kolmesaja meetri kaugusel oli sügav talv. Hoiatussüsteem toimis järgmiselt: varahommikul, kui tegelikult oli alles öö, helistas õpetaja sellele õpilasele, kes istus akna all esimeses lauas, ja teatas, kas matk toimub või mitte. See õpilane helistas järgmisele õpilasele aknaaluses reas, kes helistas omakorda järgmisele ja nii edasi, kuni vähemalt teoorias sai terve klass teate kätte. See süsteem oli vägagi haavatav. Piisas vaid sellest, et üks perekond kõnele ei vastanud, ja seda juhtus – põhimõtteliselt oli ju alles öö. Ja keegi unustas alati ära, kes on järgmine õpilane, või talle ei meeldinud enda taga istuv õpilane ja ta lihtsalt ei tahtnud helistada. Või nad hakkasid rääkima sootuks millestki muust ja unustasid selle, mida edasi ütlema pidid. Ime, et me üldse nendel matkadel käidud saime.

 

6. Veetsin kaheksateistaastasena aasta sõjaväes, sest Norras oli tol ajal sõjaväekohustus, kui sul polnud just midagi tõsist viga, see oli vastuolus sinu veendumustega või sa tõesti ei tahtnud minna ja oskasid äärmiselt hästi valetada. Minu puhul eksisteeris vaid üks neist tingimustest – ma ei tahtnud minna –, aga sellest ei piisanud.

Sõjaväes olles käisime me muidugi aeg-ajalt seljakottidega metsas, sest seda ju tehakse, kui vaenlane ründab. Ja magasime telgis. Rohkem ma telgis maganud pole.

Mäletan neid sõjaväematku üsna samasugustena nagu koolimatku. Ennekõike tähendas see suurt sehkendamist. Pakkimist, rasvatamist, lahtipakkimist, ülespanemist, mahavõtmist, korraldamist. Mäletan koolimatku kui 90% sehkendamist ja 10% matkamist. Sõjaväematku mäletan kui 90% sehkendamist ja 10% magamist. Külmades telkides, mille püstitamisele kulus terve päev.

 

7. Paar aastat tagasi käisin ma Svalbardi saarestikus. Olin seal töö tõttu, et lahutada nende vaeste külmetavate õnnetute meelt, kes elavad selles ühiskonna kõige kaugemas eelpostis.  Kuna me olime juba nii kaugele sõitnud, jäid mõned meist veel paariks päevaks sinna, et teha asju, mida Svalbardis tehakse. Käisime näiteks koerarakendiga sõitmas. Arvatavasti olime seda liiga romantilisena ette kujutanud. Kujutlesime end paksude karusnahkade all veini joomas, samal ajal kui koerad kelgu ees kihutavad. Nii see ei olnud. Kõigepealt kupatas morn mees, kel oli autos püss, meid vangilaagrit meenutavasse hoonesse, kus meid sunniti selga ajama sooja aluspesu ja teatati, et lisaks sellele, et peame ise rakendit juhtima, peame ka ise koerad ette rakendama. Koerad on need hundi moodi olevused, kes ootavad ilastades ja ulgudes ning kette sikutades. Inimene, kes käis ka sellel reisil ja kes tunneb mind päris hästi – mäletate ehk teda varasemast, sest tema oli see, kes kujutles mind lapsena aidatrepil istumas –, ütles, et nägi sel päeval minu täiesti uut külge. Asusin koeri ette rakendama karmi otsustavusega. Kohtlesin loomi range ja kindlakäelise hellusega, kamandasin teisi ja sain töö kiiresti tehtud. Nagu mõni ürgmees.

See näitab nii mõndagi. Näiteks – asi ei ole selles, et ma ei saaks looduses hakkama või ei suudaks miinuskraadide juures mehelikke töid teha. Saan ja suudan. Saan selle kõigega väga hästi hakkama.

See lihtsalt ei meeldi mulle.

Põhjus, miks ma nii tohutu maskuliinse energiaga selle ülesande kallale asusin, ei olnud see, et oma sisemise looduseinimesega kontakti saamine andnuks mulle adrenaliinilaksu või et ma tundnuksin end elusana, kasutades karges külmas ja koerte haukumise saatel kogu oma keha. Ei. Põhjus oli selles, et ma sain aru: mida kiiremini see tehtud saab, seda kiiremini pääseme pubisse.

Ja teeme selle asja nüüd täiesti selgeks: palju lõbusam oli pubis inimestele koerarakendiga sõitmisest rääkida, kui tegelikult koerarakendiga sõita. Olen lund ennegi näinud. Koeri ka. Ja taaruvaid inimesi paksudes talvekombedes. Ma elan nimelt lasteaia kõrval.

 

Nii et selline ma olen. Ja aina väiksem hulk minu sõpru on selliseid. Nad on valinud looduse.

Mina pean sama tegema. Pean astuma vastu oma vastumeelsusele, hirmule sekelduste ees, hirmule huumorimeele kaotamise ees. Pean minema loodusesse ja selgitama välja, millest nad kõik räägivad.

Ma olen ju siiski inimene, kes laseb end asjadest kaasa viia.

Ja võib-olla teevad nad seal looduses midagi, millest nad meile, ülejäänutele, rääkinud ei ole. Võib-olla on neil seal hirmus lõbus. Võib-olla jään ma tõesti millestki ilma.

Pean mägedesse minema. Ja metsa. Võib-olla leian seal lunastuse. Võib-olla tunnen, kuidas kõik tükid langevad oma kohale. Võib-olla saan viimaks aru, kui väike ma olen.

Ja kui kõik see jääb tulemata, siis leian loodetavasti vähemalt taas oma kunagised sõbrad, toon nad koju tagasi, pesen puhtaks, panen korralikud riided selga ja viin nad pubisse.

 

Aga esmalt pean püüdma aru saada, millest kogu see kära.

 

Ja siis pean helistama inimesele, kes istub aknaaluses reas minu taga, ja ütlema talle, et me läheme matkama.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: