Arvustus. Bowiet pole olnud
Artiklikogumik "20. sajandi inimene" on ebaühtlane nagu 20. sajand: ühes peatükis saame suurepärase, ehkki utreeritud pildi naiste topeltkoormusest sõjajärgseil aastail, teised teatavad, et vanasti olid sporditähed värvikamad ja rock-staarid teravamad, hindab Valner Valme Sirbis.
"20. sajandi inimene"
Koostanud Ute Frevert ja Heinz-Gerhard Haupt, tõlkinud Ursula Vent, toimetanud Kaire Luide ja Annika Vesi. Kujundanud Margus Luht. Avita, 2020. 399 lk.
"20. sajandi inimene" on Avita kirjastuse välja antud eri elualade inimesi portreteeriva tõlkesarja viimane osa. Eesti keeles algas sari kakskümmend aastat tagasi "Barokiaja inimesega" ning praegusele eelnes "19. sajandi inimene". Inimese-sari põhineb Itaalia Laterza kirjastuse "L'uomo" tsüklil, kaks viimast osa 19. ja 20. sajandi sotsiaalsetest tüüpidest on aga sakslaste Ute Freverti ja Heinz-Gerhard Haupti ning kirjastuse Campus Verlag jätk itaallastest 1995. aastal katki jäänud raamatuseeriale, originaalis ilmusid mõlemad 1999. aastal.
Kogu inimese-sari pakub huvi eelkõige selle poolest, et ajastutele on lähenetud nn väikeste inimeste ning paralleelselt eri elualade esindajate kaudu. "Ajaloolaste ja üldsuse huvi n-ö väikese inimese vastu ajaloos tingib ehk hoopis meie ajastu vaim, individualiseeruv ja fragmenteeruv ühiskond, kus ei usuta enam suuri eesmärke, mille poole ühiselt liikuda," kommenteeris intervjuus Valle-Sten Maistele1 sarja eestvedaja Ursula Vent, kes on ka käesoleva köite tõlkija.
Kogumik "20. sajandi inimene" koosneb neljateistkümnest peatükist, mis portreteerivad eelmise sajandi sotsiaalseid inimtüüpe: tööline, koduperenaine, staar, sportlane, turist, ajakirjanik, teadlane, intellektuaal, noor, pensionär, funktsionäär, tarbija, inimene terapeutilises võrgus ja sõdur. Kuigi kõiki tüüpe peale koduperenaise võivad kehastada mõlema soo esindajad, on tunda mehekeskset lähenemist, seda enam, et 20. sajandil päevakorda kerkinud naisõiguslus on tähelepanuta jäänud. Samuti on tüübid selgelt põlise Lääne ühiskonna liikme (tegelikult isegi Saksamaa) kesksed, puudub näiteks immigrandi portree, ehkki isegi eelkõige Euroopale ja Saksamaale orienteeritud kogumiku puhul on keeruline mööda vaadata sisserändajate mõjust Lääne ühiskonna majandusele, sotsiaaliale ja kultuurile, isegi linnaplaneerimisele 20. sajandil. Töölislinnaosadest said paiguti uusgetod, linnaelanikkonna kihistumine liikus varaliselt tasandilt lisaks rahvuslikule jne.
Mis tüüpi tüübid need on?
Kuivõrd need neliteist tüüpi on iseloomulikud just möödunud sajandile? Tundub, et siin ei ole koostajad lähtunud niivõrd tüüpide sünnist läinud sajandil, vaid nende muutumisest 20. sajandi jooksul eriti mõjukateks või märgatavateks. "Kui rangelt võtta, siis on vaid üksikud raamatus käsitletud ühiskondlikest tüüpidest iseloomulikud ainult 20. sajandile. Sest näiteks teadlase, funktsionääri või sportlase sotsiaalne sünd jääb pigem 19. sajandisse," täheldas Marek Tamm Postimehes2..
Kogumik pole kaugeltki ammendav ka lähenemisnurkadelt. Aga 400 leheküljelt ei saagi sajandit soovida, tuleb teha valikuid, ja lähtume sellest, mis meil siin raamatus on. Iga artikkel kannabki vastavat pealkirja ning on oma üldistustahtes ühtlasi ambitsioonikas ja julge, sageli ka hämmastavalt tendentslik ja ühekülgne, seda viimast kahjuks tobedate näideteni.
"Tänapäeva sportlastest on mineviku suurkujud pealegi üle ka struktuurilistel põhjustel." ("Sportlane", lk 109). Artikli autor Christian Eisenberg lisab väite tõestuseks, et 20. sajandi lõpul "sarnanevad atleedid jälle enesekeskse ja vaid iseenda esindamisest huvituva saavutus- ja tarbimishimulise eduinimesega". Kindlasti neid üllama elusihita atleete esineb, kuid mõeldagu ehk ka sellele, mida tähendasid vabanenud Ida-Euroopa riikide elanikele endisest NSV Liidust või Jugoslaaviast oma maade esindused, pallimängukoondised. Vaevalt olid horvaatide niinimetatud kuldse jalgpallipõlvkonna esindajad nagu Davor Šuker või Zvonimir Boban pelgalt enesekesksed tarbimishimulised eduinimesed. Kuigi kahtlemata avaldusid endise idabloki maade sportlastele lõpuks vabalt ilma parteikomitee piiranguteta maailma jõudes ja välisklubidega lepinguid sõlmides ka päris prisked võimalused edukaks tarbimiseks, olid need mehed ja naised eriti 1990ndatel pigem vabaduse sümbolid.
"Mitte kunagi hiljem ei rõhutanud rock-staarid enam sel määral soovi uut ühiskonda rajada." ("Staar", Ricarda Strobel, lk 75). Jutt käib 1960ndate lõpul alanud rock-revolutsioonist, lõppdaatum pannakse aastasse 1971, mida märgib Jim Morrisoni surm. Jälle julge hinnang, mis jätab mulje, et Lääne eduühiskonda lammutanud punki pole olnud. Samuti on autoril ehk kahe silma vahele jäänud 1970ndate musta muusika jõulised avaldused võrdõiguslikkuse kaitseks Marvin Gayelt või Sly And The Family Stone'ilt, sealt ühiskondlikult üliterava räpi tekkeni välja kümnendi lõpus.
Alternatiivühiskonda loonud klubimuusikabuumi ei tasuks samuti maha vaikida, aga hea küll, see ei olnud rock ja oli pigem staarikultuse vastane liikumine. Staarikultuse sisu ongi iga kümnendiga mõnevõrra muutunud, näiteks tõusid 1990ndate alul esile põlglikult ja sügavalt apoliitilised grungerokkarid, kes eesotsas Kurt Cobainiga kehastasid pigem antistaare, aga antistaar oli noorte fännide jaoks siiski sama tugev mõjutaja kui näiteks mõni aasta varem poliitiliselt sõnakas Bruce Springsteen, nii ei tasuks muusika ja muusikute osakaalu kuulajate sotsiaalse enesemääratlemise osas alahinnata ka 1970ndatel, 1980ndatel ja 1990ndatel.
Kuuekümnendatel oli rohi rohelisem
Autor aga läheb oma kuldsete kuuekümnendate lembusega veel kaugemale: ta väidab, et 1970ndate rock-staaride kirjus maailmas puudus 1960. aastate kontrakultuuri ühendav vaimsus ning rock-staarid muutusid ajutisteks asendatavateks tegelasteks. Jah, kuuekümnendatel olid ju ainult biitlid ja rollingud, aga pärast juba liiga palju, liiga palju! Selline mulje jääb. Saan aru, et Johnny Rotten asendas end John Lydoniga, aga David Bowie rolli mässuliste noorte iidolina ja samal ajal masside lemmikuna ei saa alahinnata. Siin võiks pikalt jätkata ja tuua pöördelisi staarikujude näiteid Kraftwerkist Depeche Mode'ini, sest "Staar" on peatükk, mis vajaks ümber kirjutamist, sel kujul aga pigem kustutamist. Seda, et kuuekümnendatel läks elu korraks huvitavaks ja heaks, aga hiljem algas materiaalselt tippu jõudnuna uus allakäik, sedapuhku moraalne, ilmneb kogumikus mujalgi, näiteks turiste iseloomustades.
Nüüd teaduse rüppe. Mida masinad oma hammasrataste vahel vägistada ihkavad, uskudes peatüki "Teadlane" autorit Richard Besselit. "Masinatest tulevad graafikud, arvud ja fotod, mille põhjal tehakse järeldusi, kuid nende dokumentide tekkimise protsess aparaadi sees pole asjaomasele teadlasele nähtav ning seega ei saa ta seda ka kritiseerida." (lk 182). Bessel üritab mitut puhku väita, et teaduse digiteerimine 20. sajandi lõpupoole on muutnud teaduse ebausaldusväärseks. Jah, kus vanasti ikka õiged teadlased katseklaaside ja kolbide mässasid. Teisest küljest pole ka klaasid-kolvid kadunud, küsimus on andmete säilitamises, töötlemises ja analüüsis. Tekib ka kiuslik küsimus, kas ikka tõesti toovad "masinad" teadusele vaid kahju ega olegi need "masinad" samas ka osa teaduse saavutustest?
Naljakaid väiteid esineb "20. sajandi inimese" lehekülgedel ka turisti, pensionäri, ajakirjaniku ja teiste koondkujude kohta. Muidugi, ajalooline vaatlus sotsioloogiliste tüüpide kaudu tähendabki üldistust põhjalike uuringute baasil, aga teoses esineb veelgi peatükke ja lõike, mis ei hiilga arukate järeldustega ega kuma neist läbi ka metoodilist eeltööd.
Ent õnneks (samas ka kahjuks) ei ole teos ühtlane. Asjalikud, ülevaatlikud ja harivad on artiklid "Tööline" (Richard Bessel), "Koduperenaine" (Ricarda Strobel), "Funktsionäär" (Thomas Mergel), huvitavad, aga kohati samuti justkui autori eelnevat veendumust tõestada püüdvad on "Turist" (Hasso Spode), "Noor" (Christina Benninghaus) ja "Tarbija" (Hans-Gerhard Haupt).
Peatükis "Tööline" ilmneb, et enne I maailmasõda kulus peaaegu pool tüüpilise Euroopa töölisperekonna sissetulekust toidule. "Vaid ametnikud, keskkiht, kodanlased ja aadlikud said märkimisväärse osa oma sissetulekust kulutada muudele asjadele, kui eluks hädavajalik oli." (lk 29).
Eestis kulub toidule 21 protsenti leibkonna eelarvest, teatas statistikaamet mais. Liites toidule teise hädavajaliku väljamineku ehk eluasemekulu, saame 36,8 protsenti pere eelarvest1. Siin maanurgas väike edasiminek ikka.
Lausa valus peatükk on "Koduperenaine" (Merith Niehuss) ning siin jääb üle vaid autorit tänada ja nutta. "Osalise koormusega kohti ei pakkunud 1950. aastatel peaaegu keegi. Mis jäi siis naisel üle? Ta läks vabrikusse mingi lihttöö peale, mis võimaldas tal hommikul koos mehega kodunt lahkuda, pärast tööpäeva lõppu poes käia ja õhtul abikaasaga hiljemalt ühel ajal jälle koju jõuda. Siis algas tema teine tööpäev perenaisena: toidu valmistamine, nõude pesemine, väiksemad koristustööd, lapsed voodisse saata ja õhtul (raadio ees) sukki nõeluda. 1950. aastatel öeldi, et hea mees on see, kes hoiab oma naisele ust lahti, kui see kahe raske toidukotiga trepist üles ronib." (lk 54). Õnneks jäid sellised mölakad mehed eelmisse sajandisse. Tahaks loota. Karta on, et kõik ei jäänud ka.
Linna kutsuv tuluke
Enamik peatükke pakub inimtüüpide avamiseks ja mõistmiseks asjalikku ajalooliselt konteksti. Peatükis "Intellektuaal" (Dietz Bering) meenutatakse Emile Zola avalikku kirja "J'Accuse" 1898. aastal lehes L'Aurore, mis kujutas endast kaebust marurahvusliku kindralstaabi vastu, kes esitas süüdistuse kindral Dreyfusi vastu pelgalt ettekäändel, et too on juut. "Midagi seesugust polnud maailm veel näinud," ütleb Bering (lk 196). "Literaat, kes paneb üksnes sõna kui relva abil võimukandjad värisema." Zola väljaastumine mõjutas jõuliselt kirjanike ja üldse kultuuritegelaste tähendust 20. sajandil, kuid pole möödas sajandit ja veeranditki, ning näeme, et ükskõik kui hinnatud kirjaniku sõna pole enam sama kaalukas, samas kui mitmel pool maailmas alates Ameerika Ühendriikidest ja Kanadast võib rahvus ja rass olla inimese süüdistamisel endiselt määrav argument.
Teisal näeme, et kui Eesti (tal)linnastub eriti järsult teise lainena praegu, 21. sajandil, siis Euroopas süvenes see tendents 19. sajandi lõpus. Samal ajal räägitakse Eesti meedias inimeste halvenevast vaimsest tervisest, aga justkui ei panda üks pluss üks kokku. Peatüki "Inimene terapeutilises võrgus" autor Peter Gay toob aga selgelt esile, et just linnastumisega kaasnesid maailmas psüühilised tagasilöögid juba sada mõnikümmend aastat tagasi. "20. sajandi eel laienes valitsev arvamus, et enamiku psüühiliste hädade põhjus peitub füsioloogias, üldiseks kultuuri- ja tsivilisatsioonikriitikaks. Psüühilistele haigustele spetsialiseerunud arstid hoiatasid pidevalt, et moodsa tööstusühiskonna surved ja pidev kiirustamine, eriti linnades, teeb inimesed närviliseks. Nende närvisüsteem pole harjunud nii paljude ärritustega toime tulema ja kurnatakse välja." (lk 331)
Nimetatud artikkel ja terve kogumik valmis 21 aastat tagasi, kui inimesed ei olnud veel peaaegu pidevalt digitaalses võrgus, sageli tundub, et veel omas sajandis kirjutatud uurimused vajanuksid nähtuste hindamiseks tegelikult distantsi ning ühelt poolt on kogumiku koostamisega rutatud, teisalt on see meil praegu liiga hilja välja antud, sest lugeja ehk ootab juba kaasaegsemat lähenemist ja kõrval- või tagantjärele pilku.
Pisut tõlkest ka. Peatükis "Staar" on toodud välja, et "muusikamaailma tähed võlgnevad oma staatuse CD-dele ja videoklippidele, varem heliplaatidele ja raadiole/.../." (lk 63). LP ehk kauamängiv on tõlgitud "heliplaadiks", see on aga ebatäpne, sest ka CD on heliplaat. Paiguti on tõlkekeel pisut kohmakas või kantseliitne. Ent ei saa süüdistada tõlkijat Ursula Venti, sest mõnigi peatükk on ladusas keeles ("Koduperenaine", "Tarbija"), tõlkija on lähtunud algmaterjalist ja autori keelest ning ajaloolasena on ta täpne (ainus silmajäänud ebatäpsus ongi CD-koht).
Mis aga kõige tähtsam: kas me saame pildi ette 20. sajandi inimesest? Ei saa. Aga mingi kujutis hakkab siiski võbelema. Lugeja liidab loetule isiklikud teadmised ja pilt selgib mingis osas kindlasti. Raamat "20. sajandi inimene" tekitab mõtteid, sealhulgas küünilisi, aga raisatud aeg selle teose lugemine ei ole. Võrreldes Vana-Rooma, Vana-Egiptuse või barokiaja inimese kogumikega kutsub eelmise sajandi inimene endaga rohkem vaidlema ka seetõttu, et osalt oleme need me ise. Endaga vaielda on lihtsam kui Vana-Egiptuse preestriga.
1 "Eurooplaseks olemise alfabeediklotsikesed", Valle-Sten Maiste. Sirp, 29.3.2019
2 "Vikerkaar loeb. Kes on 20. sajandi inimene?", Marek Tamm. Postimees, 24.1.2020.
3 "Toidule ja eluasemele kulub kolmandik leibkonna eelarvest", Statistikaameti koduleht stat.ee.