21. sajandi 50 olulist romaani. Orhan Pamuk ja Guy Delisle
Viiendik sajandist on möödas, kultuurikriitik ja kirjastaja Tauno Vahter võtab kolmapäeviti kultuuriportaalis kokku esimese kahe kümnendi parima ilukirjanduse, iseloomustades igal kolmapäeval kaht mõjukat romaani.
Orhan Pamuk
"Süütuse muuseum"
Türgi keeles 2008 ("Masumiyet Müzesi")
eesti keeles pole veel ilmunud
592 lk
Varastatud mälestused 80ndate alguse Istanbulis
Maailma tuntuim Türgi kirjanik on kahtlemata Orhan Pamuk. 1952. aastal sündinud Pamuk on enamiku elust veetnud Istanbulis ning selle linna ajalugu, inimesed ja eluolu on tema raamatutes üks läbivaid tegelasi. Orhan Pamuk pärineb küllaltki jõukast perekonnast, õppis mõned aastad arhitektuuri, kuid pühendus siis ajakirjandusele ja raamatutele. 1980ndate esimeses pooles avaldas ta kolm romaani, mis leidsid türgikeelses kultuuriruumis juba üsna palju tähelepanu, kuid rahvusvaheline läbimurre toimus 1990ndate aastate alguses pärast romaanide "Valge kindlus" ja "Must raamat" tõlkeid lääne-euroopa keeltesse. Tema rahvusvaheliselt kõige tuntum raamat on 1998 ilmunud "Minu nimi on Punane", mitmekihiline 16. sajandi Istanbulis toimuv lugu armastust otsivast naisest, kunstnikest ning peaaegu kõigile Pamuki raamatutele omasest ida ja lääne vastasseisust.
Vastasseis on julgelt arvamust avaldades Türgis kerge tekkima ning seetõttu on ka Orhan Pamuk Türgi vanameelsemal-marurahvuslikumal ning Erdoğani toetaval osal pinnuks silmas. Pamuki vastu on tõstatatud või üritatud tõstatada mitmeid kohtuasju. Esiteks on Pamuk avaldanud sõna kurdide võitluse ja õiguste kaitseks, kuid lisaks tekitab endiselt vaidlusi Armeenia genotsiidi küsimus. Kui ta ühele šveitsi ajalehele mainis, et Türgis tapeti miljon armeenlast ja kümneid tuhandeid kurde, järgnes sellele riiklikul tasemel tüli, aastaid vindunud kohtuasi ja tapmisähvardused, nii et ta ajutiselt kodumaalt lahkus. Pole ilmselt puhas juhus, et just pärast neid sündmusi 2006. aastal pälvis Pamuk esimese türklasena Nobeli kirjanduspreemia.
Politiseeritusest hoolimata polnud preemia põhjendamatu, sest Pamuk on Türgi moodsa kirjanduse kaanenägu ning tema teosed on populaarsed paljudes maailma keeltes. Pamuki 21. sajandil avaldatud teostest on tuntuimad Saksamaalt Türki naasnud luuletaja juhtumistest rääkiv "Lumi" (2002) ning "Süütuse muuseum" (2008). Viimatimainitu toimub taaskord Istanbulis, 1970ndate lõpul ja 1980ndate algul ning on olustikuline armastuslugu klassikalisest koit-ja-hämarik-paarist, kelle kohtumise teele on hulk takistusi veeretatud. Jõukas ärimees Kemal on kihlatud, kuid armub poeneidu Füsuni. Oma abielu ning tõelise armastuse vahel laveerida üritades kaotab Kemal Füsuni aastateks, kuni on ise lahku läinud, aga Füsun omakorda abiellunud. Füsuni peret külastades varastab Kemal sealt lohutuseks ja mälestuseks esemeid.
"Süütuse muuseum" kirjeldab massiturismi-eelse ajastu Istanbuli, pigem just selle jõukamat osa ning Istanbulis on Pamuki eestvõttel avatud ka üsna menukas turismiobjekt, raamatuga samanimeline muuseum, kus võib näha justkui Kemali varastatud ja raamatuski mainitud esemeid, mis tegelikult lihtsalt iseloomustavad tollast Istanbuli ja selle inimesi. Muuseum pälvis aastal 2014 Euroopa muusemide auhinna, mille eest käis Pamuk Tallinnas konverentsil preemiat vastu võtmas. Tänavu on Pamukilt üle mitme aasta ilmumas ka uus romaan, mille üks teema on katkuepideemia.
Guy Delisle
"Pyongyang"
Prantsuse keeles 2003 ("Pyongyang")
eesti keeles pole veel ilmunud
176 lk
Kuidas Põhja-Korea maailma multikatega varustab
Põhja-Korea oma tragikoomilise riigikorraldusega on lisaks diplomaatilisele sasipuntrale muutunud ka hämmastavalt levinud meemiks. Sotsiaalmeedias jagatakse klippe Põhja-Korea uudistest, muusikast, ilmselt orjanduslikus korras kokku pandud lasteansamblitest, rääkimata suure juhi King Jong-uni igapäevastest saavutustest oma kodumaa elu edendamisel. Aeg-ajalt ujub kurioosumina välja uudiseid, kuidas Põhja-Koread on külastanud ka mõni endisaegade sporditäht või sloveenia ansambel. Nii on Kim Jong-uni nägu või Põhja-Korea lipp samasugune popkultuuri sümbol T-särgil nagu Che Guevara portree, mille sisulisele tähendusele ei viitsi paljud enam mõeldagi.
Kuigi Põhja-Korea on suletud ühiskond, saab sinna ikkagi reisida. Õigupoolest on Põhja-Koreasse reisimine mõne turismigrupi koosseisus Hiina kaudu üsna lihtne ning üksnes raha ja ettevõtmise küsimus. Üsna regulaarselt erinevates reisijuturubriikides ja blogides ilmuvad lood on aga hämmastavalt samasugused, pika peale võib juba ära tunda samu kohalikke elanikke, keda kõik turistid pildistavad, kuna kõik viiakse reeglina täpselt samadesse kohtadesse, mis võtab reisilt Põhja-Koreasse igasuguse originaalsuse: ikka seesama suure juhi monument ja kingitustetuba, sama valgete kinnastega liiklust juhtiv naismiilits, Ruygyongi püramiidjas hotell, sama iganenud metroopeatus ning valuutapood. Umbes samasugune väärastunud eksootika otsimine nagu 1990ndate esimeses pooles Koplis jalutada.
Kanada animaatori Guy Delisle´i raamat "Pyongyang" käsitleb kõiki samu jutupunkte, aga suudab pakkuda ka pisut enamat, sest ta töötas Pyongyangis mitu kuud. Ilmselt tuleb nii mõnelegi üllatusena, et meiegi telekanalitel nähtavatest prantsuse ja kanada animatsioonidest päris mitmed on valminud Põhja-Koreas – allhanke korras joonistatakse storybooki alusel terve film valmis just seal ning Guy Delisle´i ülesanne oli seda koostööd kohapeal juhendada. Selle tulemusel valminud raamat on dokumentaalne graafiline romaan, mis suudab tavapärasest pisut rohkem anda aimu Põhja-Korea argipäevast, kuigi ka teda pidevalt kontrolliti. Raamatu põhjal pidi valmima ka täispikk film, kuid pärast 2014. aastal filmiga "Intervjuu" seotud Põhja-Korea ähvardusi ja häkkeriskandaali otsustas New Regency kompanii sellest loobuda.
Guy Delisle´i abikaasa töötab rahvusvahelises abiorganisatsioonis Piirideta Arstid ning pere on sellega seoses elanud mitmetes maailma riikides. Nendest kogemustest on valminud ka graafilised romaanid "Jeruusalemm", "Birma kroonikad", "Shenzhen", mida on samuti tõlgitud üle maailma.
Toimetaja: Valner Valme