Arvustus. Ei mahu endasse ära
Näitus "Endast väljas"
Kuraator Maria Helen Känd
Kunstnikud Johannes Luik, Katariin Mudist, Mathias Väärsi, Nusrat Jahan, Emilia Furs, Maarja Tõnisson, Liis Vares, Johanna Ruukholm ja Lisann Lillevere.
ARS-i projektiruumis
21. juunini
Näitus keskendub temaatiliselt emotsionaalsete ja pingeliste tunnete väljendamisele. Kõige lihtsam on ette kujutada ärritust, millega kaasneb endast väljaminek. Nii võib inimene kaotada kontrolli oma sisemaailma kui ka füüsise üle. Kuraator andis kunstnikele sellist emotsiooni kirjeldava algimpulsi, kaasates sinna arutelud kapitalistlikus maailmas valitsevatest käitumisnormidest. Näituse toimumine ühtis ajaliselt koroonakriisiga, mis sõnumit veelgi võimendab, ehk loob isegi rohkem kandepinda.
Kunstnikud on teemaga suhestunud eriilimeliselt, keskendudes enda jaoks isiklikele punktidele, mitmel juhul on kujutatud teostes iseend. Näitus hõlmab meediume maalikunstist ja skulptuurist performansini. Töödest moodustub tsükkel, mis kirjeldab visuaalselt ja heliliselt emotsionaalselt keerulisi ning piiripealseid seisundeid.
Näituseruumi sisenedes ja seal päripäeva liikudes satub vaataja esmalt kokku Katariin Mudisti joonistuste seeriaga, mille tööd näitavad roosades ja valgetes toonides igapäevaelu absurdseid situatsioone ja mõtteid. Teostest väljendub kinnijäämise ja peaga vastu seina jooksmise tunne. Argielust tuttavad ummikmõtted, mis vast enamiku peast aeg-ajalt läbi käivad. Ilmekalt tuleb see esile Mudisti joonistusest, kus üks väga pikka kasvu karakter ei mahu kuidagi oma tuppa ära ning vaatab kohati pettunult otse vaataja suunas, näol kerge tülpimus.
Nii väljendub ebameeldiv tunne, kui ei sobitu kuhugi või ei oska kuidagi olla. Selle tundega, et minu jaoks pole siin kohta ega ruumi, kaasneb hinge kripeldus või sügav ärritus. Mudisti mitmes töös on kujutatud kodust ruumi, mis eriolukorra ajal omandas paljude inimeste jaoks hoopis teise tähenduse kui varem. Selliseid iseendaga vastuolusid kohtab Mudisti loomingus. Seeria on kui pildikokkuvõte, mida inimesed viiruspuhangu ajal kodustes tingimustes võisid tunda ja korda saata.
Näituseruumi keskmes on kunstnikeduo Johanna Ruukholm ja Lisann Lillevere püstitanud koduse altari moodi installatsiooni. Ruukholm ja Lillevere on koos töötanud varemgi – nende ühisteose leiab ka uues Hoib galeriis avatud näituselt. "Endast väljas" näituse installatsioon on valminud erinevatest materjalidest, kunstnikud on kasutanud näiteks mulda, aga ka erinevaid objekte nagu küünlad, isetehtud laud ja kangas. Kompositsioon meenutab koju loodud turvapaika, mille inimene saab omale esemetest seada, tundmaks end kaitstult. See võib olla näiteks diivaninurk või sätitud aknalaud, peamine, et see mõjuks mugavalt ning lohutavalt. Näib, et Ruukholm ja Lillevere on kunstnikutena tugevad ruumiloojad.
Tagumises pimedas toas mängib Mathias Väärsi videoteos, milles endast väljas olemise tunne on seotud praeguse pandeemiasituatsiooniga. Väärsit puudutas see nii, et vabakutselise kunstnikuna pidi ta kolima tagasi oma vanemate juurde, kuna kultuurielu seiskus päeva pealt ning kunstnikud said sellest valusalt puudutatud. Lapsepõlvekoju naasmine tähendab aga kohati tagasi lapseks muutumist, mida kunstnik etendab videos batuudil hüppamisega. Hüppamine kui rütmiliselt korduv tegevus väljendab selles videos lõksu jäämist, mida kinnitab ka batuudi ümber olev võrk. Hüppamine kui tegevus loob aga ise uue lõksu, sest ärritab oma korduvuses enamgi.
Videoteosega esineb näitusel veel Emilia Furs, kelle töö keskendub samuti tema perekonnale. Videos kehastub ta oma lähedasteks inimesteks, tuues välja nende eale omased iseärasused ja püüdes neist lähtuvalt leida stereotüüpi. Fursi enda näitlejatöö teeb kogu töö eriti intrigeerivaks, lisades parajalt grotesksust ja ka huumorit. Fursi intervjuudest kõlama jäänud fraasid on väljatrükituna pandud seinale nii eesti, vene kui inglise keeles, mis toonitab veelgi rohkem video olulisi kohti.
Bangladeshi kunstniku Nusrat Jahani maalid asuvad Katariin Mudisti kirjeldatud joonistuste seeriast vastasseinal ning teevad neile justkui repliigi. Jahani maalidel kujutatud tegelased on naised, kes on ühel ajal nii harilikud kui ka ebaharilikud. Näiteks täpilises seelikus suitsetav naisterahvas, kelle näo ees on mask naeratava emotikoniga. Vaataja ei tea, mis on figuuri tegelik emotsioon. Näeme vaid seda, mida kujutatu tahab või peab väljapoole näitama. Jahan tegeleb oma loomingus naiste võrdõiguslikkusega, keskendudes eelkõige probleemidele Lõuna-Aasias. Näitusel väljapandud teostel vaadeldavad inimesed paistavad viisakad, kuid neid kõiki painavad sisemised kahtlused ja ebakindlus. Jahani kujutuslaad on küllaltki realistlik, kasutades tugevaid ja jõulisi värvitoone.
Erinevaid endast mingil moel väljas tundeid kujutavad ka Johannes Luige maha pikali asetatud skulptuur temast endast, Maarja Tõnissoni rippuv ja hõljuv fotokollaaž ning Liis Varese performanss, millest jäi maha ümbrik juhistega kellelegi, kes vajab ärevustunde tarvis lohutust. Soovija saab selle ümbriku endaga näituselt kaasa haarata.
Kunstnike eksperimentaalsed teosed väljendavad nende arusaama keerulistest ja ärritavatest tunnetest, ühtlasi püüavad nad mõistatada, kuidas sellise sisemise koormaga hakkama saada. Nii kutsub see vaatajas esile muutlikke tundeid segadusest naudinguni. Oma sisult sobib näitus praeguste oludega ning võib mõelda, kas osa väljapandud teostest ongi prohvetlikud või siis on tegu hea kokkusattumusega.
Toimetaja: Valner Valme