Jürgen Rooste kaheksa põhimõttelist tõeküsimust. 8) Antifa-mölakatest: kuidas minagi olengi katki
Jürgen Rooste kirjutab ERR-i kultuuriportaalis artiklisarja, kus räägib asjad ära, nagu nad on. Kaheksandas peatükis räägib Rooste võitlusest.
Sõja asjus – sõda on muidugi filosoofiline, puhastav jõud, aga kõigi nende julgete, üksikute macho-meeste kurvastuseks, kes nii väga sõda tahavad – tean praegu nimetada mitut –, pean ütlema, et see on ikka ja ainult suurkorporatsioonide huvides. Lõpuks te lähete välja, tapate, surete esimesena (või viimasena) ikka ainult selleks, et maailma suurimad ettevõtted saaks demonstreerida, kuidas nende kaadervärk töötab. Aga lollust ei anna häbeneda! Sõda forever!
Üks hää inimene kirjutas mu kohta interneeduses nii (ma rõhutan nüüd; on palju hullemini kirjutatud-ähvardatud, ma olen neid ka kunagi kogunud, ma olen samaväärselt samu tüüpe ka vastu ähvardanud, otsinud üles nende töökohad jne, mitte küll ise algatades, aga ikkagi, ma ei tunne end hästi, et ma seda tegin, see määris mind): "sinutaoline algaja antifa-tõbras peaks oma räpase suumulgu koomal hoidma, ma imetlen eesti inimeste kannatlikkust, et keegi pole sind, bolshevistlikku närukaela siiamaani veel sea pähe maha löönud, aga ilmselgelt saab ühel ilusal päeval kellelgi sinu solgist mõõt täis ja õige pea hakkad sa närakas lihtviisiliselt ja metoodiliselt ka kere peale saama, muidugi, su punetavat larhvi vaadates võib arvata, et insult jõuab oma töö enne ära teha ja üks pahempoolitsev lakkekrants on jälle maailmas vähem."
See (minu jaoks) nimetu ja näotu meesterahvas pani mind märkama seda, et kui ma vahel ka võitlen lõpmatult nendega, siis pole see mu vaimsele tervisele üldse kasulik. Et nende oma on juba ammu kadunud, on kohe näha, aga ma lõhun sel sõidul vaid iseend. Võidelda ei anna, isegi kui ma nt pole enda arust ükski neist asjadest, milleks mind sõimatakse, on vastuhakk tulutu, sest see on nagu kinnitus, et ma ikkagi olen. Kõik need asjad, ja olen ehk ka: minu jaoks on Eesti Vabariigi juures kõige tähtsam see sõna: VABADUS! No, ja ongi!
Jah, see ongi mu kättemaks, suren kunagi ära ja küll nad siis halavad: oli meil üks joodikluuletaja-justnagusotsialist, üks väike purjus tõbras, aga nüüd, mis meil nüüd on? Sada kainet kapitalisti kellega ei saa üht kaevukestki puuritud... ehjah, eluisu on lihtsalt otsas säärase soga pääle, ja süvenevalt, aga ei taha kurta ka: kurdan tuulele, kurdan põrandapragudele, kui kätekõverdusi teen (kui teen), kurdan õllele, kui ta õhtuhämaras pluusikõhule tilgub, kurdan ära ja elan edasi, kuni ära suren... elan kättemaksuks, suren kättemaksuks, selle järgi saab lõpuks aru, et ikkagi oli tõeline eestlane. Ikkagi eestlane! Ja naeruväärne funikulöör ehk siis ridikulöör viib mind ära taevasse. Või põrgu. Kuidas siis parajasti juhtub.
Toimetaja: Victoria Maripuu