Arvustus. Seiklusjutte muuseumist, toimetusest ja raamatupoest
Uus raamat
Janika Kronberg
"Seitse. Valdkondadevahelised jutud"
Kirjastus Ilmamaa
2019
144 lk
Liha ja sõna on Janika Kronbergile üks ja seesama. Seda manifesteerib juba tema jutukogu "Seitse" kaanetekst, mis giljotiini ja nabanööri jõulise kujundiga illustreerib nii avaldatud juttude ja autori samasust kui ka paratamatut eraldatust. Kirjutaja ja tema loomingu perekondlikule lähedusele viitab ka Ristikivi luuletuse monoloog "Mina — Arkaadia tee". Looming pole seal mitte passiivne ausammas autorile, vaid tema edasikestmine, teksti ja autori suhe on võrdväärne isa ja lapse suhtega. Loomis- ja sünnitusvalude mõtteliseks antipoodiks on põletusmatuse rituaal loos "Direktori lahkumine", kus endise muuseumidirektori viimase tahte kohaselt põletatakse tema maised jäänused raamatutest laotud tuleriidal.
Sootuks mängulisem on autori ja lugeja suhe. Kronberg jooksutab oma lugejat justkui mööda Escheri treppe, kus ruumi- ja kaugussuhted pidevalt muutuvad. Minahääl, mis kaanetekstis lubatud distantsist hoolimata kohe alguses lugeja oma tugevasse embusesse haarab, pakub talle tekstikogemust väga erinevatelt positsioonidelt. Kronberg on teeninud ju nii kriitiku, toimetaja, kirjandusteadlase kui kirjaniku leiba ning ei jäta seda identiteedirohkust kasutamata. Hea näide on siin ehk "Direktori lahkumises" kasutatud võte, kus autor on ka iseenda toimetaja ja täpsustab joonealuses: "Konformismist, argusest või siis soovist mitte kedagi häirida on autor moonutanud asjaomase instantsi nime." (Lk 113.) Või teisal paljastab jutustajahääle joonealuse karjatusega: "Vale! Sellise pealkirjaga artikli kirjutas hoopis Janika Kronberg (Tuna 2006, nr 2, lk 123—133)." (Lk 107.) Selline kohati skisofreeniline mitmetasandilisus ei luba lugejatki laisalt ühel ja samal kaugusel lesida, vaid sunnib loetut ja selle (võimalikku) suhet kirjandusvälise tegelikkusega aktiivselt ümber mõtestama. Viiteaparatuuriga varustatud lood annavad lugejale eneselegi võimaluse toimetaja kingadesse astuda ja uurida, kas joonealuste taga peidab end tekstiväli või borgeslik tühjus.
Kui enamik lugusid mõjuvad oma vormilt ja aineselt isiklike sissevaadetena ühe kirjajüngri rõõmudesse ja muredesse, siis "Maroko-ihalus" ja "Direktori lahkumine" pakuvad võimalust laiemateks ühiskondlikeks aruteludeks. Ei akadeemilise maailma tehnokratiseerumine ega humanitaaria ja rahvusteaduste rahastuse problemaatika ole lugude esmailmumisest saati oma aktuaalsust kaotanud, pigem vastupidi. Alles käesoleva aasta alguses lahvatas mure Eesti teaduse ja Eesti-uuringute rahastamise pärast, mis ähvardas koondamiste ja töövõime halvamisega ka Eesti vaimse kultuuri tüvirakku — Kirjandusmuuseumit, mille direktor on Janika Kronberg pikka aega olnud. "Marksistlik majandusteadus on kadestamisväärset kohanemisvõimet ilmutades muteerunud, vahetanud silte, muutnud valdkonda ja terminoloogiat ning totaalselt koloniseerinud kõik intellektuaalsed institutsioonid ja haardunud vähkkasvajana kogu teaduspoliitikasse [---] Kolonisatsioon on olnud täielik." Kuid mulle näib ka, et spontaanne, sest vaevalt on britid ise selle üle sama õnnelikud, kui on õndsad nende keelest kui uusima aja ladinast lummatud-vaevatud koloniseeritud, väljendab autor oma muret eestikeelsete humanitaarteaduste tuleviku pärast globaliseeruvas ja rahvusvahelistele teadusprojektidele suunatud maailmas (lk 93). Isegi kunagises vaba mõtte kantsis, Tartu ülikooli peahoones, on end sisse seadnud ametnikud ja tehnilised töötajad. Akadeemilise vabaduse lähedusest annab veel aimu koridoris heljuv sookailu lõhn, kuid ilma oma füüsilise manifestatsioonita jääb seegi vaid pigem õrnaks mälestuseks möödunud aegadest.
Kronbergi juttude ruum on enamasti rahulik nagu pühapäevahommikune elutuba, mille rahus ja vaikuses võib lugeja silmitseda päikeses pleekivaid raamatuselgi, reisidelt toodud suveniire ja sisekujunduslikke detaile ning püüda nende põhjal autorit rekonstrueerida. Oma rännakutel viib Kronberg meid raamatupoodi, Tartu ülikooli jahedatesse koridoridesse, tööpäevajärgsesse toimetusse ja kirjaniku töölauale. Nendes kultuuritemplites saadab ta aga korda väikeseid erudeeritud vallatusi ning kirjeldab mahlaka ja justkui põnevusromaanist pärit sõnavaraga seda, mis kõrvaltvaataja pilgule märkamatuks jääks. "Aga igatahes olen ma sõnadetagi leidnud endale siin tulevaseks igapäevase salasõbra, vandeseltslase, kes ei ole küll valmis muuks, kui vaid silmside või viipe abil mulle märku andma mu nimekaimu ilmumisest raamatukauplusse," mõtiskleb raamatupoes oma teisest soost nimekaimu varitsev minategelane stirlitzlikult (lk 15). "Erudeeritud vallatusteks võiks pidada ka ohtraid seksualiseeritud kujundeid, mis eriti sündmusvaesemate palade ja justkui malbe ainese kontekstis silma torkavad." Näiteks vedeleb viimane teepakike sildiga "Morocco" kasutatud ja sõlmeseotud preservatiivina prügikastis (lk 95) või mõtleb tolmupilve mattunud Kaubamaja silmitsev autor, et "kaubamaja on ja peabki olema hoor, ennast veidi kattev, kuid samas oma alastust aimata lubav hoor (lk 98—99)." Ühtaegu ontliku ja vallatuna mõjub ka tõsisesse teadusajakirja eksootilise kaunitari pildi sokutamine, mis "soliidses eas" toimetajahärrad elevile ajab (lk 84).
Oma kirjanduslike mängude, kohatise lihalikkuse, tabuteemade puudutamise ja lugejate eksitamisega võiks Kronberg olla triksterlik kirjutaja. Kui aga enamasti on triksterid piiride nihutajate, seniste traditsioonide avardajate rollis, siis konservatiivse maailmavaate esindajana on Kronbergi mängud suunatud pigem olemasolevate arusaamade kinnistamisele ja vähemuslike maailmavaadete pilamisele. Ehkki torkeid feministide, poliitkorrektsuse ja muutuvate soorollide aadressil on leida teisteski lugudes, avalduvad need kõige reljeefsemalt kogumiku bonus-trackil pealkirjaga "Verivorstid", kus minajutustaja vana taimetoitlasest klassivend Manivald leiab ökofašismi kaudu tee kannibalismini.
Kahe klassivenna taaskohtumisse on põimitud ka lugu Manivaldi pojast, kes oma seksuaalse ohjeldamatuse hinnana on sunnitud läbi tegema soovahetusoperatsiooni: "tolle firma juristid leidsid viimasel hetkel leebema lahenduse ja boss pakkus välja: tuleb teha soovahetus. Firmal oli vaja näidata andekaid naisi, sookvoodid ja muu säärane jutt. [---] Ja mis tal võis olla säherduse kogemuse vastu?! Tagant oli ta muidugi saanud küll, aga naisena mitte, ja kuidas sa jätad sellise võimaluse kasutamata!" (Lk 135.) Kui kultuuri- ja kirjandusmaastikku peegeldades toob Kronbergi groteski kõverpeegel nii mõnelgi korral muheluse suule, siis selline pigem maailmavaateline huumor võib raamatu lõpus lugejale hoopis jämedakoelise verivorsti järelmaigu suhu jätta.
"Seitsme" läbivaks liiniks on siiski sügav armastus kirjanduse vastu kõigis selle varjundites. Mitmel puhul tunnistab autor, et tekst loob samavõrd oma kirjutajat, kui kirjanik teksti. Kirjandus on tekstivälise tegelikkuse suhtes suisa ülimuslik, kuna kuulub oma kujundlikkuses ja haaramatuses lõputute mängude ruumi. Sellisena, usun, võiks raamat kõnetada eesti kultuuri- ja kirjandusloohuvilistest sootuks laiemat ringi — kõiki, kes on tundnud teksti hingust.
Arvustus ilmus algselt ajakirjas Looming nr 6/2020.
Toimetaja: Laura Pärnpuu
Allikas: Looming nr 6