Arvustus. Mari Kalkun teab kuulaja aja väärtust
Uus plaat
Mari Kalkun
"Õunaaia album"
9/10
Aeg ei ole raha. See mõte, mis kuulub väidetavalt Benjamin Franklinile, kes ise ilutseb maailma tõenäoliselt kõige kultuslikumal monetaarsel sümbolil, USA 100-dollarilisel rahatähel, on tulevikku silmas pidades paratamatult iganenud. Aeg on midagi hoopis muud. Aja ja raha sidumine teineteisega 21. sajandi Läänemaailmas, kodaniku palga ja globaalse pandeemia diskursuse valguses, lihtsalt ei päde.
Inimese aeg on ennekõike kaduv väärtus. Seda ei saa tagasi (ja tegelikult ka juurde) osta. Aja paratamatut möödumist tajub varem või hiljem ka kõige hedonistlikum hing.
Aeg on kallite inimestega veedetud õhtupoolik. Aeg on sünnipäevaks saadud paberikask, mille kasvamist keldri taga vaatamas käia ja mis tekitab samaaegselt nii nukrust kui rõõmu. Aeg on õunapuu, mille pungadest saavad viljad kiiremini, kui oskasid arvata. Kas sa leidsid võimaluse õiteilu märkamiseks…? Ja mitte ainult märkamiseks, vaid ka imetlemiseks…?
Mu Kihnu sõber ütles mulle mõni aeg tagasi lause, mida ma polnud varem kuulnud ja mille peale mõtlemast olen ma end üha sagedamini leidnud: "elu on nagu vetsupaberi rull". On tõesti.
Mida aasta edasi, seda sagedamini vasardab mu peas küsimused: kas see oli seda väärt? Kas see kohtumine, kas see päev, kas need inimesed, kas see töö, kas see suhe on temale pühendatut väärt? Ja kui on, siis peab temale pühenduma jäägitult, andma maksimumi. Ja kui ei ole, siis tuleb lasta minna. Thank you, next.
Kindlasti ei ole aega raisata. Ei teatrietenduse, halva filmi, kehvasti kirjutatud raamatu, isegi muusika peale mitte. Võib julgelt ära tulla, võib pooleli jätta. Pigem nautida seda, mis sulle kunagi meeldinud on, küsida, miks ta sulle meeldinud on. Ja kui enam ei meeldi, tee korrektiive. Me peame õppima aega austama. Me peame mõtlema, millele meie ise aega kulutame ja kuidas me väärtustame aega, mida inimesed on valmis meiega jagama.
Mari Kalkuni ootamatult ilmunud "Õunaaia album" peab minust ja minu ajast lugu. Ta on täpselt parasjagu pikk, ei tüüta, ta õilistab sind. Ta pakub neile, kes Mari Kalkuni musikaalsusest ja omapärasest Lõuna-Eesti energiast lugu peavad, head äratundmist. Mina olen nende hulgas. Ehkki päris üks-ühele loetav pole Mari Kalkuni looming, nii palju kui mina seda tean, kunagi olnud, koosneb see EP või mini-LP ainult well-made lugudest. Mitmed, nagu varemgi, võro keeles.
"Elukoor" on omanäoline, samas universaalne poppala, mis sobiks kõlama mistahes eetrivööndisse ja mille tantsulist remiksi ma kujutan ette mistahes maailma (või Eesti) EDM produtsendi sõrmede alt väljuvat (ehk on juba ka tehtud?). Võib-olla mitte päris 128 bpm, aga head tantsupoppi ei peaks kindlasti häbenema. Lõpus on seda poppi mõnusalt nihestav regivärsiline "Laula-laula-suukene", mis kindlasti on lisaväärtus ja ei lase jõuliselt, aga siiski elegantselt unustada, kellega Mari Kalkuni näol tegemist on.
"Õnnõlöüdmise laulus" ja "Inimeses" tabasin ma Dolores O'Riordani, võib-olla isegi Sinead O'Connorit. Aga kirjutame me siis kõik alati üles, mis meeldib ja südamesse läheb? Hea talletub isegi.
Minu jaoks on ilmselge dissonants "Ma tahaksin kodus olla" ja ülejäänud plaadi vahel. Vokaalne töötlus on lõpus küll huvitav, aga see ei muuda minu jaoks äranämmutatud üldrahvalikku viisi väärtuslikumaks. See on subjektiivne küsimus, aga küllap on meil kõigil olemas oma lapsepõlve ebameeldiv "Lili Marleen" ("kui jommis isa kammis klaverit", tsiteerida poeeti), "Jää vabaks Eesti meri" või "Kas tunned maad". Selle millekski muuks teisendamine on isegi Mari Kalkuni jaoks võimatu missioon.
Aga kui imeilus on näiteks klaveriga instrumentaalpala "Kadrile". Vana kaaneta Smolenski pianiino (550 rubla, vanema Helju pill vanema enda aias) tundub olevat seekordse plaadi peamiseks (ainsaks?) (multi)instrumendiks, mida hellitada, sõrmitseda, toksida. Et saaks aru, kuidas ta seda kõike täpsemalt teeb, soovitan vaadata Mari koduses õunaaias õite vahel kobrulise viljapuu all salvestatud kontserti, mis on leitav YouTube'ist.
Ja lõpetuseks midagi perfektset. Kaheksas rada – "Palve". Kust see siia tuli…? Kuidas see siia sai…? Raske on seda ilma meeliigutuseta kuulata. Nagu Arcade Fire. Nagu PJ Harvey. Ja samas see ongi 21. sajandi Eesti palve. 17. sajandil lõpus oli Adrian Virginius, 20. sajandi lõpul Villu Kangur, 21. sajandi algul Mari Amor (nagu teksti autorina kirjas on).
Kõike on liiga palju. Kõik on liiga pikad: plaadid, sarjad, raamatud, etendused, filmid. Jah, pool sellest on maailm, mis on fragmentaarne. Aga pool sellest on lihtsalt raiskamine. Pidudelt peaks varem koju minema. Külas peaks olema lühemat aega. Sööma peaks vähem. Magama peaks rohkem. Pidama lugu planeedist, kes meid vaatamata kõigele ikka veel välja pole sülitanud… Austama teiste inimeste ja olendite aega ja eksistentsi siin maailmas. Seda ei vaheta millegi vastu.
olla lihtne ja rõõmus igast päevast
elada nii, nagu see päev olekski viimane
õhtuti kiigata taeva sisse
tahta vähem, harida oma hinge ja maad.
Toimetaja: Laura Pärnpuu