Collegium Musicale dirigent Endrik Üksvärav: laulja on kõige õrnem instrument ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Dirigendid Endrik Üksvärav ja Miina Pärn Veljo Tormisega
Dirigendid Endrik Üksvärav ja Miina Pärn Veljo Tormisega Autor/allikas: Kristel Üksvärav

Ruth Alaküla vestles ajakirjas Muusika kammerkoor Collegium Musicale dirigendi Endrik Üksväravaga.

3. oktoobril saab 10-aastaseks Eesti üks aktiivsemalt tegutsevaid kammerkoore Collegium Musicale, mille kutsus kokku dirigent ja laulja Endrik Üksvärav. Eestis on olnud tihti nii, et koorid, millel on kõige pikem eluiga või kõrgem lend, on mõne ambitsioonika dirigendi nullist loodud projektid. Nii tahtis Gustav Ernesaks kuulda, kui kõrgele võib tõusta eesti meestelaulu tase ja Tõnu Kaljuste süvenes Eesti Filharmoonia Kammerkoori ees dirigeerimiskunsti peensustesse, tuues publiku ette üha uut repertuaari. Endrik Üksväravat ajendas oma koori looma kõrvus helisev kõla, mis ootas muusikaks saamist.

Kui ma karantiinijärgsele Hiiumaale saabusin, et Endrikuga möödunud kümmet aastat meenutada, leidsin dirigendi lutipudelist lambatallesid toitmas. Mis iseenesest pole ju teab mis ime, sest olles pärit seitsmelapselisest Läänemaa perest, alustas ta oma tööelu juba enne kooli just karjapoisi ametis. Kui istume Üksväravate õdusa Hiiumaa kodu köögilaua taha, alustamegi juttu viiruse poolt pealesunnitud pikast pagendusajast Hiiumaal.

Endrik, kuidas koroonakevad on sulle mõjunud? Muusikute jaoks on see olnud väga keeruline aeg. Sinagi tegeled siin Hiiumaal lammaste ja mesilastega, selle asemel et Tallinnas proove teha.

See on muidugi hoopis erinev elu. Aga mulle meeldib väga, kuidas talled hommikuti ukse juures määgivad. Ja kui nad seda koos teevad, siis sünnib nauditav mitmehäälsus. Must tall Pähkel on kõrgem ja Pilveke tertsi võrra madalam. Varajane mitmehäälsus ...

Kui palju sul kontserte ära jäi?

25 kontserti jäi ära, laulja ja dirigendina.

Kas see mõjus meeleolule?

Otseselt mitte. Alguses koormus suurenes. Kui paljud ütlesid: "pole midagi teha, olen kodus, kõik raamatud on läbi loetud ja DVD-d läbi vaadatud", siis mina selleni ei jõudnud. Ma tegin kooriga 20 tundi nädalas Zoomi vahendusel väikeste gruppide proovi, mis on ikka päris korralik mahv. Loomulikult nõuab selline töö suuremat ajaressurssi, eeltöö on oluliselt mahukam. Laulja seisukohalt mitte, tema tuleb korraks Zoomi ja teeb tund aega proovi. Järgmisel hetkel tulevad kõik kokku ja lugu tuleb juba välja. Viisin just ühe ülikeerukate partiidega 5-minutise loo kokku. Tegin tund aega proovi ja sain sellise tulemuse, mida eeldan tavaliselt 4-5 tunni töö järel.
Algus oli ikka päris õudne. Nüüd on läinud rahulikumaks.

Miks ja kuidas sündis kammerkoor Collegium Musicale?

Ma juhatasin sel ajal kolme koori: Püha Vaimu kiriku kammerkoori Crede, kunstiakadeemia kammerkoori ja Olde Hansa koori, ning laulsin kahes, aga ikkagi tekkis tunne, et midagi on puudu. Kogu aeg mõtled ju, kuidas asjad võiksid kõlada. Ja nii tekkis mul peas üsna kindel ettekujutus, kuidas koor võiks kõlada, mida ma tahaksin.

Töötasin ka Olde Hansa restoranis lauljana. Mul olid jäänud mingi aja eest arved esitamata ja kuna raamatupidamise aasta läks lukku, siis ei saanud neid tagantjärele ka esitada. Aga mul lubati saamata jäänud töötasu võtta välja söögina. Kahe aasta jooksul teenitud rahaga sai peetud suur pidusöök, tulevased kooriliikmed kohtusid Olde Hansas. Kiri läks teele pealkirjaga "Eriliste inimeste eriline kokkusaamine". Lauljad said süüa ja juua, sest armastus käib ju kõhu kaudu, aga noodid olid ka kaasas. Teos, mida see seltskond Olde Hansas laulis, oli Arvo Pärdi "Bogoroditse djevo". Tahtsin näha, kas see, mida ma olin ette kujutanud, ka toimib. Tulemus vastaski minu ettekujutusele.

Sa olid pikalt laulnud ka Vox Clamantises. Kas see ka sinu ettekujutust kõlast on mõjutanud?

Muidugi, väga palju. Nii koostöö Jaan-Eik Tulvega kui ka Vox Clamantises laulmine on osa alusmüüri ladumisest, nagu ka gregooriuse laul ise, see, milline ta on, mis on tema olemus.

Koori kokkukutsumise aeg sai valitud selle järgi, et oli tulemas koorifestival Tallinn 2011. Mõtlesime, et äkki jõuab veel konkursile kandideerida, aga repertuaaris oli null lugu. Ja oktoobris oli juba tähtaeg.

Kuidas siis konkursil läks?

Saime kammerkooride kategoorias III koha. Aga see konkurss oli mõeldud hüppelauana, sest tegelikult teadsime, et tahtsime minna Itaaliasse Seghizzisse.

Vähem kui aasta koos laulnud kammerkoor Collegium Musicale osales rahvusvahelisel koorifestivalil Seghizzi 2011 kokku viies kategoorias. Kust tuli nii suur pealehakkamine?

Meil ei olnud suurt kogemust, mida tähendab konkursil laulmine ja nii registreerisime koori korraga viide kateogooriasse. Ma mäletan, et jazzi ja folgi kategoorias me ei osalenud, sest seal ei olnud ette nähtud preemiaraha.

Kui meie sopran Helina Kuljus kuulis, et osaleme viies kategoorias, ütles ta lutsulikult, et peksa sa saad. Seda lauset ma mäletan.

Colleegium Musicale Autor/allikas: Kaupo Kikkas

Teil läks konkursil erakordselt hästi.

Kui ma koori tegin, öeldi mulle, et vähemalt viis aastat peab koos laulma, siis hakkab tulemus paistma. Ja siis võitsime esimesel aastal eriti karmi tasemega Seghizzi konkursi. Žürii esimees Simon Carrington ütles, et see konkurss ei ole iga kord nii tugev, kui just sel 2011. aastal, kui toimus 50. festival. Nii et võitsime eriti kõvas konkurentsis igas kategoorias ja saime grand prix'. Võibolla tegime siis rohkem proove või olime viis korda intensiivsemad. Koor käis meie 16 ruutmeetri suuruses elutoas häälerühmade kaupa proove tegemas.

Lauljatele on vaja eduelamust. Seda tunnet, et teeme oma asja nii hästi, et tasub edasi tegelda.

Kuidas sinust üldse sai laulja ja dirigent?

Õppisin muusikakeskkoolis trompetit, aga siis läks pillimänguga kehvasti. 9. klassis võitsin üle-eestilise konkursi, aga 10. klassis harjutasin üle, ilmselt vale võttega, nii et see tee lõppes. See käis väga kähku. 11. klassis jätkasin Erki Pehki juures koorijuhina.

Puhkpillimäng on natuke nagu laulmine, mõtlemise poolest.

Mõtlemise poolest jah. Kõik on kõrgustega seotud. Mida kõrgemale lähed, seda rohkem pead panustama, erinevalt orelist, viiulist või klaverist. Ainuke vahe on selles, et lauldes kasutad nii vähe õhku kui võimalik. Kui puhkpill takistab õhu voolamist, siis laulmisel pole mingit takistust, pead ise ennast tagasi hoidma.

Ma olen tegelikult kogu aeg laulnud. Kui ma olin väike ja käisin Lihula koolis, siis osalesin lauluvõistlusel "Läänemaa kullalind" ja sain esimese koha. Mäletan, et olin nii pettunud –  esikoha võitja sai auhinnaks savist laululinnu ja teine koht sai koolikoti! Mõtlesin siis, et miks ma ometi pidin võitma. Muusikakeskkooli kammerkooris sain aru, et ma ei oska laulda. Seal pandi mind tenorisse ja mul oli häälemurre. Tundsin, kuidas ma ei saa laulmisega absoluutselt hakkama. Partiid olid lihtsalt kogu aeg nii kõrged.

Olde Hansas mulle meeldis. Seal laulsin väga palju, õhtust õhtusse kolm tundi järjest kindlat repertuaari. Olde Hansa teenindajad olid need, kellelt tuli esimene tunnustus ja kes ütlesid, et sa laulad nii hästi, võiksid sellega rohkem tegelda. See kogemus õpetas laulma reaalsetele inimestele.

Daniel Reuss kutsus sind Capella Amsterdami. Oled laulnud ka Madalmaade kammerkoori ja Nederlandse Bachverenigingi ridades.

Ma olen Capella Amsterdami nüüd ka juhatanud, nagu ka Madalmaade kammerkoori. Reuss on kutsunud mind ka solistiks. Lisaks Hollandile ka Lausanne'i. Kui ta käis Tokyos Honeggeri "Kuningas Taavetit" tegemas, kutsus ta mind solistiks ka sinna.  

Kui palju sind aitab dirigenditöös see, et sa oled laulja ja tead, kuidas häält juhtida?

See aitab väga-väga palju. Paljud lauljad on öelnud, et minuga on lihtne aru saada, kuidas lugu kõlama peab. Kui dirigent ise ei laula, siis tuleb koori ees rohkem rääkida. Muidugi peab suutma öelda, mida muuta, et tulemuseni jõuda.

Tavapraktika on see, et on koormeister, kes õpetab noodid selgeks ja siis tuleb dirigent, hakkab särama ja muusikat tegema. Sina õpetad väga palju ise.

Mulle meeldib see nn musta töö tegemine. Fraas ja kõla peavad olema algusest peale paigas. Mitte nii, et laulame nagu solfedžotunnis. Sa pead algusest peale lähenema nii, nagu muusika päriselt on.

Sa teed enne kooriproovi ka põhjalikke hingamisharjutusi ja muud, mis otseselt ei pruugigi laulmisega seotud olla.

Kui sul on teatud lihased pinges ja sa ei saa vabalt hingata, siis ei ole vahet, mida sa teed. Annad küll oma parima, aga keegi hoiab justkui sind kinni. Sellepärast arvan, et vabastavad harjutused on tähtsad.

Miks on Eesti muusikaga tegelemine ja lugude tellimine olnud läbi aegade oluline?

Eesti muusika on ülikõrgel tasemel. Meil on nii palju häid heliloojaid. Väga paljudes riikides nii ei ole. Kui hakkan vahel kokku panema kava mõne riigi koorimuusikast, siis tegijaid nagu oleks, aga sõelale jäävad mõned üksikud. Juba ainuüksi selle pärast tasub Eesti muusikat teha.

Collegium Musicale on väga palju esitanud Tüüri koorimuusikat. Näiteks Tüüri reekviemi Poola esiettekanne 2018. aastal. Kuidas leidsite enda jaoks suure sümfooniku Tüüri kooriteosed?

Andsime koos Andres Mustoneniga Tüüri autorikontserdi juba 2011. aasta septembris. Kui oleksime teadnud, mida selle muusika laulmine tähendab, poleks võibolla julgenudki "jah" öelda. Praegu on aukartus palju suurem. Kui mingi asjaga tegeled, siis aukartus kasvab. Kui oled noor ja roheline, siis on julgust rohkem.

Endrik Üksvärav ja Erkki-Sven Tüür Autor/allikas: Madli-Liis Parts

Kui keeruline on Tüüri koorimuusika, näiteks "Meditatio", mida esitasite koos kuulsa Raschèr saksofonikvartetiga Tüüri 60. sünnipäeva puhul?

Kuidas öelda … See on ikka "olümpiatase". Tüüri muusikas on lävi nii kõrgele seatud, et selle võtavad ette ainult koorid, kes on veendunud, et neil on võimet ja oskust sellega hakkama saada. See on üli-üliraske muusika.

Raschèr-kvartetiga saime kokku Ameerika helilooja Lera Auerbachi teost "72 inglit" esitades. Siis tekkis mõte koostööd jätkata ja otsustasime, et võtame kavasse "Meditatio". Tüür oli alguses väga ettevaatlik, aga pärast arvas, et võiksime selle loo isegi salvestada.

Tüüri muusikat olete Pühalepa festivalil laulnud mitmeid kordi, ka tema Eesti esiettekandeid. Aga nüüd on tulemas ajalooline hetk, kus Tüüri teose maailmaesiettekanne toimub üle pika aja taas Eestis.

Tundub, et oleme aastatega suutnud sammhaaval seda usaldust kasvatada. Tüüri uus teos kõlab esmakordselt 8. augustil Hiiumaal, Kärdla kirikus. Koht on märgiline, sest Tüür on Kärdlas sündinud.

Collegium Musicale üks ambitsioonikamaid ettevõtmisi on olnud Veljo Tormise unustatud rahvaste suurtsükli ettekandmine ja nende lugude juurte juurde rändamine.

Meie abidirigent Miina Pärn ütles ühel ideede genereerimise koosolekul, et kui üldse midagi teha, siis Tormist. Oma julguse ja uljusega otsustasime "Unustatud rahvad" täispikana ette võtta. Lisandus loomulikult see, et kutsusime Veljo Tormise meid õpetama.

Kuuldavasti oli Collegium Musicale esimene koor, kes Tormise tsükli terviklikult ette kandis. Kuidas see nii läks?

See on pigem nüansi küsimus. Kui Tormis tsüklit aastate jooksul kirjutas, hakkas Tõnu Kaljuste Eesti Filharmoonia Kammerkooriga seda ette kandma. Helsingis lauldi tsüklit kahel päeval, aga sel ajal oli "Karjala saatus" lõpetamata. Leppisime kokku, et meile jääb kogu tsükli tervikliku esiettekande au Eestis.

Mida see koorile tähendas, et Veljo Tormis teiega töötas ja teid õpetas?

See andis koorile väga palju. Kui helilooja tavaliselt räägib, et tehke siin nii ja seal naa, siis selle teose puhul ei rääkinud Tormis niivõrd oma loomingust, kuivõrd sellest, mida kujutab endast Läänemere kood. Kuidas seda muusikat tuleb teha ja et ei lauldaks fraaside kaupa, vaid kõik peab voolama. Tormis ei tulnud meile hinnangut andma. Ma vist olen dirigendina selle üle võtnud. Ma ei ütle: "sul tuli küll nüüd praegu kehvasti välja". Pigem annan lihtsalt suuna, kuhu liikuda.

Unustatud rahvaste radadel käimine oli suurejooneline ettevõtmine, kus meie väikestele sugulasrahvastele lauldi nende rahvamuusikal põhinevat Tormise loomingut. Nende rahvaste jaoks oli see liigutav ja tähenduslik, aga mida see koorile andis?

Kui alguses laulis koor neid lugusid lihtsalt kui muusikapalu, siis pärast meie esimest Karjalas käiku sain ma aru, et sinna on midagi enamat tulnud. See oli nagu juurte juurde minek, arusaamine sellest, kust kõik tuleb, kust see maailm pärit on.

Sa oled mitmel pool Tormise keskuse loomise poolt sõna võtnud. Miks?

Võib mõelda, et Veljo ei armastanud tähelepanu, et "pärast surma ta laeva ei vaja" … Veljol ei olegi seda laeva vaja, seda on vaja meile endile. On tore, et avati Veljo Tormise virtuaalne keskus ja tegeldakse Veljo materjalide digitaliseerimisega. Kuid selle juures on vaja ka füüsilist tunnetust ja osasaamise k o h t a, kus seda osadust jagada. Selleks, et rahvalaul elaks, tuleb seda laulda.

Olen näinud, kui põhjalikult sa tekstiga töötad, kui palju sellele rõhku paned.

Et sõnum publikuni jõuaks, peab tekst kõlama loogiliselt, nii nagu me räägime. Seda on mulle õpetanud laulja Peter Kooij. Kui tead, millest sa laulad, siis tekib sisu ja karakter.

Muljetavaldav konkursivõit tuli 2017. aastal, kui võitsite grand prix' EBU konkursil "Let the Peoples Sing".

Arvatakse, et kõik meie koorid laulavad hästi ja see ongi normaalne, et kõik võidavad konkursse, aga välismaal on ikka väga kõva sõna, kui sa ütled, et oled sellisel konkursil grand prix' saanud. See on tiitel, mis maksab, kõrgema tasemega koorikonkursse tegelikult ei olegi.

Kes kooris laulavad?

Kooris laulab palju koorijuhte, aga on ka teiste erialade esindajaid. On neid, kellel on muusikaline haridus, aga on teatud põhjustel valinud teise elukutse, tegelevad inseneeria või IT-ga. On ka muusikaõpetajaid. Meilt on paljud lauljad läinud Otsa kooli ja EMTA-sse laulmist õppima. Aga ka Hollandisse.

Te olete harrastuskoor?

See on jah, üks suur võitlus. Meil on keskmiselt 40 keerulise kavaga kontserti aastas. Siin tekib küsimus, kas professionaalne koor on see, kes saab palka ja tase ei loe, või loeb kvaliteet, mida sa pakud kontserdil. Kui publik ei tea, kes sa oled ja kas sa palka saad, aga kvaliteet on kõrge, siis võib ju öelda, et näe, see on professionaalne koor.

Mina lähtun kvaliteedist. Ma tahan, et see, mida ma kuulen, oleks ilus ja kannaks emotsiooni. See on see, mille pärast me tegelikult kontserdile läheme. Et helilooja mõte jõuaks võimalikult adekvaatselt publikuni ja oleks tundeväli, mis mõjub.

Kui me võtame näiteks Madalmaade kammerkoori, siis see ei ole palgaline koor. Neile küll makstakse töötasu, aga palgal nad ei ole. Nad teevad oma asju projektipõhiselt. Püüdleme sama poole – et saaksime projektipõhiselt lauljatele tasu maksta. Aga see on meile osutunud ka saatuslikuks, inimesed peavad millestki elama. Ja kuna suur osa koorist on kas koorijuhid või lauljad, kellel ei ole muud põhitöötasu, siis kaotame lauljaid nii rahvusmeeskoorile kui ka filharmoonia kammerkoorile. Nad on sunnitud meie juurest ära minema. See tekitab jõuetust. Aga jah, eesmärk on teha igas mõttes professionaalset koori.

Koorijuht peab ennast kehtestama suure hulga inimeste ees. Dirigendil võib olla kiusatus tõsta häält ja öelda lauljatele halvasti. Mida sina endale lubad, kus on sinu piirid?

Ma võtan seda enda järgi. Kui keegi minu kui laulja peale häält tõstab, siis mul kaob tahe. Laulja on tegelikult kõige õrnem instrument, tema pill kõlab vastavalt emotsionaalsele seisundile, sellest sõltub kõlavärv. Hirmunud laulja ei suuda anda maksimumi, ükskõik kui palju ta pingutab.

Mina isiklikult arvan, et karmikäelised füürerid peaksid kuuluma ajaloo prügikasti. Me saame lindistustelt kuulata Toscaninit viis minutit järjest räuskamas, kuidas kontrabassimängijal ei ole üldse kõrvu ja ta ei tea muusikast midagi. See on äärmuslik terror, mis millegipärast tõi tulemusi. Mina isiklikult sellesse ei usu. Selleks, et oma ideed lauljatele arusaadavaks teha, on ka teisi teid.

Missugune on olnud abikaasa Kristeli roll koori juures. Kui palju oleks koor teist nägu, kui Kristel kõikide tegemiste puhul sinu ja koori kõrval, ees ja taga ei oleks seisnud?

Öeldakse, et jumal hoiab kõike maailmas koos. Tema on siis olnud jumalanna. Temata laguneks kõik laiali. Dirigent on galaktika ühes ja laulja teises otsas. Aga keegi peab nad kokku tõmbama. Võibolla on Kristel siis see magnet.

Lauljad on öelnud, et Collegiumi proovid on lahedad tänu Endriku naljadele. Kas see on sul teadlik lähenemine, soov tuju üleval hoida? Kust need naljad pärit on?

See tuleneb vist minu juurtest. Minu vanaisa on pärit Hiiumaalt Kaleste külast, kus on imeline rand. Räägiti, et ta oli suur naljamees. Tema naljad vanaemale küll iga kord nalja ei teinud ... Mulle meeldivad naljad, mis panevad mõtlema ja analüüsima. See aitab kooriproovis ka õhkkonda üleval hoida. Kui tunned mingit tihenemist, siis õige nali õiges kohas aitab õhu jälle klaariks lüüa. Vahel vaatan uute lauljate nägusid, kes kuulevad esimeses proovis minu nalju. Nad on tõsiselt jahmunud.

Naljad on tihti ka õpetlikud. Ka elutargad nagu üks hiidlaste nali: Kuhu see tee viib? Ei see tee vii kuhugi, kui sa ise seda pidi minema ei hakka.

 

LISAKOMMENTAARID

Erkki-Sven Tüür

Mu esimene kohtumine Collegium Musicalega oli 2011. aasta septembris. Andres Mustonen kutsus koori osalema "Psalmoodia" uusversiooni esiettekandes. Sealt sai alguse pidevalt arenev suurepärane koostöö. Endrik on Collegium Musicale kõla hoolega kujundanud ja ma olen südamest tänulik, et nad on võtnud nõuks esitada ja salvestada kogu mu a cappella-koorimuusika (plaat ilmub vast järgmisel aastal). Lisaks sellele on toodud ettekandele "Requiem" ja "Meditatio".

See, kuidas nad on end "sisse laulnud" mu mitte just kõige kergemalt ennast kätte andvatesse teostesse, nagu näiteks "Missa brevis", on vägagi muljetavaldav.

Kevadel jäid ära mitmed tööreisid, planeeritud esiettekanded Frankfurdis ja Glasgow's, nii istusin Hiiumaal oma stuudios ja maikuu jooksul kirjutasin uue kooriteose "Canticum Canticorum Caritatis". See on pühendatud Endrikule ja Collegium Musicalele ning tuleb esiettekandele Pühalepa festivalil.

Olev Oja

Endrik Üksvärava õpetaja aastatel 1999–2004

Olen püüdnud Collegium Musicalet võimalikult palju kuulamas käia ja nende tegevust jälgida. Koori paneb kuulama vokaali võlu, intonatsiooni puhtus, kavade mitmekülgsus. Pean kangelasteoks Veljo Tormise suurteose "Unustatud rahvad" korduvaid tervikettekandeid.

Koori hingeks on perekond Üksvärav. Kristel tegevuse korraldajana organiseerib 40 ja enam kontserti aastas. See töö ei ole väikese näpuliigutuse tulemus.
Märkimata ei saa jätta Endrik Üksvärava erakordset musikaalsust. See avaldus juba esimestes tundides, mis me koos veetsime. Kaaspedagoogidele jättis Endrik mõnes mõttes küsitava mulje. Ta tuli küll muusikakeskkoolist, kuid tegeles seal teise erialaga. Siit tulenes tema esialgne kammitsetus dirigeerides ja ka emotsionaalne vaoshoitus esinedes. Need komponendid olid hindamisel ühed olulisemad ja tekitasid eksamineerijais kahtlusi Endriku võimetes. Samas tuleb märkida, et osaledes Eri Klasi meistrikursusel, oli just Endrik see, keda Eri kursuse lõppedes Risto Joosti kõrval paljude seast esile tõstis. Hindan Eri ettenägelikkust, elu on seda kinnitanud.

KOORILAULJATE KOMMENTAARID

Kristel Marand

Collegium Musicale on väga hea meeskond. Kuid selleks, et olla hea meeskond, peab olema ühtlasi ka väga hea seltskond, kes omavahel hästi läbi saab. Eks iga koor on oma dirigendi nägu ning nii on ilmselt ka Collegiumiga. Oleme võimalusel parajalt kaootilised, naudime üksteise seltskonda, haarame reisidel vabast hetkest viimast, naudime huumorit, samas ei anna alla, pingutame omajagu ning oleme tahtmist ja pealehakkamist täis. Lauljad usaldavad seda, mida Endrik dirigendina taotleb ning see viib lõpuks ka eesmärgini ning annab ka laval esinedes hea tunde. Endrik on suurepärane dirigent ja koormeister ühes isikus, ta suudab oma nägemuse lauljateni viia ning selles ei teki kunagi küsitavusi. Loomulikult on koori juhendamisel suureks plussiks ka tema vokaalsed võimed.

Üksteise tajumisest meenub üks seik kontserdilt, kus esitasime valiku Veljo Tormise "Unustatud rahvastest". Ühe loo ajal oli aldisolistil raskusi naeru tagasihoidmisega,

mis oli tingitud mitme asja kokkulangemisest. Lõpuks, kui solist ei olnud enam võimeline laulmist jätkama, võttis naaber sujuvalt soolo üle, nii et isegi kaaslauljad ei saanud kohe aru, mis juhtus. Publikule jäi ilmselt mulje, et nii peabki olema.

Eks igal kollektiivil on oma võlud ja valud. Collegium Musicale programm on päris tihe ning latt kõrge. Endrikul on laulmisest ja lugudest alati väga selge ettekujutus ning ta ei tee järelandmisi. On olnud proove, kus tunni aja jooksul paarist süsteemist kaugemale ei jõutagi. Asja võlu peitub selles, et Endrik ei nõua kunagi karmilt või tigedalt, vaid on alati väga meeldiv, tasakaalukas ja rahulik, kuigi järjepidev. Ma arvan, et just selle tõttu säilib muusika ning laulmine ei muutu lihtsalt millegi ära tegemiseks. Oleme tihti kuulnud kommentaare, et Collegium Musicalel on väga eriline kõla. Selle taga on suuresti just protsess, kuidas Endrik tööd teeb. Ta meelitab selle kõla välja.

Kümne aasta jooksul on olnud tohutult palju projekte. Meeldejäävamad on kindlasti olnud kontsertreisid Jaapanisse, Prantsusmaale, Liibanoni, Poola ja Iisraeli. Projektidest tooksin välja Cyrillus Kreegi vihikud Jaak Sooäärega, kontserdid Raschèr saksofonikvartetiga, Veljo Tormise "Unustatud rahvad" ja sellega kaasnenud retked unustatud rahvaste radadele. 

Olen Collegium Musicales laulnud pea 10 aastat ning see on mõjutanud kogu mu elu ja arusaama muusikast ja laulmisest. Olen õppinud ja arenenud nii laulja kui ka dirigendina, paljude inimestega kokku puutudes kindlasti ka inimesena. Olen õnnelik, et olen saanud seda kogeda just sellises omanäolises kollektiivis.

Margit Kariis

Laulan Collegiumis hea juhuse tahtel. Seisin ühel üritusel Kristeli kõrval, kes muu jutu vahele poetas, et Endrik hakkab uut koori tegema ja et mina kui staažikas laulja võiks ka liituda.

Esimene hooaeg oli pöörane – repertuaar Palestrinast Bachini, Bachist Pärdini, Pärdist Uusbergini. Proovid Üksväravate köögidiivanil, häälerühmade kaupa, enam-vähem ülepäeviti. Selle töö vormistasime 7 kuud hiljem konkursi üldvõiduks Itaalias, Gorizias.

Milles peitub koorilaulu võlu ja valu? Ei ole üht ilma teiseta. Kui tahad kogeda adrenaliinilaksu, seda kõrgustesse tõstvat ning samal ajal sügavaimast sügavamat tühjustunnet oma hinges, kõrvus publiku aplaus pärast õnnestunud kontserti, tuleb ennast aeg-ajalt päris kõvasti kokku võtta. Veeta pool pühapäevast kooriproovis, lisaks veel kolm tundi kolmapäeva õhtul, pluss lugematu hulk lisaproove ja salvestuspäevi. Aga kokku me tuleme, ja iga kord, kui ma prooviruumi uksest sisenen, läheb meel rõõmsaks ja olemine kergeks, nagu jõuaks koju.

Päris kindlasti on meie kokkutulemise põhjuseks Endrik. Iga dirigent leiab varem või hiljem oma usku lauljad. Collegium on alguse saanud sõprade ringist, kelle sarnaste väärtuste võnked meelitavad uusi inimesi ligi või peletavad nad eemale. Me armastame Endrikut omal moel ja sellest sünnib üheshingamine. Üks muusik, kes kunagi meiega koostööd tegi, oli üllatunud, et dirigent ajab mingit segast juttu tooni kohta ja koor reageeribki sellele. Sageli on nii, et Endrik jutustab koos vastavate liigutustega, mida ta täpselt kuulda tahab. Näiteks: "Kujutage ette, et on pesunöör ja seal ripuvad märjad voodilinad. Nüüd keegi lööb vaibakloppimise madjakaga vastu neid linu. Vaat sellist häält tehke." Ja me teemegi. Vahel võtab taoline seletamine muidugi pöörded üles ja siis jätkub juttu kauemaks, aga Endrikul on iga teose jaoks oma lugu ja ta paneb meid seda lugu kõigepealt nägema ja alles siis laulma. Võime mingit muusikateost visuaalselt ette kujutada ja teisedki seda nägema panna on kindlasti üks Endriku omapära. Mulle meeldib uskuda, et ta oli oma eelmises elus karjapoiss, kes on Eestimaa looduse rütmid ja hääled endasse talletanud ning ta on saadetud seda tohutut energialaengut meiegagi jagama.

Endrik ei alanda kunagi lauljaid ega pea end kellestki paremaks. Mitte kunagi ei ütle ta koorile vingus näoga, et "te laulsite nagu …", mida olen päris paljude dirigentide puhul kogenud. Igapäevatöös õpetajana tean, et negatiivne näide ei motiveeri, vaid on pigem vastupidise mõjuga.

Endrik ei lähe kontserdil kunagi verest välja. Meil on olnud raskeid kavu, kus kõik on närvis. Sellistel puhkudel lepime kokku, et Endrik lööb skeemi, ja hästi suurelt. Vahel kipub naer peale, kuidas ta seal nagu tuuleveski, tõsine nägu ees, vuhiseb, aga tegelikult pole üldse naljakas, vaata, et oma noodile pihta saad. Kokkuleppeid on teisigi, aga jäägu need meie teada.

Kindlasti on Endrikul ka nõrku külgi, Kristel teab neid kindlasti paremini. Kahekesi Kristeliga on nad võrreldavad igiliikuriga. Ühelt ideed ja teiselt teostus. Ühendatud anumate seadus.

Veel üks väga oluline inimene on olnud Veljo Tormis, kelle "Unustatud rahvaid" oleme laulnud peaaegu kõigis Eestimaa maakondades ning ka enam-vähem kõikides välisriikides, kus oleme kontserte andnud. "Unustatud rahvaste" laulud on viimase kuue aasta jooksul jõudnud ka oma sünnimaale. Oleme tõenäoliselt viimane Veljo Tormise poolt juhendatud-õpetatud koor. Tema soovitused ja mõtted on meil nootidesse kirjutatud. Need laulud ei ole tavalised laulud, suur osa neist on rohkem loitsud. Mida rohkem neid laulda, seda enam tulevad nad oma õpetusivadega meile igapäevaellu kaasa. "Tunnõd võttaa, tunnõ pittää; tunned mennä, tunnõ õlla". Reisid rahvaste juurde, keda enam ei ole, on pannud mõtlema, et kõik on kaduv, siin ilmas pole midagi enesestmõistetavat. Neil reisidel tabasin end mitmel korral mõttelt, et meil oleks võinud samamoodi minna, kui me poleks oma iseseisvust tagasi võidelnud.

Olen väga tänulik, et saan Collegiumis laulda. Olen saanud tohutu häälekooli ja võimaluse jagada oma aega mõttekaaslastega, omandanud suurel hulgal kõige eripalgelisemat repertuaari ja saanud teha koostööd nii Eesti kui maailma muusikutega. Olen esinenud Virust Võruni ja Tallinnast Tokyoni. Olen viimased kümme aastat elanud ehk täisväärtuslikemaid aastaid oma elust.

Intervjuu ilmus algselt ajakirjas Muusika nr 7/2020.

Toimetaja: Laura Pärnpuu

Allikas: Ajakiri Muusika nr 7

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: