Arvustus. Minevikupagas läks reisides kaduma ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Himaalaja mäestik.
Himaalaja mäestik. Autor/allikas: NASA

Triin Sinissaar
"Mäe tippu ja tagasi"
Varrak, 2020
160 lk

"Mäe tippu ja tagasi" on Tallinna linnateatri dramaturgi Triin Sinissaare esimene romaan. Esmalt valmis teos ta peas hoopis filmistsenaariumina ja sellest sai tema magistritöö. Komisjon oli aga kahtleval seisukohal, kas mõni kompanii seda keerulise logistika päras filmida võtaks ja nii sündis "Mäe tippu ja tagasi" hoopis raamatuna.

On ju kulunud ja tuntud ütlus, et raamatut ei tohi kaane järgi hinnata. Kui mulle aga see raamat kätte anti, siis just seda ma ikkagi tegin. Tundus, et tegemist on pealiskaudse naiste romaaniga, mida on kerge lugeda. Selline ühe õhtu lugemine. Ja kui aus olen, siis see mulje väga vale ei olnudki. Kerge lugemine oli ta tõesti. Naistekas? Pigem küll. Pealiskaudne? Nii ja naa.

Raamat keerleb ümber kolme tegelase ja peatükid on vaheldumisi justkui kõigi kolme tegelase silme läbi. Lehekülg lehekülje haaval avanevad nende karakterite minevikupained, hirmud ja lootused. Aga seda väga vaikselt ja ettevaatlikult. Kohe, kui hakatakse mõnest edasist elu tugevalt mõjutanud sündmusest rääkima, saab peatükk läbi ja jutujärje võtab üle teine tegelane või vahetatakse lihtsalt teemat. Kuigi nii on justkui üritatud põnevust hoida, olid tegelikult kõik sündmused ja tegelaste omavahelised sidemed juba esimeste lehekülgedega ettearvatavad. 

"Pingile oli unustatud värviline ajakiri. Vähimatki huvi tundmata võttis Johan selle kätte ja lehitses seda mehaaniliselt. Äkki köitis tema tähelepanu üks foto. Buda nunna lihtne tumepunane rüü ja lühikeseks pöetud juuksed. Himaalaja rahvastele omased näojooned. Läbinägelik pilk sõbralike naerukurdude vahel. Päikeseline naeratus. Eksimatult tuttav nägu. Nägu, mida ta oli aastaid otsinud." (lk 19)

Raamatu tegevus toimub peamiselt Indias, kuhu tegelased lähevad filmima saadet Dechen Lhamo rinpotšest. Usutarka aga ei leita ja tegemist on hoopis justkui klišeeliku rännakuga iseendasse, mil tegelased nii sisemonoloogidega kui ka omavaheliste dialoogidega enda hinge sasipuntraid lahti harutada püüavad. Hingesegaduse tekke põhjuste avamiseks kulutatakse raamatus väga palju aega ja nii antakse ka mõista, et minevikupained on asjad, mis saadavad tegelasi igal sammul ja millest nad täielikult lahti lasta ei suudagi. Olgu selleks siis naise surm, puudega sündinud laps või untsu läinud karjäär ja keeruline suhe – nende sündmuste pained on kogu aeg kuskil kuklas kummitamas.

Probleemide valu üritatakse aga ka kuidagi leevendada. Üks tegelastest sööb iga päev peavalu tablette, teine joob aeg-ajalt ja kolmas otsib õigeid õpetussõnu. Ühel päeval tabab naist aga nagu välk selgest taevast otsus rohkem tablette mitte süüa. Kas see oli vaid ühepäevane otsus ja kuidas see tegelast mõjutas, ei tea. See jääb avamata nagu mitmed teisedki nüansid.

On igati mõistetav, et sellised keerulised sündmused jätavadki oma jälje ja võivad mõne jaoks kahtluse alla seada kõik, mida seni teatud ja usutud on. Seega ei saada ka nendest nii-öelda kummitustest lihtsalt päeva pealt lahti. Raamatu lõpus on aga hüpe kolme aasta võrra edasi ja minevikupained on justkui meelest pühitud. Kõikidel on järsku roosad prillid ees ning maailm on jälle ilus ja õnnelik. Lastekodusse antud laps on tagasi oma taas kokku saanud vanemate juures, mittetöötav suhe on järsku lõppenud ja naise surm ei tee enam nii palju haiget. Kuidas asjad selliste lahendusteni jõudsid, jääb rääkimata. Nii lihtsalt on. Minevikupagas läks reisil või sealt tagasi tulles kaduma.

Kui aga tegelaste probleemide avamisele on nii palju aega kulutatud, siis tahaks ka nende lahenemisest lugeda rohkem, kui näha lihtsalt kiiret lõppmängu, mis tegelikult väga midagi ei ütle. Ka tegelaste reisist rääkimine lõppeb lihtsalt järsku ära ja sellest, kuidas ja millal nad koju jõudsid, ei räägitagi. Järsku on lihtsalt kolm aastat möödunud ja lugedes jäi mulje justkui oleks raamat olnud vaja kiirelt ära lõpetada.

Samas on raamat väga ladusalt kirjutatud ja lugemine läheb kiiresti, nii et need, kes kerget suvelugemist otsivad, võivad raamaturiilulilt selle teose järele haarata küll.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: