Arvustus. Väljaspool halastuse piiri ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kalle Käsper koos abikaasa Gohar Markosjan-Käsperiga. Käsperi romaan „Ime“ ilmus esmalt Moskva kirjastuses EKSMO („Чудо“, 2018). Samade kaante vahel leidub Gohar Käsperi romaan „Memento mori“ ja valik luuletusi Kalle Käsperi „Orpheuse lauludest“. Raamat p
Kalle Käsper koos abikaasa Gohar Markosjan-Käsperiga. Käsperi romaan „Ime“ ilmus esmalt Moskva kirjastuses EKSMO („Чудо“, 2018). Samade kaante vahel leidub Gohar Käsperi romaan „Memento mori“ ja valik luuletusi Kalle Käsperi „Orpheuse lauludest“. Raamat p Autor/allikas: Kalle Käsperi koduleht

Kalle Käsperi romaani "Ime" peategelasel aitavad leinaga toime tulla olmelised rituaalid, kirjutab Paavo Matsin Sirbis.

Girl in a jacket

Kalle Käsper, Ime. Toimetanud Kersti Riismaa. Kujundanud Merle Moorlat. EKSA, 2020. 196 lk.

Kirjastuse tutvustuses nimetatakse Kalle Käsperi teost "Ime" hüvastijäturomaaniks. Kui raamat läbi lugeda, siis selgub, et haiguse tõttu jäetakse siin hüvasti kirjaniku naisega. Pean tunnistama, et mul on mingi esteetiline tõrksus igasuguste haigusloo-raamatute ja ka -juttude suhtes. Ühel hiljutisel raamatumessil sain aru, et isiklike vapustuste temaatika on muutunud vist meinstriimiks. Olen harjunud mõtlema, et need raamatud pole lihtsalt mõeldud mulle. Ju neil on mingi oma sihtrühm.

Aga – hoiatus! Tegelikult teab iga kriitik, et selliste teoste puhul tekib päris mitu "aga". Kõigepealt ei saa me usaldada ja uskuda ühtegi kirjanikku, sest igasugustest isiklikest ja intiimsetest määratlustest hoolimata kirjutab kirjanik ikkagi ju fiktiivset teost ehk fantaseerib alati. Nii tundus mulle ka kunagi ühe hirmus traagilise romaani kirjutanud soome kirjaniku nutt kurgus esinemine täiesti võlts. Selles mõttes on palju ausamad kirjanikud, kes kirjutavad kas või muinasjutulisi lugusid võluritest ja lohedest – nad ei üritagi jätta muljet, et see kõik on just nii juhtunud. Aga just selliste raamatute kõrvale riiulis asetuvad ka lood ebaõnnestunud lõikusest või nurisünnitusest, ravimitega möödalaskmisest jne. Mäletan, kuidas kadunud Toomas Liiv rõhutas alati oma seminarides, et kirjanikud on ju professionaalsed valetajad. Ka intervjuudes või küsitlustes öeldut ei ole mõtet usaldada, oli Liivi seisukoht. Kord hoiatas ta isegi A. H. Tammsaare selgituse eest, mida kooliõpetajad on ikka "Tõe ja õiguse" iga köite puhul viimase tõena välja toonud. Kriitiline lugeja suhtub kirjaniku flirti tema tervise või haigusega alati kahtlevalt.

Teiseks tekib paratamatult küsimus oma valu müümise eetilisuse kohta.

Tihti kirjutatakse selliseid raamatuid vahetult pärast läbielamist, mil asjad ei ole veel settinud. Distantsi ja võrdlusmaterjali puudumine võib segada kirjandusliku kvaliteedi saavutamist. Kohe kirjutama asudes võib raamatusse kergesti koguneda lihtsalt publitsistlik toormaterjal, maa ja taeva vahel hulpivad emotsioonid.

Vabastav riitus

Pean kohe ütlema, et Kalle Käsperi "Ime" mulle üldiselt meeldis. Siin oli päris mitut "aga" suudetud vältida. Tegu on kirjanikuga, kes on harjunud ilmselt iga päev kirjutama. Raamatu teksti on üldiselt hea lugeda, ning kui ollakse kõrgemal füsioloogiast ja päevapoliitilistest kommentaaridest, on tekst mõnusalt klassikalise kirjanduse maiguga. Ühel hetkel, kui fataalsed sündmused juba on ära olnud, naine surnud, jõutakse jätkuvalt olmet kirjeldades nagu mingisse kõrgemasse faasi. Siin tuli mulle meelde hispaanlase Albert Serra mängufilm "Louis XIV surm", kus kuningal hakkab lihtsalt ühel päeval jalg mustaks minema ja lõpuks ta sureb gangreeni. Filmis ei juhtu justkui midagi, kõik toimub ühes ruumis, aga algusest peale on näidatav protsess sügavalt ritualiseeritud.

Ka mõningad seigad Käsperi kirjeldatud olmest, näiteks tegelemine kadunud naise kõrvarõngastega – mäletamine, säilitamine, kinkimine, lõpuks ka matusepaika viimine –, toovad meelde juhtumid, kus tugeva sisemise paine all elades asutakse mängima. Sellist pealtnäha igapäevast tegevust on aga võimalik tõlgendada jungilikus tähenduses riitusena. Kahtlemata teoses see nii ka on: "Edasi on kõik nagu Balzacil, ma tõepoolest istun aeg-ajalt rongi, sõidan linnast, kus ma elan, Veneetsiasse ja lähen Ripsiku hauale. Mõnikord viskan kanalisse ka roosi, kuid mitte alati, roosid on Itaalias viletsad ja mul õnnestub harva leida niisugune, mis Ripsikule võiks meeldida. Selle asemel olen hakanud poetama vette kõrvarõngaid – mitte tema omi, neid ma hoian mälestuseks, kuid avastasin Veneetsias ühe poe, kus müüakse väga armsaid väikesi klaaskõrvarõngaid, astun iga kord tee peal sinna sisse ning ostan ühe paari" (lk 194–195). Peategelane (ärgem ajagem teda segamini autoriga) mängib nagu analüütilise psühholoogia looja C. G. Jung psühhootilise kriisi ajal järve rannal kivikestega. Peategelane teab (nagu Jung), et võib sellise vabastava riituse juurde teadlikult tagasi tulla ka hiljem elus.

Siin, raamatu lõpus võikski hüvastijätuteos õigupoolest alata. Eks inimesi ole erinevaid, mõnele meeldibki ehk vaadata miskeid haiglasarju. Lähedase surm võib kaasa tuua selgust ka leinajate omavahelistes suhetes ja iseenda mõtetes. Enne seda valitsebki vahel haiglalik toorus ja olme. Telesarjades ollakse osavad niisuguseid asju näitama. Erinevalt Louis XIV ajast on tänapäevane surm haiglas võrdlemisi ebaisikuline ja tehniline. Siit ehk tuleneb ka Käsperi peategelase rituaalne soov teha lõpuks midagi suurt, kas või puistata naise tuhk salaja Veneetsiasse.

Teoloogia ja Jumalaga Käsperi romaanis ei tegeleta, neid asendab olme. Tõsi küll, pidagem meeles jungilikku olmes ja mängimises peituvat rituaalsust. Alles romaani viimastel lehekülgedel tuleb sisse Elüüsiumi mõiste – peategelane tahab seal oma lahkunud naisega kohtuda. Elüüsium on aga paljudes Euroopa initsiatsioonilistes müsteeriumites esimesi samme tegevale otsijale keskne mõiste. On väga vanu rituaale, kus inimene viiaksegi initsiatsiooni käigus sümboolselt Elüüsiumi. Käsperi romaani peategelase arutluses paistabki teose lõpus pärast emotsioonide ja füsioloogia ületamist valgus või arusaamine. Ta käsitleb naist imena: "Hotellis oli endiselt vaikne, ma heitsin uuesti selili voodisse ja hakkasin meenutama, kuidas Ripsik mind oli armastanud, minu eest hoolitsenud. See oli tõeline ime, pikka aega ma ei mõistnud seda, me võtame ju kõike head, mis meiega toimub, kui midagi loomulikku, enesestmõistetavat, kuid viimaks, umbes aasta tagasi, oli see jõudnud minuni, ja sellest saadik hakkasin Ripsikut just niimoodi kutsuma – il mio miracolo" (lk 192).

Kui panna kõrvale midagi väga klassikalist, siis XX sajandi ühe absoluutse tippromaani, Evelyn Waugh' teose "Tagasi Bridesheadi" finaalis tegeletakse samuti suremisega ja ime ootamisega. Vana lord Marchmain on tulnud Veneetsiast (Käsperil puistatakse sinna naise tuhk) Inglismaale oma lossi surema. Juhtub ka ime, muidu religioosselt külm lord teeb enne surma preester Mackay talituse ajal ristimärgi. Kes pole olnud usklik, saab selleks, kes on olnud usuküsimustes leige, võib niisugustel eksistentsiaalsetel hetkedel suisa keema minna. Lordi surivoodi juures puruneb seepärast kunstnik Charles Ryderi ja lord Marchmaini tütre Julia suhe.

Käsperi raamatu on kirjastus määratlenud hüvastijäturomaanina ja romaan on pühendatud Gohari mälestusele (teoses kasutatakse küll nime Ripsik), nii et võiks öelda, et ühel kriitikul polegi justkui midagi sellise intiimse peenžanri puhul kohane öelda või fantaseerida. Ometi tuli mulle korduvalt lugedes pähe idee, et ilukirjanduslikus mõttes oleks olnud huvitav ka lõpuks mõni ootamatum süžeekäik. Belletristliku loogika seisukohast oleks võinud juhtuda surivoodile tulijate vahel ka midagi äkilisemat, just nii nagu Bridesheadis. Kui saabub naise õde Gajane, kes pakub ennast leinavale mehele õeks, võiks raamat saada ootamatu pöörde sellega, et juhtub ka midagi enamat õe ja leskmehe vahel. Fiktiivsesse maailma oleks see ehk sobinud ja olnud loogilinegi, aga ilmselt "hüvastijäturomaanis" on omad puutumatud reeglid. Pigem näitab see mõte fiktiivse maailma kõikjale ulatuvat võimu kirjanduses.

Hüvastijätu- või kättemaksuromaan?

Peategelane on kriitiline paljude asjade suhtes: kulka rahajagamine, vene kirjanikud Eestis, eesti rahvas laiemalt, Barcelona, Tallinn jne – selle loetelu võiks venitada päris pikaks. Romaani sisemise fiktiivse loogika alusel on sellele kõigele raske põhjendust leida. Ilmselt elab siin autor ikka midagi oma elust ja suhtumistest välja. Ma ei oska ka öelda, kui kesksed need teemad ikkagi sellise hüvastijäturomaani puhul on, kuid kohati jäävad õhkuvisatud arvamused rabedaks, võtavad lugeja korraks nagu ehmatavalt rajalt maha. Ütleme siis nii: need kibedad märkused on kogu toimuva traagika juures kõrvalised ja põhjendamatud.

Loomulikult võib iga kirjanik luua sellise peategelase nagu ta soovib, kas see reegel sobib ja kehtib aga ka nii peene žanri nagu hüvastijäturomaani puhul, on veidi kahtlane. Nii nagu luterlasele on Piiblis mingi keskne seisukoht oluline, mis määrab rahustavalt suhtumise paljudesse teistesse arusaamatutesse pisiasjadesse ja kummalistesse kirjakohtadesse, nõnda peaks see vist olema ka ühe hea hüvastijäturomaani puhul. Muidu on oht, et see kese – hüvasti­jätmine – läheb kaduma. Kui Piibli näidet arendada, siis oleks ju võrdlemisi kummaline võtta kõike Jumala sõnana, kui näiteks keskne oleks kirjakoht Pauluse teisest kirjast Timoteosele, kus Paulus ütleb, et "kui sa tuled, too kaasa mantel…".1 Olme ja arusaamatud pisiasjad ei tohi tappa kõige olulisemat.

Häiris veidi ka, et mõned võõrkeelsed väljendid olid jäänud tõlkimata. Kuigi peategelane valdab itaalia keelt, ei valda seda alati kõik lugejad (lk 177 tifoso, lk 186 regata storica jne).

Käsperi hüvastijäturomaan on kirjutatud kohati vägagi nauditavas stiilis, nii et ma ei kahtle, et raamatu tagakaanel kirjeldatud avaldamised, nominatsioonid ja muu seesugune on täiesti põhjendatud. Eks vene inimene ja lugeja tahab ka saada veidi kriitikat eestluse suhtes. Tajusin seda nõukogulikku suhtumist väga selgelt, kui vestlesin ühe Peterburi ajakirjanduskateedri juhataja ja ülevenemaalise populaarse ajakirjandusväljaande toimetajaga, kes ei suutnud kuidagi aru saada, miks eestlastel on vaja oma riiki. Arvan, et tegu on nõukoguliku propagandaga, mille vastu aitab ainult hea kodune kasvatus. Nägin seda Sofias raamatuesitlusel, kus minu tõlgiks olev mees osutus endise valgekaartlase lapseks. Valgekaartlane oli taganenud läbi Eesti alade Euroopasse ja oli alati hiljem Eesti riiki tuletanud oma perekonnas meelde hea sõnaga. Saime selle härraga kohe sõpradeks.

Peategelase kultuurihuvi on küll silmapaistev, kuid sekulaarse iseloomuga. Samas ei tahaks kuidagi uskuda, et teose kirjutamise kogu motiiv ongi nii kitsas nagu sõnab peategelane: "Üks lubadus oli mul veel varuks, ütlesin, et kas või nui neljaks, aga ma kirjutan sellest, mismoodi meid Barcelonas koheldi, raamatu – ma ei jäta seda nii" (lk 183–184). Kas peitub siin ikkagi üks meie ennemalt kirjeldatud "aga" – kõik läbielatu oli kirjutades ikkagi veel liiga lähedal? Nii võib ühe hüvastijäturomaani asemel tulla ju hoopis kättemaksuromaan. Tõdegem veel kord, et vähemalt osa raamatus valitsevast olmest on tõlgendatav hea tahtmise juures jungiliku varjundiga rituaalse tegevusena. Ometi hämmastas mind seda hüvastijäturomaani lugedes kõige enam igasuguse vertikaali täielik puudumine peategelase juures. Vaid naise õe Gajane puhul mainitakse korra, et ta usub Jumalat (lk 180). Ma ei ole ise kunagi hüvastijäturomaani kirjutanud, kuid arvan, et seal võiks arstide tegevuse ja tegevusetuse kõrval olla kesksel kohal palve. Raskete haiguste puhul tekib alati muidugi paratamatult teodiike probleem ehk kuidas saab üks hea Jumal inimesele nii palju kannatust valmistada. Kas tõesti Jumal mängib ka ise inimesega, sest tal on sisemine kriis? Nii nagu Jung oma kivikestega rannal? Ehk inimene ongi mõistetud siin elus selliste asjade üle arutlema nagu Iiob, kelle vagadus pannakse proovile.

Bridesheadi Julia vastas küsimusele, mida ta teeb pärast isa matust ja lahkuminekut Charles Ryderist, nii: "Lihtsalt elan edasi – üksinda. Kuidas ma oskan sulle öelda, mis ma tegema hakkan? Sa tunned mind läbini. Sa tead, et ma ei ole loodud igaveseks leinajaks. Ma olen alati olnud halb. Arvatavasti olen edaspidi jälle, ja saan jälle karistada. Aga mida halvem ma olen, seda enam ma vajan Jumalat. Ma ei saa ennast asetada väljapoole tema halastuse piiri."2

 

1 2 Tm 4:13. – Piibel. Eesti Piibliselts, 1997.

2 Evelyn Waugh, Tagasi Bridesheadi. Tlk Henno Rajandi. Varrak, 2016, lk 341.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: