Arvustus. Leebem Manna põleb siiski
Uus plaat
Manna
"Manna" (Light Camel)
7/10
Omanimeline esikalbum tähendaks tavatähenduses artisti enesetutvustust, ehkki sellise traditsiooni järgimine aastal 2020, kui digiturg on astunud tigedalt füüsiliste väljaannete kannale, tundub veidi aegununa. Seda enam, et ka Manna enda lood koos nimialbumiga on kõik kättesaadavad seni vaid digitaalselt. See märkus ei tähenda etteheidet Mannale, kelle album on tervitatav kogu siinse hiphopi, RnB ja räpi areaali arengus. On ju tegemist hoopis küpsema ja mitmekülgsema artistiga kui mõnigi siinsest nn Soundcloudi-räpparite skeenest.
Pool "Manna" trippivast esikalbumist sisaldab koostööd teiste siinsete räpi- jm talentidega (Flamma, Meisterjaan), ühel neist – Moeazyl on samuti tänavu ilmunud avaalbum, seega on Manna debüüt omamoodi toetus- ja esitlusplatvorm mõttekaaslastele. Näiteks, kui Reket on laiemale publikule tuntud nimi, siis Kapa võib olla tundmatu, Reketi koostöö Mannaga viib aga Reketi austajad ehk ka Kapa ja Moeazy juurde. Räpp on ka sõprus, koostöö, kokkuhoidmine, kambavaim ja "Manna" on selle näide.
Muusikaliselt on Manna identiteet selge – sämplite, träpitirinate ja pehme biidiga RnB, mida kannab eelkõige ta enda malbe vokaal, veidi rikutud maneer ja nauditav sõnavool. Mannaga on alati kaasnenud ohtlikkus, ettearvamatus, teravus, mis on peidetud sulnite biitide ja loiu voolu alla. Ja muidugi intiimsus, isiklike üleelamiste ehe ja aus sõnastus. Siin leidub veidi poosi, kuid selleta räppi ei tee. Manna omanimeliselt albumilt ei leia nii karmi sensuaalsust nagu ühel ta menulugudest "Tsillikaste", mis ilmselt jääbki digisingliks.
"Manna" on läbimõeldud, ehk isegi strateegiline samm raadiosõbralikuma, laiema publikuhaardega Manna suunal. Selle leebe, lapsepõlvega hüvasti jätva Manna all peitub aga endiselt tuli, floor is lava.
Toimetaja: Valner Valme