Tarmo Kivisilla. Kiiskavvalgete Adidastega Veljo Tormis
Veljo Tormist kui pärimusmuusika eriala loojat Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias meenutavad Tormise 90. sünniaastapäeval tema kolleegid. Kirja pannud EMTA pärimusmuusika eriala õppejõud Tarmo Kivisilla.
"Regilaul on Eesti kultuuri tüvitekst," hõikab Veljo Tormis energililselt, kui tähtsasse kabinetti siseneb. Nimelt on arutlusel rahvamuusika õpetamise idee kõrgkooli tasemel. "Tühi-tekst", kõlab kajana ebalev vastus, millest ei olegi täpselt võimalik välja lugeda, kas tähtis isik kuulis valesti või püüdis maestrole vaimukalt vastata. Silmnähtavalt ärritunud Veljo kordab, ja nüüd üsna resulouutselt: "TÜ-VI-TEKST!" Tegevus toimub umbes 15 aastat tagasi.
Nii võiks alata mõni raamatupeatükk Veljo Tormise võitlustest regilaulu eest ja nimel. Tegelikult on tegemist looga, mida tollased juuresolijad mäletavad ja seda naljakat seika edasi jutustavad. Peab tunnistama, Tormise sõnal oli jõud ja vägi. Ühel ilusal päeval sündis otsus ja muusikaakadeemias avati pärimusmuusika eriala, kus ka tänasel päeval on tudengid õppimas ja kus mitmed rahvamuusikaga süvitisi-minna-soovijad on oma teadmisi omandandud ja oskusi lihvinud. Aastani 2014 eriala loomise algusest peale, oli Veljo pärimusmuusika erialal õpetamas ning eksamitel-ettemängudel alati oma erksa meele ja vaimuga kohal ja heas mõttes kriitiline.
Ajas tagasi põigates võib öelda, et rahvamuusika tudeerimise võimalust kõrgkoolis olid tähtsaks pidanud ja sellest unistanud varemgi mitmed kultuuritegelased, nende seas heliloojad Artur Kapp ja Cyrillus Kreek, kelle mälestustes sellesisulisi mõtteid kohtab. Seega on tänu Veljo Tormisele pea saja-aastane pürgimus leidnud reaalse väljundi, mille suhtes kogu meie eriala senised õppejõud, tudengid, aga ka kogu laiem rahvamuusikaga ja laiemalt pärimusega tegelev kogukond kindasti lõputult tänulik on.
Loomulikult oli ja on Tormis eelkõige regilaulu eestseisja, propageerija ja suulise kultuuri elujõu pärast südame valutaja. Tormis oli teadupärast aktiivne vanade salvestiste analüüsija ja lauljate ja stiili mõtestaja, sestap aktiivses suhtluses ka regilaulu uurijate ja esitajatega. Jätkab rahvalaulu uurija ja õppejõud Janika Oras:
"Veljo Tormis jõudis oma pika elu jooksul regilaulule päris lähedale. Raske on ette kujutada, kui sügavalt peab laulu tunnetama, et sellest sünniks usutav tänapäevane koorilooming. Tormis oli kohtunud laulikutega, kes olid regilaulu otse pärinud ja lisaks kogujakogemusele oli ta põhjalikult kuulanud arhiivisalvestusi. Näib, et nii nagu elava traditsiooni kandjatel, oli tal vajadus oma pikkamööda kogunenud, põhjalikult läbitunnetatud teadmisi edasi anda. Tormis ju rääkis ja kirjutas regilaulust varemgi, aga võib-olla just 2000ndatel ta tundis, et nüüd on aeg töötada noortega, kes peaksid regilaulmist selle traditsioonilisel kujul jätkama.
Tartu Ülikooli vabade kunstide professori loengud 1997. aastal ja nende põhjal Urve Lippuse kokku pandud raamat "Lauldud sõna" võib-olla andis innustust akadeemilisse maailma minemiseks. Ma mäletan Veljo Tormise Regilaulukeskuse avamist 2005. aastal Eesti Muusikaakadeemias Tormise enda algatusel, just selle eesmärgiga, et leida moodused, kuidas noored saaksid õppida "sõna laulma" nii, nagu seda läbi aja on lauldud. Eesti muusika ja laulustiilid on juba rohkem kui sajandi vältel läbi teinud tohutu muutuse. Ilma teadlikult omandatud oskusteta ei saa regilaulu kõlama enamvähemgi nii, nagu see varem on kõlanud. Regilaulukeskus korraldas regilaulu esitavate ansamblitega kohtumise seeria "Regitoa" nime all, kus Tormis oma teadmisi ja analüüsioskust kasutades arutles, kuivõrd tänapäeva esituste stiil sarnaneb ajaloolisele stiilile ja miks erinevused on vahel päris suured. Tormis pidas "Regilaulmise stilistika" loenguid muusikaakadeemias 2007-2012, rääkis ka Elleri koolis, Viljandi folgil ja kultuuriakadeemias, kirjutas laulmisest põhjalikumalt "Regilauliku" uues väljaandes.
Võibolla peaksime endale selgemalt aru andma, et Tormis ei ole ainult koorimuusikalooja ja regilaulu kooriseadete laulustiili arendaja. Selle kõrval suutis Tormis oma mõjuka häälega tohutult korda saata ka kitsamalt pärimusmuusika vallas. Ta näitas, et traditsiooniline regilaulustiil on tänapäeva lauljale peen ja keeruline kunst. Selleks, et õppida mõistma selle stiili rikkalikke esitusvõimalusi ja -nüansse, on vaja süveneda, analüüsida arhiivi salvestatud muusikat, kohtuda eri suuliste kultuuride esitajatega, lihvida laulmisoskusi, teada laulude tausta. Nagu kõigis muudeski valdkondades, on parim võimalus selle kunsti omandamiseks akadeemiline haridus."
Loomulikult on igal Tormisega kokku puutunud või koostööd teinud inimesel oma lugu rääkida. Üks omapoolne mälestus viib aastasse 2014. See oli viimaseid kordi, kui Tormis teadaolevalt muusikaakadeemia majas liikus. All kohvikus istudes vaatasime üle regilaulu õpetamise materjale, mida Tormis loonud oli ja aktiivselt kommenteeris. Kui jutus ilmnes, et mul ei ole isiklikku uut "Regilauliku" eksemplari, pani käe oma õlakotti, tõmbas sealt välja uue teose ja kirjutas omaalgatusel sisse minu nime ja ulatas selle mulle.
Tormist meenutab EMTA pärimusmuusika erialaõppekava üks loojatest, õppejõud aastatel 2006-2017 Tuulikki Bartosik:
"Mäletan, kui ühel kevadisel ettemängul kommenteeris Veljo kitarritudengi etteaste eel: "Vabandust, aga mis pill see selline on? Ma ei tunne seda."
Kõik õppejõud ja tudengid jäid vait, eelkõige kitarritudeng ise. Keegi ei saanud aru, mida lugupeetud rahvalauluguru sel hetkel mõtles, EMTA ooperistuudio kerget pinget täis ruumi laskus vaikus ja keegi ei osanud midagi kommenteerida. Lõpuks ütlesin rahulikult ise, et see on ju kitarr ja tänapäeval mängitakse ka selle pilli peal pärimusmuusikat, tehakse oma tõlgendusi vanadest meloodiatest. Veljo raputas pead ja ütles: "Ei tea, see küll mingi pill pole." Sinna see asi tookord jäi ja ma ei teagi kas ta tegi nalja või oli tõsine.
Samal ettemängul kadus Veljo äkki ruumist ja tagasi tulles kommenteeris: "Käisin suitsetamas. Nooremana ma ei suitsetanud, aga nüüd mõtlesin, et võiks huviks suitsetama hakata." Kõndis siis hoogsalt oma kiiskavvalgetes gigantsetes Adidas Original jalanõudes üle ooperistuudio põranda ja oli jälle valmis tudengite ettemängu kuulama.
Veel üks mälestus pärineb esimese pärimusmuusika magistrandi töö kaitsmise arutelult. Sinna sõitsime kõik ise kohale ja Veljo tuli oma autoga, pakkus veel paarile tudengile küüti. Kohale jõudes ohkasid need kergendatult ja mainisid, et nad lähevad tagasi vist kellegi teise autos, Veljo olevat sõitnud natuke liiga pööraselt.
Arutelu venis pikale ja hämaruse saabudes tõusis Veljo äkki püsti ja astus reipa sammuga uksest välja, öeldes, et nüüd sai tal küllalt ja ta läheb koju. Mul oli selline tunne, et olime kõik oodanud just tema arvamust ja äkki jäigi asi õhku rippuma, aga teha polnud midagi. Arutelu tuli lõpuni viia ilma Veljota.
Alati, kui Tormis ruumi sisenes, võtsid inimesed nagu tõsisema hoiaku, kuigi Veljo huumorisoon tegi temaga suhtlemise väga lihtsaks. Mäletan ka mitmeid vestlusi pärimusmuusika õppimisest ja õpetamisest. Veljol olid alati hämmastavalt progressiivsed vaated sellele, ta pooldas igati praktilist tegevust ja pärimuse kaasamist modernsesse ühiskonda, mitte selle isoleerimist arhiiviriiulitele või vanade mängijate ja lauljate ennastsalgavat kopeerimist.
Nende kümne aasta jooksul, mis ma EMTAs õpetades ja eriala juhtides veetsin, oli seljatagune väga tugev, sest Veljo ilmus alati pärimusmuusikuid toetama ja kannustama kui selleks vajadus tekkis.
Meeles on veel üks kommentaar uute tudengite inspireerimise kohta. Kurtsime, et ei tea kust neid tõsiseid huvilisi leida ja Veljo vastas: "Mis seal siis leida, ma tõin ju siia kaks tudengit oma koduhoovist. Lihtsalt talutasin kooli ja siin nad nüüd õpivad. Tooge ka!" Ta viitas muidugi Heliloojate Majale Lauteri tänavas, kus tõepoolest kaks päris esimest pärimusmuusika tudengit ringi liikusid.
Elu ilma Veljota on palju igavam. Kui need kriitvalged Adidas Originalid kuskil veel alles on, siis ma paneksin need hea meelega raami, meenutamaks tema nooruslikkust ja sügavat tarkust olla üks nii enda kui ka me kõigi muusikalise emakeelega, kuid mitte kunagi vastu vaielda ajas toimuvatele muutustele, vaid kannustades kõiki olema just see, kes nad on. Veljole mõeldes tunnen alati helget tunnet!"
Toimetaja: Valner Valme