Boone oli teadupärast veidi teistsugune laps, teda huvitasid algarvud, üksiolek ja oma roti Toby eest hoolitsemine. Kuigi poiss ei sallinud kõiki inimesi (võis lüüa, kui keegi liiga lähedale tuli), ei kuulunud koera tapmine kindlasti tema plaanidesse, aga ometi hakati teda just selles süüdistama. Niisiis oli ta sunnitud ennast kaitsma, kuid samal ajal soovis ta uudishimust   juhtumile ka lahenduse leida. Märkan, et minu olukord on sarnane, pärast seda, kui olen Virginia Woolfi tagaaiast leidnud mingid veidrad aatomiosakesed. Tuleb end kaitsta, tuleb uurida.

Juhtumi loogika näeb ette, et esmalt peaks kirjeldama naabrinaist, kelle aias see tapetud koer on. Soovimata täielikult laskuda positivistlikku kirjandusuurimisse, piilume ikkagi korraks Woolfi majja. Mida paganat ta seal teeb? Mõelge ka teie kaasa. Mis seostub teile Woolfiga kõige esimesena? Feminism? Teadvuse vool? Modernism? Küllap vist olid naisukesel targad tekstid pidevalt nina all, muigaks Vargamäe Andres seepeale. Kardinapilust näemegi, et Woolf loeb filosoofiat (Platon, Descartes, Locke, Hume, Russell) ja väga innukalt, ta suisa valdab seda. Kurat, aga mind on nüüd nähtud! Näen puutoikaga naabrimeest, ta ähvardab tappa: vist mingi poststrukturalist! Nojah, eks uurin siis Woolfi elu kohta mujalt.

Üsna varsti saan teada, et Woolf huvitus ka 20. sajandi algupoole moodsast füüsikast, põhiliselt relatiivsusteooriast ja kvantteooriast. Sue Sun Yomi väitel luges Woolf ajalehti nagu The Times, The Saturday Evening Post^[1], neist allikaist võis ta lugeda kvantteoorias palju kõneainet pakkuva laineosakese dualismi kohta, ja üldse kõige selle kohta, millest nüüdisfüüsika pajatab. Lisaks kuulas Woolf teadlasi raadiost.^[2] Põnev. Aga kuhu see meid viib?

Läheksime nüüd nende aatomite, see tähendab mõrvatud koera juurde. Samas olen Boone'i loost õppinud, et mõrvatud koer võib juhatada tegelikult palju keerulisemasse pingevälja, Mark Haddoni raamatus olid selleks perekonnasuhted! Küsimus ei ole niisiis tapetud koeras, vaid kõiges muus, mis on tapmise ümber. Küsimus ei ole ainult aatomites, vaid selles, kes ja kuidas neid aatomeid vaatleb. Veelgi olulisem – kuidas need aatomid vaatlejatega läbi saavad? Nüüd tuleb hoolikalt kõik sammud tuleb läbi mõelda. Kas minus on üldse nii osavat detektiivi, et keeruline juhtum lahendada? Võib-olla peaksin võtma aega, et õppida parimatelt, kehastuma Auguste Dupiniks. Kas oskate soovitada mõnda deduktsiooni ja induktsiooni kiirkursust?

Woolfi aiast (oletame, et aed on tekst) aatomid leidnud kirjandusteadlasena pean tahes-tahtmata koputama nüüdisfüüsika uksele, küsima nõu, rääkima seal millestki, mis võiks neile huvi pakkuda. Vaevalt küll mu jutt kellelegi huvi pakub. Ilmselt süüdistavad nad mind kohe pinnapealsuses ja päris teaduse (loe: füüsika) lihtlabastamises. Midagi pole teha, maailmad põrkuvad. Selles mõttes oleme Boone'iga tõesti sarnased: ka teda ei usu keegi, sest ta on "eriline" laps. Seetõttu tuleb alustada üksi, alustada kuskilt otsast. Põrkumine ongi raske ja emotsioonid vastukarva.

Emotsioonidest kõrvale hiilimiseks säästan lugejat kvantteooria ümberjutustamisest. Jah, sõber Boone, täiskasvanute maailm võibki mõnikord olla mõistetamatu, hea kui sellest natukenegi aru saaks. Kui on siiski huvi osalise ümberjutustamise vastu, võib lugeda artiklit "Fiktsionaalse kvantmaailma otsingul"^[3] või hoopis palju asjalikumat lugemispala "See hullutav kvant"^[4]. Või lepime kohe ära, humanitaarid ja füüsikud?

Juhtumi esimese juhtlõnga leiame hoopis ühelt veidralt laualt, mis asub Virginia Woolfi  romaanis ""Tuletorni juurde". See laud on... Kuidas seda kirjeldada? Jah, need aatomid ongi sellel laual! Kogu laud on juhtlõngadega kaetud. Ei, laudu on just nagu mitu. Kas see on detektiivi eksitamiseks meelega nii? On üks laud ja siis on neid korraga palju, näib, et lauad on elusad, sündides just kui uuesti ja uuesti. Või on ikka üks laud? Kas oleme üldse Ramsey'de juures või kuskil hukkunud alpinisti hotellis?

Segadusse sattunult otsustan koju minna ja uurimisala laiendada. Oleks mulgi rott Toby, kellele aeg-ajalt muret kurta... Pärast mõningast guugeldamist ja hulga allikate läbitöötamist olen veendunud, et Woolfi "laua" vastu on varemgi huvi tuntud, aga alles hiljuti. Korraks tundub, et olen osaline mingis ülemaailmses projektis. Tasub olla ettevaatlik. Meenutanud Jorge Luis Borgese novelli "Surm ja kompass", tekib minus kahtlus, et mõni neist allikatest võib olla lõks, see võib mind meelega eksiteele juhatada, või just "õigele teele", et seejärel saaks keegi mu "õiges kohas" maha koksata.  Otsustan uurimise lõpetada, olen nõutu. See on ohtlik! Aatomid... aatomid, Woolfi laual... Ja tema tagaaias. Mida nad seal teevad?

Lähen hoopis jalutama, vaatlen ümbrust ja astun kõrvaltänaval kirjatarvete poodi. Mõtteid on liiga palju, otsustan seetõttu korda luua ja uue märkmiku osta. Hmm. Sel korral peaks vältima sinist, sest ma ei soovi mängida seda mängu, mida Sidney Orr Paul Austeri "Oraakli öös". Sinine või mitte, aga kummalisel kombel annab müüja mulle kavalal ilmel kaasa veel ühe paki. Mingi kaks ühes kampaania? Ei tea. Jalutan märkimiku ja pakiga lähimasse parki ja vaatan seejuures korduvalt üle. Ei ole kedagi. Küll aga hüppab pakist välja kellegi Derek Ryani kirjandusteoreetiline uurimus "Virginia Woolf and the Materiality of Theory" (ei hakka tõlkima, oskate küll)^[5]. Avan raamatu, näen, et sisse on kirjutatud "Pole tänu väärt. C. B." ja tänane kuupäev.

Kust teadis Boone, et lähen märkmikku ostma?

Kingitud raamatust leian tõepoolest häid peatükke, muuhulgas analüüsi "Quantum Reality and Posthuman Life: Waves". Taas hakkavad need aatomid silme ees virvendama, see on vist tubli samm juhtumi lahendamisele lähemale. Jah, milleks Dupin, deduktsioon ja induktsioon?! Minu lugu ei pidanudki vastama S.S van Dine'i, Roland Knoxi või Tzvetan Todorovi detektiivkirjanduse "käskudele". Äkki on lahendus lihtsalt selles raamatus. Asun lugema. Muide, aitäh, Boone.

Istun köögilaua taha, see on õnneks väheke stabiilsem kui Ramseyde oma. Ryani analüüs pakatab juhtlõngadest, need tuleb vaid ükshaaval kokku korjata ja enda nimel esitada. Kes ei tea, siis see ongi kirjandusteaduse kvintessents! No paneme viited ka.

Kohe torkab silma üks kahtlusalune, kirjandusuurija Paul Tolliver Brown, kelle väitel on Woolfi romaanis "Tuletorni juurde" ainult kaks lauda, üks neist selline, nagu see ilmneb härra Ramsey silmade läbi, see on eraldiseisev objekt, mille olemasolu ei sõltu inimese vaatlusest (Brown toob paralleeli Einsteini relatiivsusteooriaga), ning teine, mis on proua Ramsey oma, see on "osalev objekt" ja sünnib just vaatleja kaudu, tema teadvuses, viidates sel viisil kvantteooria kirjeldatavale maailmamudelile.^[6] Proua Ramsey maailm ei lahkne subjektiks ja objektiks – need kaks on ühendatud ja alalises interaktsioonis.

Kas nüüd ongi aatomite salajane olemus paljastatud? Boone ilmselt vaikiks ja raputaks pead. Teades tema arvutamisoskusi, on ta juhtumi lahendamisel minust kindlasti juba ees. Olgu, vaatame siis seda interaktsiooni. Brown oma tüüpilise kahtlusaluse nimega annab küll õige suuna, kuid mitte täielikku lahenduskäiku.

Edasi jõuame kellegi Karen Baradi juurde, kes esindab uusmateralismi. Meenub, et olen varem lugenud tema mahukat kultuuri ja kvantteooriat siduvat teost.^[7] Barad rääkivat interaktsiooni asemel hoopis intraaktsioonist. Mille poolest see erineb? Kui proua Ramsey on lauda ja selle ümber olevaid inimesi silmitsedes intra-aktsioonis, siis mida see tähendab? Aina kummalisemaks läheb, unustame Browni või oleme rõõmsad, et ta haihtub ise. Peame neid aatomeid hoolikamalt uurima, eriti just aatomite tuuma. Imelik, need tõepoolest võbelevad nagu stringid.

Muide, Barad nimetab oma teooriat agentiliseks realismiks. Kuidas seda defineerida? Noh, seda iseloomustavad näiteks materiaal-diskursiivsed fenomenid, posthumanistlik performatiivsus ning intra-aktsioon. Okei, läks kergemaks? Ärme upu teooriasse, keskendume, nagu öeldud, aatomituumale. Aga üks on selge, Baradi lugedes saan aru, et peaksime mingil määral unustama keele, sest sel on kalduvus pidevalt "esitada" maailma. Keele kaudu saame maailmale tähenduse anda, aga see on ilmselgelt mingi eksitus. Sõna on eraldanud maailma maailmast ilmselt juba Demokritose aatomiteooriast alates. Kuhu me sellega jõudnud oleme?

Kui ma õigesti mõistan, siis ei ole mingit mind ja minu või Woolfi lauda, mingit minu agentsust, midagi, mis määrab mu suhte lauga, mingit tähendust, mille ma lauale või siinsele jutule annan. Nagu väidab Barad, ei jõua sõnad (nagu Zenoni paradoksides) kunagi asjadele järele.^[8] Maailm on intra-aktsioonis, nii nagu ka lapsed Woolfi romaanis "Lained", nad on "osalevad", nende teadvused on põimitud. Minu maailm on sõnadega põimitud. Ekslik on arvata, et indiviidil on agentsus, et indiviid esitab sõnu. Intra-aktsioon viitab sellele, et suhe on olemas juba enne interaktsiooni, seega mingit interaktsiooni ei olegi.

Aga unustame need aatomid sootuks. Kas nõustud, Boone, kui ütlen, et elame kvantreaalsuses? Või ei, tegelikult ei pea keegi sellega nõustuma. See lihtsalt usu küsimus või spekulatsioon. Niisiis kohtame Woolfi romaanis "Lained" tõepoolest intra-aktsiooni ja müstilist kvantreaalsust, vahest ka siis, kui proua Ramsey teadvuses osaleme. Aga see on lihtsalt uskumus ja see uskumus on väga teaduslik lähenemine, peaks mainima.

Muidugi uuris Woolf kvantteooria kohta, sellepärast ta kirjutabki nii. Milline positivistlik lõpplahendus! Ei, äkki sõnastaksime selle kuidagi teisiti... Need siin pole minu ega sinu sõnad, vaatamata sellele, et sõnad jõudsid siia minu kaudu. Juureldes, mida Barad öelda tahab, on agentsus maailma performatiivsel lahti-rullumisel, võibolla mingil maailma teadvusel, mis hõlmab ka mitte-inimest. Nii oleme küll teksti keskel, lausa selle sees ja samas loobunud ideest, et keel esitab maailma, et on olemas inimene, kes annab keele kaudu maailmale tähenduse.

Nii teevad sõnad ja energia teevad koostööd. Woolf oskas kokkuvõttes päris hästi sõnastada seda, kuidas me naha ümbert ei algagi väline maailm, kuidas kõik on üks ja seesama energia voolamine; õhtu ongi juba käes, on aeg istuda lauda, Boone. Nautige siis maailma, tassi, taldrikut, sõnades esitatud tarkusi ja klišeid – need oletegi teie ise, nautige voolamist!    

[1]Vt Sue Sun Yom "Bio-graphy and the Quantum Leap: Waves, Particles, and Light as Light as a Theory of Writing the Human Life" –  Texts and Contexts: Proceedings of the Fifth Annual Conference on Virginia Woolf, 1996, lk 145.
[2]Gillian Beer. Wave, Atom, Dinosaur: Woolf's Science. The English Literary Society of Japan. Tokyo: Kentkyusha Ltd, 2000, lk 11.
[3]Vt Taavi Remmel, "Fiktsionaalse kvantmaailma otsingul" – Värske Rõhk, 2019
[4]Taivo Liiva. "See hullutav kvant" – Akadeemia 8/2014.
[5]Derek Ryan. "Virginia Woolf and the Materiality of Theory. Sex, Animal, Life." Edinburgh: Edinburgh University Press, 2013.
[6]Paul Tolliver Brown. "Relativity, Quantum Physics, and Consciousness in Virginia Woolf's To the Lighthouse" – Journal of Modern Literature 32:3, 2009, lk 47-48.
[7] Vt Karen Barad. "Meeting the Universe Halfway: Quantum Physics and the Entanglement of Matter and Meaning". 2007.
[8]Karen Barad. "Meeting the Universe Halfway: Quantum Physics and the Entanglement of Matter and Meaning". 2007, lk 137.