Suvilakultuurist kõnelev näitus tutvustab hooneid, kuhu inimesed suundusid linnaelust pääsemiseks
14. augustil avatakse Eesti Arhitektuurimuuseumi Rotermanni soolalaos näitus "Suvila. Puhkamine ja arhitektuur Eestis 20. sajandil", mis pöörab tähelepanu suvilakultuurile. "Vikerhommikus" tutvustas näitust kuraator Triin Ojari ja märkis, et tol ajal otsisid inimesed suvilatest keskkonnamuutust, mis võimaldaks neil linna nürist elust vaheldust saada.
Avatav näitus keskendub Teise maailmasõja järgsele perioodile, kuigi Ojari sõnul tehakse ka sissejuhatus enne Teist maailmasõda Eesti Vabariigi perioodi ja Tsaari aega. "Tsaari aeg oli etapp, kus puhkuse kultuur alguse sai. Küll aga on mõningane vahe puhkuse ja puhkamise vahel. Puhkamine sai alguse raviotstarbest – näiteks Haapsalu ja Pärnu mudaravilad. Sõjajärgsed aastad kogu maailmas tähistavad aga massipuhkust," tutvustas kuraator.
Suvilakrundi hankimine ei pruukinud käia lihtsalt ning see toimus kooperatiivide süsteemi kaudu. "Kus inimene töötas, seal moodustati asjahuvilistest kooperatiiv ja Nõukogude aja lõpuks oli Eestis umbes 54 000 suvilat," kõneles Ojari.
Rotermanni soolalaos avatud näitus on kuraatori sõnul väga pildirohke. "Sõitsime eelmisel suvel koos kaaskuraatori Epp Lankotsiga mööda Eestit ringi ja otsisime materjali. Ühest küljest keskendub see näitus suvilatele, kuid teisest küljest täiesti unikaalsele hoone tüübile, mida ei enne ega pärast Eestis ei ole, ehk asutuse puhkebaasile," tutvustas näitust ta.
Näitusel nähtavat arhitektuuri võib ka praegusel ajal Eestis kohata. "Minu rõõmuks on terviklikult säilinud näiteks Võsu, mis oli ka Nõukogude ajal üks sihtkohti, kuhu armastati tulla nii Eestist kui kaugemalt. Seal saab näha erinevat arhitektuuri – puhkebaasid ja individuaalsuvilad on enam vähem terviklikult säilinud," sõnas Ojari.
Erinevaid suvilatüüpe oli näituse kuraatori sõnul tol ajal rohkelt. "Suvila arhitektuur jagunes siis laias laastus kaheks – on originaalprojektid ehk arhitektide enda projekteeritud individuaalprojektid ja tüüpprojektid. Tüüpprojektidest anti välja kataloog, kus inimene sai valida 30-40 tüüpprojekti vahelt."
Eestis on laokil arhitektuuripärleid, mida pole suuresti tähele pandudki. Ojari sõnul oli näituse üheks eesmärgiks just nende ehitiste leidmine ja ülespildistamine. "Lisaks nende leidmisele ja pildistamisele otsisime ajaloohuviliste jaoks üles ka ehitiste arhitektide nimed ja aastaarvud," rääkis ta ja lisas, et üks kõige toredamaid leide oli varasemast perioodist Laulasmaal väikesed ilma aia ja kõrvalhooneteta suvilad, mis kuulusid tavaliselt arhitektidele või kunstnikele – loomerahvale, kes ei tahtnud aiapidamisega tegeleda.
Ühtegi suvilat muinsuskaitse all ei ole ning nende päästmise ja säilitamisega saavad tegeleda vaid nende omanikud. "Muinsuskaitse alla võeti hiljuti puhkearhitektuurist kõige tuntum punavanakeste puhkamispaik Valgerannas," rääkis Ojari ja lisas, et ta ei leia põhjendust, miks suvilaid peaks muinsuskaitse alla võtma, sest nende korrashoiuga peaks tegelema omanikud.
Ojari sõnul oli näituse loomisel üheks huvipunktiks ka riiklik süsteem. "Tahtsime aru saada, millisena nägi riik seda, kuidas inimene puhkab. Ehk millised olid ruumid – need pidid olema teistsugused kui linnas. Suvila arhitektuur pidi olema lõbusam, sest see pidi vastanduma kandilisele linnakorterile," rääkis ta ja selgitas, et inimesed soovisid linnast ära tulles minna teise keskkonda, mis ei meenutaks neile nüri elu ja tööd linnas.
Toimetaja: Laura Pärnpuu
Allikas: "Vikerhommik"