Arvustus. Lihtsalt ja eluliselt žanripiire trotsides
Oskar Luts
"Ühe naise kiri"
Koostanud Aivar Kull
Ilmamaa, 2020
142 lk
"Ühe naise kiri" sisaldab endas Lutsu vähemtuntud lühiproosat. 12 jutukese seast leiab nii novelle, mälestuskatkeid, vesteid kui ka pajatusi. Lihtsalt kirjutatud ja selgelt edasi antud žanripiire tunnistamata lugudest leiab ka mitmeid kohe silmapaistvaid ühiseid jooni, mistõttu lood originaalsusega kuigi palju ei üllata.
Üks stiilipuhtamaid novelli näiteid on 1933. aastal Loomingus ilmunud "Lõpp", mis jutustab loo noortest armunutest Albert ja Valda. Põikpäiselt ettekäändeid tuues põikleb noormees abielust kõrvale, kuid iha tütarlapse järele on lõpmata suur. Lugu lõppeb klišeeliku puändiga, kus kõikide probleemide lahenduseks oleks revolvrist plahvatav lask, mis siiski aga argusest laskmata jääb.
Surma – ja just enesetapu – teema käib läbi ka teistest lugudest. Vabasurma langevad näiteks pihtimuses "Sõber on hädas" abieluprobleemide küüsis kannatav härra ja "Ühe naise kirjas" eluraskustesse sattunud keskealine mees. Surm külastab õnnetut ka apteegis toimuvat rüüstetööd kajastavas loos "Üks juhtum". Eluga ühes käivatest talumatutest piinadest on kogumik üle ujutatud.
"Siis jälle kõmises üks uks, kuid hoopis teisalt. Kõik jäi vaikseks, oli vaid kuulda traatide tigedat urisemist. Järgmisel päeval levis linnas jutt, et üks kehvasti riietatud mees on leitud surnult… sealt kuskilt lossimäe lähedusest…" ("Üks juhtum", lk 68)
Märkida tasub ka seda, et enesetappu kajastavatest lugudest (ja tegelikult ka teistest) leiab veel ühe ühise joone – abielu ja sellega kaasnev võimuvõitlus. Õndsat kooselu ei eksisteeri, sest pidevalt on üks või isegi mõlemad kaasadest liiga kontrollivad ja kahtlustavad. Abieluinimesed on justkui vangistuses puurilinnud, keda vangistavate trellide võti kuhugi teadmata kohta ära on visatud ja kes puuri vikatimeest ootama on jäetud. Ja abielu probleemid ei saada ainult inimesi – ei, armastuse raskusi tunnevad näiteks loos "Elevandi abielust" isegi loomad.
Peamiselt avab Luts aga kooselupaineid meeste silme läbi – võimuahne ja armukade naine ei lase rahus töötada, ei lase rahus raha kulutada jne. Kontrollib kaasat kui marionetti. Ühes loos, "Ühe naise kirjas" räägib õnnetust abielust aga naine. Süda ihkab teise mehe poole, kuid ometigi peab igal hommikul enda omale otsa vaatama. Aivar Kull ütleb raamatu sissejuhatuses (lk 6), et just vaheldust pakkuva naise vaatenurga pärast sai selle novelli nimi kogumiku pealkirjaks.
"Tead ju, Elviira, kuidas abiellusin. Ma ei tahtnud t e d a, oma praegust meest - sama lääget muhelust kandis ta juba siis laial larvil. Ma ei tahtnud t e d a, kuid see, keda igatsesin, läks kaugele ning… aeg abiellumiseks oli kiire." ("Ühe naise kiri", lk 52)
Lisaks kohtab mitmetes lugudes ka unenäolisust, mis ka Lutsu muust loomingust tihtipeale läbi käib. Näiteks "Üks unenägu" ongi vaid unenäo kirjeldusele üles ehitatud ja jutustab kummalise loo Tartu Tallinnasse tassimisest. Unenäolisena mõjub ka näiteks lugu "Aken", kus seltsilised pommitamise ajal rahulikult marju korjavad. Justkui unenäolises armukadeduse palavikus kõnnitakse ringi ka novellis "Lõpp".
"Jõe asemel haigutab mulle vastu ainult mustendav jõesäng! "Kuhu jäi jõgi?" küsin üht mööduvat isandat, kel oktoober peas ja sumadan käes, "Emajõgi!" teeb isand suured silmad. "Kas te's seda veel ei tea, et Emajõgi kolis Tallinnasse!"" ("Üks unenägu", lk 95)
Juttudest leiab ka seoseid Lutsu enda eluga. Näiteks toimub mitmete lugude tegevus Tartus, kus kirjanik ka ise koolis käis, ning mitmesse kirjutistesse on sisse põimitud ka Lutsu apteekriõpilase aastad.
Raamatu lõpust leiab aga Lutsu tagasivaate oma lapsepõlvele ja noorusele, mis lõppeb nii: "See ehk paistab sentimentaalselt nii mõnelegi, kuid minule pole midagi armsamat kui järv, heinamaa, kased ja vihisev kuldnokkade parv."
Ja miskipärast sobib see nostalgiline ja "Kevadet" meenutav lause sinna raamatu lõppu väga hästi. Eks ole need kokku kogutud vestluslikud loodki oma lihtsuses ja elulisuses kuidagi veidralt armsad.