Urmas Vadi lugemissoovitus. Kuidas sünnivad ametnikud? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Nikolai Gogol, pildi autor Otto Friedrich Theodor von Möller.
Nikolai Gogol, pildi autor Otto Friedrich Theodor von Möller. Autor/allikas: repro

Olen sel suvel lugenud ja nautinud Nikolai Gogoli novelle, mis on nüüd kenasti koos raamatus "Peterburi jutud".

Ühelt poolt on lihtsalt kena, et klassikast ilmuvad uustrükid, mõnus on uut kirja lugeda, mitte vanu väikeseid tähti kolletunud paberil taga ajada. Teisalt aga on need lood hästi ka kokku pandud. Lisaks Paul Viidingu tõlgetele on kaante vahel ka Toomas Kalli tõlgitud novell Kaless, mis on ehk isegi kõige grotesksem, kõige napim ja väljapeetum, piinlikustunne pärast selle novelli lugemist jääb veel tükiks ajaks ajukäärude vahele surisema. Raamatu viimase loo, Hullumeelse päevik on tõlkinud Lilian Vellerend.

Kõigis neis lugudes on esil inimene ja tema suurus ja madalus, hiilgus ja viletsus, soovid ja tegelikkus, arukus ja lauslollus, edasipüüdlikkus ja gravitatsioon, mis veab ikka ja alati tagasi maapinnale, või lausa mutta. Nagu raamatu pealkiri on Peterburi jutud, nii on igas loos see linn kohal ja võib vaid retooriliselt küsida, et kas see on Sankt Peterburg, mis paneb neid inimesi Gogoli lugudes käituma nii kentsakalt, olema nii väiklased ja lausa närused.

On teada, et enne, kui Peeter I lasi linna rajada, oli Peterburi asemel soo. Ja võibolla tõesti on inimesed iseenesest kenad ja armastusväärsed, õilsad ja heatahtlikud, üllad jne, aga vaat, see soo linna all muudkui mühab ja kobrutab, ja ajab läbi tänavasillutise oma mürgiseid aure ja hullutavat udu, mis täidavad linnakodanike meeled ja ühtäkki neist inimestest on saanud väiklased, naeruväärsed inimesed.

See naeruväärsus ei jäta puutumata kedagi, sellest on kantud kindralid, kojamehed, esmapilgul kaunid näivad daamid, kunstnikud, liigkasuvõtjad, mõisnikud ja muud. Aga ilmselgelt põlgab Gogol enim inimliiki nimega ametnikud. Gogoli põlgus nende vastu on lausa külluslik. Pole tema silmis tühisemat inimest kui ametnik ja sealjuures erilise viha ja naeruvääristamise osaliseks saavad titulaarnõunikud. Paljud ei kujuta ette, kuidas saadakse ametnikuks, aga Gogol teab. Jutust "Sinel", mis on väga naljakas ja samas ka jube kurb, saame teada, et ametnikuks sünnitakse. Ema lööb kalendri juhusliku koha peal lahti ja otsib sealt oma pojale nime:

"Keerati veel lehekülg edasi, tulid: Pavsoikahhi ja Vahtissi. "Noh, ma juba näen," ütles naine, "nähtavasti tema saatus on niisugune. Kui juba nii, siis las talle saab parem seesama nimi, mis isal. Isa oli Akaki, olgu ka poeg Akaki." Nõnda tekkiski Akaki Akakijevitš. Laps ristiti; selle toimingu juures hakkas ta nutma ja tegi säärase näo, nagu oleks ta ette aimanud, et temast saab titulaarnõunik."

Need Gogoli lood on teravad, satiirilised ja naljakad. Pea kakssada aastat tagasi, kui nad kirjutati, oli neil taga ka päevapoliitiline kontekst, kohalikud olud ja juhtumised, ehk isegi prototüübid. Ent nüüd, kui see kõik on tagant kadunud, on taust asendunud me enda tänapäeva absurdi ja satiiriga ja muidugi siis veel see hing ja inimloomus, mis ei pidavatki inimesel muutuma.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Vikerraadio

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: