Arvustus. Julianna Barwicki turvalised kajarajad
Uus plaat
Julianna Barwick
"Healing Is a Miracle" (Ninja Tune)
6/10
Julianna Barwick on muusik, kelle helikeel on kahtlemata oma näoga. Ta ehitab lood reeglina üles lihtsatele kajarohketele vokaaliluupidele, millest hõljuvad läbi valgust kumavad sündikihid. Aga reeglina pikib ta oma albumitesse siia-sinna väikseid üllatusi, kõrvalepõikeid helget turvalisust lubavast päästevestist, mille ta kuulajaile selga tõmbab. Sest maailm on kahtlemata segane, tormid möllavad, ebaõiglus vohab – aga meil on endal võimalus luua oaase, valgusrikkaid pelgupaiku, kus koguda jõudu tumedate tuulte talumiseks ja ehk ise mõne majaka süütamiseks.
Selliseid oaase loob oma muusikaga ka Barwick. Kuigi ta ei pelga pimedust, ta ei eita selle olemasolu. Ta otsib teist teed, mis annaks inimestele tuge. Muusikal võib olla tervendav jõud. Barwick näib olevat võtnud selle kinnitamise oma loometee missiooniks.
Tervendamine ja valgus on "Healing Is A Miracle'i" läbiv teema. Neljandal täispikal albumil on Barwicki muusika rafineeritum ja viimistletum kui varem, püsides samal ajal samades kindlates minimalistlikes raamides. Produktsioon on puhas, kohati ehk steriilnegi. Või on asi hoopis üllatuste puudumises, miks "Healing..." kipub taustamuusikaks jääma. Mitte, et Barwick tahakski tingimata esiplaanile tungida. Aga ambient võib olla liigutav ja haarav ka väheste liikumistega.
Siin on ühelt poolt liikumist justkui palju, harmooniad on selgelt eristatavad ega kasva paksudeks hämarateks heliseinadeks, isegi kui harmooniat loovad helid on kajauttu peidetud. Jah, see kõik on nagu ühe pisut ebamaise koori rahustavalt mažoorne kontsert, aga see koor pole sugugi nii ebamaine, ühe jala ja käega hoiab ta kindlast struktuurist kinni, mille kuju saab selgeks pärast esimest paari kordusringi.
Eelkõige räägib siin instrumendina inimhääl. Sõnad kui sellised polegi peamised, nende lahti muukimine või eristamine ei kuulu üldiselt Barwicki praeguse esteetilise programmi juurde. Aga sõnum saab kaheksaloolise albumi lugude pealkirjadest üsna selgeks, mõni näide: "In Light", "Safe", "Wishing Well". Põneval kombel pakub tumedamaid nüansse seekord lugu "Flowers", aga ühtlasi on tegu 33minutise albumi lühima looga (2:27).
Kui Barwicki 2011. aasta "The Magic Place" kõlas tõesti uutmoodi maagiliselt, siis "Healing"-albumi puhul on see maagia juba liiga tuttav. Paarist mõnusalt tummiste lo-fi-rütmidega pikitud loost saame aimu, millist ambientelektroonika suunda võiks Barwick ehk edaspidi katsetada, kusjuures üks neist, "Nod", on albumi lõpulugu, mis ehk näitab mingit suunda? Aga seda suunda on teiste seas näiteks Helios ja Hammock avastanud juba üle kümne aasta tagasi.
Plaadi "Healing Is A Miracle" põnevamaid hetki pakuvad koostööpalad. Albumile on panuse andnud näiteks Mary Lattimore ja Jónsi, mõlemad oma tuntud käekirjaga. Aga päris peegli taha ei vii ka nende tugi. Ja nimetatagu pealegi Barwicki muusikat ebamaiseks, Kaljulõhe haldjad seda ilmselt enda loonimistusse ei salvestaks. Jah, joogat võib vast tõesti Barwicki saatel teha. Aga mediteerida? Pigem mitte.
Toimetaja: Valner Valme