Arvustus. Äiukojast sõrmelõikamisele ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Lavastuse
Lavastuse "Sõsara sõrmeluud" proov Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Kaks ühe õhtuga

Kristjan Järvi plaadi "Nordic Escapes" esitluse Tallinna Kinomajas

Teatriühendus Misanzeni lavastus "Sõsara sõrmeluud" Krulli Masinatehases Koplis

28. augustil

Koroonakevade kultuuripaastust on Eesti sattunud suvisesse kultuuriküllusse. Kõigest huvipakkuvast osa saamiseks tuleb päevaplaani kavandada mitu üritust korraga. Nii juhtus allakirjutanuga eelmisel reedel, kus külastusplaanis oli kaks etendust: Kristjan Järvi loodud visuaal-heliline show "Nordic Escapes" Kinomajas ja Misanzeni visuaalteatrilavastus "Sõsara sõrmeluud" Krulli Masinatehases Koplis.

Järvi värske plaadi "Nordic Escapes" esitlus väljakuulutatud kirjeldusega "audiovisuaalne kogemusrännak" andis osasaajaile võimaluse lihtsalt istuda ja mitte millelegi mõeldes oma olemises olla. See lubas mähkuda stiilimääratluseta hõljuva muusika sisse ja anda roheline tuli värvivarjundite virvenduse meelevalda kandumiseks. Seda selleks, et toimuks, nagu Järvi ise on väljendanud, dimensionaalne shift (nihe) — et väljuksime tagurpidi maailmast ja hakkaksime looma oma elu mitte väljast sissepoole vaid seest väljapoole. Kui meelelisest kogemusest lülituda analüütilis-mõtlevasse dimensiooni, siis mida oli kuulda ja näha?

Järvi ise ei soovi oma muusikat stiililiselt sildistada, öeldes, et tema end kategooriatesse toppima ei hakka. Antud õhtu kontekstis ei omanud tõesti mingit tähtsust, kas mõni meloodialõik või rütmimuster viitab klassikalisele, pop- või folkmuusikale. Pigem lugesid siin väljenduslikud mõõtmed nagu tempolised muudatused, dünaamika trajektoorid või tämbrilised vaheldused. Tähtis oli, kuidas helilised kulgemised toimivad sümbioosis silmaga nähtavaga. Ja näha sai esmajoones kahte omavahel tippupidi kokkuühendatud püramiidi, mille peale projitseeriti visuaalne etendus. Võib ka näiteks sümbolite keeles fantaseerida ja välja lugeda, et installatsioon viitab liivakellale ja aja kulgemisele või püstkojale sümboliseerides midagi algset.

Värvide ja kujundite mäng püramiididel oli uhke: risti-põiki sähvisid ja kulgesid kõikvõimalikud geomeetrilised kujundid ja jooned nii must-valgel kui värvilisel kujul. Keeruline oli sellest abstraktsest virr-varrist mingeid reaalanaloogiad välja lugeda aga taas, nii nagu ei omanud tähendust muusikaline määratlus ei omanud seda ka visuaali 'elususe' määratlemine. Korduva motiivina võis ära tunda puu tüve kujundit ja viited talvele langevate lumehelvste läbi. Lisaks oli ruumi rida elusaid puid kokku toodud aga nende roll oli pigemini sisustav kui (lava)kujundav—silma haarava suurejoonelise visuaalse mängu taustal kaldusid need tähelepanuväljast välja jääma. 

Lõpuks liikus mõte sellele, kas ei võiks sarnane n-ö offline viibimise võimalus olla laiemalt kättesaadav. Kui Helsingi Kamppis on vaikusekabel ja  New York Citys meditatsioonibussid, siis miks ei võiks Tallinnas asuda näiteks paik nimega Äiukoda. Koht, mis ei viita ühelegi religiooniga seotud tegevusele, vaid millelegi mõnusalt suigutavale ja eestipäraselt algelisele. Koht, kus saavad loojad teha loomingulisi katseid ja linnakodanikud iga päev meelt rahustamas (mitte lahutamas!) käia.

Mingit võimalust iseendas olemiseks ei andnud "Sõsara sõrmeluude" etendus, kus visuaalteatri üllatuslikud lavastuslikud lahendused, näitlejate suurepärane kehaline jutustamisvõime ning efektne valgusmuusikaline kujundus kutsusid publikus korduvalt esile imetlevat eufooriat.

Olles tuttav muinasjuttudega Merili Metsavahi samanimelisest kogumikust oli tegelikult kerge hirm laval näidatava ees. Milliste vahenditega antakse edasi lugusid, kus naiste ja laste teise ilma saatmist või kehaosade maharaiumist kirjeldatakse sama emotsioonitult kui kokaraamatus koogitaigana segamist. Aga kartus oli asjata. Mingeid võbelema panevaid õudusi laval ei näidatud. Ehk kõige kõhedusttekitavam oli varvaste mahalõikamise episood kurja võõrasema tütrel, kes kuningale naiseks saamiseks oli sunnitud kuldkingakese oma jalaga sobitama.

Aga varjuteatri vahenditega on episood üle võlli naljaks pööratud. Kui lavastust mingi üldistava märksõnaga tähistada, siis oleks selleks kindlasti "mängulisus". Mängiti kõigega -- naeru ja nutu, hea ja kurja, valguse ja varju, õnne ja õnnetuse, vaikuse ja müra, ilu ja koledusega. Põhiliseks naudingu objektiks sai tegelikult mitte see, mida sisu mõttes ette kanti, vaid viis kuidas seda tehti. Ehk siis milliseid võtteid kasutati ja kuidas loodi algmaterjalist uus visuaalteatri keeles kõnelev etendus. Üheks muljet avaldavaks visuaalseks elemendiks oli etenduses näiteks lavamõõtmetes sifoonkangas, mis erinevaid vorme võttes etendas merd, laudu, toole, sülelapsi, sünnitust ning toimis omamoodi sümboolse piiriloojana muinasjutulisuse ja reaalsuse vahel. Muinasjutulisuses osalemise mõõdet suurendas publiku jaoks kõrvaklappidest tulev helist ja sõnast koosnev taust.

Lavastusse haaratud viiest jutustusest jäävad enim meelde teises vaatuses etendatud hea-ja-kurja-munasjutud: nimilugu ning õest-vennast rääkiv "Ivan ja Nado". Esimest etendati efektselt põhiliselt varjuteatri vahenditega. See pikim munasjutt kogumikus rääkis kurjast võõrasemast ja tema inetutest tütardest, kes kaunitarist vaeslast taga kiusasid. Õnnetukese aitasid olukorrast välja võõrasema poolt tapetud vaeslapse õe sõrmeluud, kelle juhatused vaeslapse lõpuks kuningale naiseks viisid.

Teises muinasloos toimub hea ja kurja võitlus ingellikult ülla Nado ja tema tigeda vennanaise vahel. Viimase valede tõttu jääb Nado venna käe läbi kätetuks. Ent muinasjuttudele kohaselt on lõpp õnnelik — Nadole kasvavad käed tagasi ja ta elab õnnelikult oma mehe ja lapsega elu lõpuni.

Positiivses mõttes ootamatu oli muinasjutu süžee kokkuvõtte sõnaline esitus visuaalsete võtetega jutustamisel järel. Vaatemängulisust lisas muinasjutule mäng lavaruumiga, mis jättis vaatajale lõpetuseks silmade ette kogu hoone pikkuses avarduva ruumi. Miks mitte tõlgendada sõnast ja vaatest tekkinud ülevuse tunnet näiteks kui sümboolset hea võitu kurja üle.

Näitlejate kuuikusse kuulunud kolmest naisest ja kolmest mehest (Rauno Kaibiainen, Sandra Lange, Kristian Põldma, Ajjar Ausma, Maarja Tammemägi, Kat Sun) on keeruline kedagi välja tuua, sest koosmäng moodustas suurepärase ansamblilise terviku. Kui peaks kedagi pjedestaalle tõstma siis võiks ehk mainida Sandra Lange erakordselt väljenduslikku ja plastilist kehatööd ning Maarja Tammemägi hapra kuid samas väga jõulise Nado rollis olemist.

Kui küsida, kas külastatud etendustelt peale meelelise kogemuse ka midagi õpetlikku sai kaasa võtta, siis võiks vastata järgnevalt. Praeguses uusnormaalsuses hakkama saamiseks võiks endas esmalt läbi viia dimensionaalse nihke ning hakata elama seestpoolt väljapoole. Ja siis jälgida ümbritsevat sama mänguliselt, nagu tegid Misanzeni näitlejad muinasjutte tõlgendades. Tehes samal ajal asjakohaseid ja vilkaid otsuseid.

Tänu tegijatele! 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: