Linnar Priimägi. Protokoll 37: kas erudiite on veel vaja? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Linnar Priimägi
Linnar Priimägi Autor/allikas: Linnar Priimägi

Kultuuripsühholoog Linnar Priimägi jätkab uuel hooajal protokollimist, märkides muuhulgas: "Meil näib nüüd samuti juurduvat suhtumine, et palka ei maksta mitte tööga ausalt väljateenitud tasuna, vaid ülemuse suuremeelse annetusena alluvale. Ning et töö pole muud kui pugejalik and tööandjale, pälvimaks tema soosingut ja võimalikult suurt annetust."

AND NING ANNETUS

Pärsia luuletaja Firdausi elutööks jäi 35 aasta jooksul valminud kuuekümnest tuhandest paarisvärsist koosnev eepos "Šahname" ("Kuningate raamat", 1010). Ühel käsikirja hilisemal illustratsioonil ulatab ta oma teose sultan Mahmud Gaznavile.

Teisel pildil antakse talle üle honorar, sultani saadetud hõbedakotid. See sündis saunas. Pahameeles, et tema tööd vääriliselt ei hinnata, jagas poeet saadud raha saunamehele ning õllemüüjale.

Ta ootas rohkemat. Sultan aga uuris enne nõunikelt, kui palju peaks tolle oopuse eest maksma, ja nood ─ kitsid kuivikud nagu Jürgen Ligi ─ leidsid, et 50 000 oleks liiast. Sultan saatiski ainult 20 000 dirhami.

Viissada aastat hiljem, 1554, andis itaalia kujur Benvenuto Cellini hertsog Cosimo Esimesele üle oma capolavoro, "Medusa pead hoidva Perseuse", ning jäi ootama tasu. "Olin lootnud saada mitte ainult kopsaka summa, vaid rohkem veel olin lootnud kindlustada endale Tema Ekstsellentsi lahke soosingu, kui ta näeb, et ma ei küsi talt kunagi midagi peale tema armulikkuse." Aga sekretär käis peale, et ta siiski oma hinna nimetaks. Cellini hüüatas seepeale: "Kui hertsog annaks mulle kümme tuhat krooni, ei saaks ma ikkagi makstud piisavalt." Aga mõne päeva pärast hertsoginnale: "Kui Tema Kõige Hiilgavam Ekstsellents annab mulle minu töö eest vaid ühe crazia, mis on väärt veerandpennist, siis olen rahul, kui vaid Tema Ekstsellents ei jäta mind oma soosingust ilma." Lõpuks sai ta kätte 3000 kuldskuudot (krooni).

Sõltuvad alamad ei saa teha kingitusi, sõltlased saavad isandale ulatada vaid ande. Vana-Egiptuse kunstis leidub küllalt reljeefe, kus alistatud rahvad kannavad troonil istuvale vaaraole meelehead. Need pole mitte vabast tahtest kingid, vaid pugejalikud annid (mitte kohustuslikud ja regulaarsed andamid). Alluvate kingitused ülemuse tähtpäevaks pole samuti tegelikult mitte kingitused, vaid sõltlaste annid.

Firdausi ja Cellini arvasid tegevat valitsejale kingituse, millele too vastab omapoolse kingiga. Et tegu on kingivahetusaktsiooniga. Nad eksisid, taipamata, et alam, sõltlane saab tuua anni ning ülem, kellest sõltutakse, teeb annetuse. Kingitusi saavad vahetada vaid võrdselt sõltumatud subjektid.

Mõlemad kunstnikud püüdsid sõltumatust demonstreerida annetusest üldse loobudes. Firdausi jagas hõbeda enesest veel alamatele, Cellini keeldus algul praalivalt honorarist (ja võrdsustas hertsogi soosingu ühe kopikaga).

Mis Cosimosse puutub, siis maksmata jätta ta ei saanud. "Taeva poole kisendavaks patuks" liigitab katoliku katekismus "keelata teenitud töötasu". Ja kunstnik leppis sellega, mis anti. Ning jäi sõltlaseks.

Meil näib nüüd samuti juurduvat suhtumine, et palka ei maksta mitte tööga ausalt väljateenitud tasuna, vaid ülemuse suuremeelse annetusena alluvale. Ning et töö pole muud kui pugejalik and tööandjale, pälvimaks tema soosingut ja võimalikult suurt annetust.

 

ERUDIIT

Pierre-Daniel Huet ütles, et erudiit on inimene, kes on lugenud ka teisejärgulist kirjandust. Kõige tähtsamaks selles määratluses tuleb pidada sõnakest "ka". Kes tunneb ainult teisejärgulisi teoseid, erudiidi nime ei vääri, teda võib kutsuda marginaaliks. Näiteks keegi, kes teab ainult eesti kirjandust, liigitub marginaalide kilda, sest eesti kirjandus on marginaalne. (Ja mida rohkem meil raamatuid ilmub, seda marginaalsemaks ta läheb.)

Küsimus puudutab mälu. Noor inimene võib ilmutada universaalseid huve, laia lugemust ja säravat talletusvõimet, aga erudiidiks teda klassifitseerida ei saa. Erudiit peab olema piisavalt vana.

Vanurite mälu tavaliselt kängub: lühiajaline mälu jääb nõrgemaks ja pikaajaline tugevneb. Vanainimesed hakkavad heietama ammusest lapsepõlvest, meeles kõik, mis toona juhtus ja kes seal kõik toimetasid. Ta suudab pisiasjadeni kommenteerida kulunud perekonnaalbumi fotosid. Aga samas ei mäleta, kuhu pani prillid. Eda Hinno meenutas, kuidas Kaarel Ird, kiirustades Moskvas tähtsale koosolekule, otsinud hotellis paaniliselt oma valehambaid. "Kui ma neid ei leia, siis ma sinna ei lähe!" hüüdis ta pühas vihas. Eda osutas siis, et hambaprotees juba istub tal suus.

Nii läheb raugastudes tavaliselt. Erudiiti eristab harilikust vanurist kaks asja. Esiteks säilib tal lühiajaline mälu, see tähendab juurdeõppimisvõime, intelligentsus. Ja teiseks ei sisusta tema pikaajalist mälu mitte pelgalt isiklik minevik, vaid kõik elu jooksul loetu. Suveräänselt käsutab ta pikkade aastate jooksul kogunenud lugemust, eruditsiooni. Temas tunneme ära avatud haritlase, mitte endassetõmbunud veidriku.

Millest algab haritud inimene? Eelkõige isetusest.

Isetus tähendab seda, et inimene on võimeline rääkima millestki muust peale iseenese. Harimatul inimesel algab iga lause sõnaga "mina": "Aga mina...", "Aga minul...", "Mina arvan, et...". (Paraku julgustab nüüdne hariduskontseptsioon noori säärasele sõjakale harimatusele.) Haritud inimene seevastu oskab rääkida temasse endasse otseselt mittepuutuvatest asjadest. Haritud inimese tunneb ära selle järgi, et ta suudab kõnelda millestki kolmandast. Oskab vestelda üle kümne minuti, kasutades jutu käigus kaht suurust, millesse on kodeeritud inimkonna kollektiivne teadvus: nimed ning aastaarvud. Keegi, kes on teiega jutelnud juba veerand tundi või kirjutanud terve lehekülje, pruukimata suure algustähega sõnu mujal kui lause alguses, ei kuulu haritud inimeste seltskonda.

Võime kõnelda millestki kolmandast eeldab, et inimene on midagi enda ümbert tähele pannud. Eeldab mälu, mille avab imestamisvõime. Ilma imestamisvõimeta ei ole väljavaadet teha teadust, avastada probleeme. Erudiit suudab veel vanuigi imestada.

Erudiite pole meie ühiskonnas vaja, mistõttu noori ei õpetata ega harjutata imestama. Ülikooli lõputöid lugedes võib selles veenduda. Need on igavad nagu saepuru.

Keskülemsaksa luuletaja Wolfram von Eschenbachi rüütlieeposes "Parzival" satub nimitegelane Montsalvage'i lossi, mis kord aastas kerkib maapõuest. Seal elab kuningas Anfortas, kes ei parane oma haavast enne, kui keegi juhukülaline omaalgatuslikult pärib, mis tal viga on. Parzival viisakusest suud ei paota ja loss koos haige Anfortasega vajub taas maapõhja. Hiljem kirutakse tema lossiskäiku:

Kuid seal üks rüütel käindki,

parem, kui ta poleks läindki...

Näeb küll: ta ees on abitu,

kes suudab vaevalt püsida,

ja ometi ei küsind ta:

"Mis on teil, isand, viga?"

Mis teha tolvaniga!

 

Parzival pidanuks ainult imestama, et Anfortas terveneks!

Imestus käivitab huvi, huvi tõukab lugemusse, lugemus sisustab mälu. Imestamisvõimetute, hõreda marginaalse lugemusega, mäluta "minade" seas peab erudiit taluma lausa füüsilist piina. Siis tuleb talle peale tunne, mille kohta polkovniku lesk ütles: "Küll praegu tahaks trammis teed rajada või kellelegi panniga virutada."

Haritlase meelest on harimatus inimese rängim isiklik patt. Ja ülim solvang inimkonna aadressil.

 

MILLE NIMEL?

Straßburgi juuratudengi Johann Wolfgang Goethe väitekiri, mida juristist isa väga ootas, ei õnnestunud. Selle asemel omandas ta aastal 1771 doktorikraadi dispuudiga "Positiones juris...", kus puudutas ka XIII sajandi esimesest veerandist kirjapandud (alam)saksi õigust. See ütleb, et saksi ei tohi muidu kohtus süüdi mõista kui ainult teolt tabatuna või siis puhtsüdamliku ülestunnistuse korral (nisi confessum et convictum). Ja ─ nota bene ─ talle peab alati jääma võimalus ennast vandega puhastada süüdistustest. Tollal peeti aususest lugu, ega valet vanduda söandatudki. Sest vanne tuli anda mingi ülima autoriteedi, suurima väärtuse, kõige pühama nimel, mis inimesel endal ja tema kogukonnal üldse oli. Ei tea, mis kehtis sellena muistsetel ristiusustatud, kuid veel tugevasti tavaõiguslikel saksidel.

Kristlased vandusid muidugi Jumala nimel. Kõige demonstratiivsem akt leidis aset Roomas anno 800 jõulureedel. Eelmise paavsti suguselts süüdistas Leo Kolmandat kirikuametite müügis ja liiderluses. Eelmise aasta Markuse-protsessiooni ajal lasksid nad ta koguni korralikult läbi peksta (taheti silmad välja torgata ja keel suust lõigata). Leol õnnestus siiski pääseda Paderborni, kus parajasti resideeris Karl Suur. (Paavstiks saanud, kuulutas Leo tolle Rooma patriitsiks ja saatis talle tunnustusena Peetruse haua võtmed ning linna lipu.) Karl läkitas ta auvalve saatel Pühasse Linna tagasi. Et Jeesuse asemiku üle ei saa maa peal mitte keegi kohut mõista, siis vabastas Leo III end süüdistustest sacramentum purgationis'e, puhastusvande teel. Mispeale Karl Suur mõistis paavsti vastased surma (too leevendas nende karistuse pagenduseks).

Tänapäeval märkame kolme olulist nihet. Esiteks kipuvad ilmalikud instantsid kohtumõistjaks paavsti üle. Septembris 2011 tuli uudis: "Väärkoheldute võrgustik (SNAP) teatas, et on esitanud kaebuse, milles kutsub ICC-d "astuma samme ja võtma paavst vastutusele" otsese ja ülekaaluka vastutuse eest kogu maailmas toime pandud vägistamiste ja seksuaalvägivalla inimsusevastaste väärtegude eest." Võtta paavst vastutusele ─ ennekuulmatu ülbus ning jultumus!

Teiseks pole tänapäeval enam mitte millegi nimel vanduda. Vannet "Jumala nimel" usutakse sama vähe kui Jumalat, maffiafilmides vannutakse "ema haua nimel" (on my mother's grave), vene krimkades öeldakse: жизнью клянусь, kunagi anti "pioneeri ausõna", nüüd scout's honor ─ aga nendel pole mitte mingit juriidilist kaalu, kohus neid tõsiselt ei võta. "Tõotan rääkida tõtt ning ainult tõtt"... kelle või mille nimel see pidulik lubadus antakse?

Kolmandaks, kadunud sacramentum purgationis't asendab vabandus. Aivar Mäe, kes saksi õiguse kohaselt oleks võinud puhastusvande teel vabaneda kõikidest süüdistustest, kirjutas 24. juunil: "Mul on siiralt kahju, et minu loomuomaselt ülemeelik huumorisoon ja karakter on minu käitumises väljendunud inimestele moel, mida nad on pidanud ebaviisakaks, ebaväärikaks ja mõnel puhul kohatuks. Ma vabandan südamest inimeste ees, keda see on negatiivselt puudutanud ja kellele olen tahtmatult haiget teinud."

Aga ei piisanud sellest veel mõnele ─ 28. augustil teatas Karin Paulus: "Ikkagi jäi puudu Mäe siiras vabandus." Kuidas ta siis puudu jäi ("siiralt kahju", "vabandan südamest")? Selle peale tahaks küll luuletada:

Mis sa seal, ussike, uuristad,

mida sa mutike müttad,

mägrakene, märatsed?

 

Ülimaid isiklikke väärtusi, mille nimel vanduda, meil enam ei leidu. Kohus võib inimese ju süüst priiks mõista, aga ta ei saa teda vabastada süüdistustest, mis ajakirjandusliku varjuna tema kannule kleepuvad.

Sic transit gloria mundi. "Nii tuhmub inimkonna au."

 

***

Linnar Priimägi eelmise hooaja protokollid ilmusid raamatus "Minu sekundid", kuhu on koondatud 121 ERR-i kultuuriportaalis ilmunud lühiesseed.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: