Artjom Astrov: teater on nagu ühiselamu ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Artjom Astrov
Artjom Astrov Autor/allikas: Harri Rospu

Teater. Muusika. Kino septembrinumbris: Kaja Kannu intervjuu Artjom Astroviga.

PERSONA GRATA ARTJOM ASTROV

Artjom Astrov on viimase nelja aastaga tõusnud Eesti teatri helikujundajate tippude hulka. Oma esimese helikujunduse tegi ta Lauri Lagle lavastusele "Paradiis", mis etendus Von Krahli teatris. Järgnes koostöö Ruslan Stepanoviga tantsulavastuses "Невесомость" ning Mart Kangro, Eero Epneri ja Juhan Ulfsakiga lavastuses "Workshop", mis etendusid Kanuti Gildi SAALis. Nii Ruslani kui Mardiga on ta tihedat koostööd teinud edaspidigi. Koos Stepanoviga lavastas ta eelmise aasta kevadel Sõltumatu Tantsu Laval "Performance'i STLis", 24. augustil esietenduvas lavastuses "Kas te olete oma kohaga rahul", mille on teinud "Workshopi" mehed, on Artjom taas heli kujundamas.

Kohtumispaigaks pakub Artjom ühe Tallinna pargi, saates Google maps'i lingi, mis juhatab mind Nunne tänava kõrval asuva skulptuuri "Naine vaagnaga" juurde. Ta on täpne, ütleb, et tuleb korvpallitrennist, et sel nädalal on proovides vaba graafik, sest Ulfsak osaleb filmivõtetel. Nii olevatki hea, saab individuaalselt proove teha. Ka korvpallitrenni teeb ta üksi, mitte ainult ei viska peale, vaid teeb läbi kogu korvpallitehnika rutiini, mis ikka treeningutes läbitakse.

Meenutame meie esimest kohtumist 2015. aastal Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuses, kus Artjom esitles ekraani ja pseudonüümi rin la taha varjununa hiphopi sugemetega muusikat presenteerivat teist EPd "normality brings out the hardcore in me" (2014). "See oli ammu, huvitav, et seda meenutad," imestab ta. Talle endale on südamelähedane kolm aastat tagasi juba oma nime all välja antud album "Backround Music (Vol 1)", mida saab kuulata Bandcampi lehel (https://serious-serious.bandcamp.com/album/background-music-vol-1). Lood pealkirjadega "Still", "Empty, oh Empty", "Lines & Circles" ja "Nothing Happens" räägivad püsimisest, tühjusest, joontest ja ringidest ning mittemiskisusest. Samuti toob ta esile suve alguses plaadimärgi Quantum Natives välja antud albumi "When I See It. I Don't See It", mis sai osaks nende alternatiivse maailma loomise platvormist ja digitaalsest kogukonnast ning on kuulatav ja zip-failina tasuta allalaaditav Soundcloudi lehel.

 

Kus sa sündisid?

Ma sündisin Nõukogude Liidus, nagu vist sinagi.

See on tõsi. Kas Eesti territooriumil?

Ei, ikka Venemaal, Volga jõe ääres Samaaras. Nõukaajal oli eri piirkondades elavatel peredel võimalus ühesuguse väärtusega kortereid vahetada. Nii me siia sattusimegi. Aga juba aasta hiljem Nõukogude Liit lagunes, siis tuli Eestis omandireform ja kinnisvara hakati tagastama. Ja me jäime Tallinna korterist ilma. Õigusjärgsed omanikud üürisid meile meie oma korteri välja. Selline olukord jäi ka edaspidi meie peret defineerima.

Kes sa rahvuselt oled?

Käisin venekeelses juudi koolis, aga ma ei tegele selle teemaga väga. Venemaa vastu ei ole mul kodutunnet, Eestiga olen harjunud, aga praegu olen enamiku ajast Viinis.

Sa annad aastas välja ühe albumi ja alati erinevate kunstnikunimede all. Miks?

Iga muusikažanri ümber on oma kultuur, osa sellest moodustab esitamise ja jagamise stiil. Räppmuusikat tehes tahtsin olla anonüümne, sest see oli mulle uus ala, tahtsin tagada endale ruumi katsetamiseks. Muidugi ei jätkunud seda anonüümsust kuigi kauaks. See pole tegelikult võimalik. Oma esimese täispika albumi "Backround Music (Vol 1)" loomise käigus tundsin esimest korda, et seal pole vajadust ennast ühegi pseudonüümi taha asetada. Ei ole vaja vahendajat. Enam ma teisi kunstnikunimesid ei kasuta.

Kuidas sa teatri vastu huvi hakkasid tundma?

Esiteks pakkus helikujundamine mulle huvi just sellepärast, et teatriga on mul mõningane distants. See pole minu ala. Puudub ka koolitus. Sellest distantsist tuleneb teatav mängulisus või kergus. "Paradiisiga" oli teatud mõttes algaja õnn. Lauril läks hästi ja see aitas ka mind. Tänu Mart Kangrole, kes on mind juba mõnda aega üritanud paati saada, sain jala teatri ukse vahele. Enda muusikat tehes olen iga nüansi suhtes tähelepanelik ja saan oma isiklikud ambitsioonid vabastada. Teater on rohkem nagu ühiselamu — pole seda oma tuba, kuhu lemmikplakat riputada, tuleb arvestada tervikuga. Ma ei hakka lavastajatega vaidlema, püüan kasutada seda ruumi, mis mulle antakse. Aga loomulikult, mida rohkem vabadust, seda parem!

Milline töö sulle endale kõige huvitavam on tundunud?

"Невесомость". See oli minu esimene kohtumine Ruslaniga, kui ta pakkus lavastusele välja helilisi ideid. Ma ei tea, miks, aga ütlesin kohe, et need mõjuvad mulle eilse päevana. See ei tekitanud pahameelt, pigem kadus mingisugune barjäär. Lõpuks tegelesid kõik oma asjaga, oma isikliku lavastusega, aga need jooksid pärast kokku. Kõigil olid omad liinid, mida arendada. Alissa Šnaider vaatas pealt ja naeris. Keskseks jäi printsiip, et me ei tee sama asja koos, vaid täiendame üksteist. Ruslan oli hõivatud kontsentreeritud tegevusega keset lava, Oliver Kulpsoo haldas laest rippuvat ufo-objekti, mis aeg-ajalt omas tempos vilgutas ja veidi üles-alla liikus. Minu soov oli samal ajal avada erinevaid ruume. Lootsin, et minu koos mikriga mööda Kanuti erinevaid ruume hängimine tugevdab Ruslani kontsentreeritust.

Miks sa tahad füüsiliselt, oma kehaga lavastustes osaleda? Lihtsam oleks ju valmis helikujundus tehnikule üle anda.

Ei tea, kas tegeleksin loominguga, kui soov oleks pääseda lihtsalt? See ei ole lihtne töö. Ka endale peab väljakutseid esitama, muidu leian end kiiresti olukorrast, kus mõtlen juba esmaspäeval nädalavahetuse peale. Samal põhjusel püüan vältida juba läbi proovitud lahendusi. Mul ei ole ambitsiooni kõiki oma oskusi lauale panna. Püüan tuua sisse teravust, töötada natuke tegijatele vastu. Tavaliselt need vastuolud toimivad, nende kaudu tuleb lavastajate mõte tugevamini esile, illustreerimine, vastupidi, vähendab seda.

Sinu muusika on alati ruumiline. Tundub, et muusikale omasest ajaga mängimisest sa väga ei huvitu.

Kui ma teatrisse sisenen, on seal hästi suur ruum ja kõrged seinad. Alguses istud selles tühjas ruumis, põrgatad ühte heli vastu seina ja kuulad, mis sealt vastu kajab. Kõrvaklappidest kuulatava muusika puhul tuleb kogu arhitektuur ise üles ehitada. Teatris on palju juba ette antud. Nii vähe on vaja teha, aga seda vähest tuleb teha täpselt. Õige heli õigel ajal viib edasi ja avab midagi. Ma üritan kasutada nii vähe vahendeid kui võimalik, viia ennast miinimumini. Võin ise kirjutada muusika, aga võin ka kasutada teiste kirjutatud muusikat. Minu töö puhul ei pane inimesed sageli tähele, et lavastuses oli helikujundus. "Workshopis" oli väga vähe muusikat, aga see-eest palju helikujundust — minupoolset vaikimist.

Sa ütlesid, et püüad ennast miinimumini viia.

Mind paeluvad lihtsad, täpsed ja kontseptuaalsed lahendused. Küsimus pole ilus või eneseväljenduses.

Kuhu edasi?

Maailmas toimuv pani mind oma tegevust ümber mõtestama. Sain veeta aega looduses ja lähedaste inimestega, rohkem kui tavaliselt. Püüan praegu teha vähem ja vaadata rohkem ringi, koguda ennast. Ideid on, aga neid ma ei saa veel praegu jagada. Loodan, et kõigil on see võimalus korraks sisse-välja hingata, enne kui maailm uuesti meid oma ringlusse võtab.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: