Arvustus. Nõukaajal nuditud Traadi maaeluromaan ilmus lõpuks täies mahlas
Uus vana raamat
Mats Traat
"Maastik õunapuu ja meiereikorstnaga"
Ilmamaa
Mats Traadi romaan "Maastik õunapuu ja meiereikorstnaga" kannatas 1973. aastal ilmudes tsensuuri tõttu ning ka 1985. aastal kordustrükina ilmudes oli tegemist nuditud variandiga. Nüüd ilmus käsikirja alusel 2018. aastal taastatud algversioon, nagu Traat kirjutas selle aastail 1965-66.
Nagu pealkiri ütleb, on tegemist maastiku kirjeldusega. Olev Jõgi kirjutas 1974. aasta Sirbis teose kohta, et Traat on säilitanud terava kriitilise hoiaku "külaelu idiotismi" suunas. Kui peategelane käib oma sõbratarist setukaga ümber pumbaratta keerutamas, märkab ta silm ainult õunapuud ja meiereikorstnat. Andes aimu, et need kaks objekti ongi teljed, mille ümber tegelase elu tegelikult keerleb ja "maastiku kirjeldus" hõlmab lisaks ümbritsevale loodusele ka tegelaste tegemisi.
Sovhoosi- ja kolhoosielu on Eesti Vabariigi aegsele noorele vähemalt sama võõras kui nõukogudeaja armeeteenistus. Lisame Lõuna-Eesti murde, ja romaan võib tunduda freakshow'na, kus tööd rügavad sovhoosnikud ja kolhoosnikud teineteise iseloomuveidrustega hakkama peavad saama.
Nelja murde joontega (võru, setu, tartu, mulgi) mahlakas kõne, kus lisaks pillutakse soome perkele'id ja muid vandesõnu, aina süvendab värvikust ühe sovhooslasest lõunaeestlase kirjeldamisel.
Raamatu näitab viiekümnendate maaelu ja tutvustab ka seda osa, mis kunagi oli endastmõistetav, täna poleks seda kaugeltki mitte. See, et inimesi enam "vabatahtlikuna" heina kuhjama ei saadeta, näib lugedes luksusena. Näeme, kuidas peategelane Ruttar sirgub koolipoisist kolhoositööliseks, saatmas tööalased pisivõitlused ning vahelepõigetena kujutab Traat tema katsetusi romantikavallas.
Tööalased jändamised on iseloomulikult kilplaslikud. Kui Ruttar pärast tööpäeva kaarikuga laadungit vedades sopa sisse satub, käsib ülemus muda labidaga üles kaevata. Hiljem ütleb sovhoosidirektor, et see oli halb idee ja kamandab lahtikaevatud muda kruusaga asendama.
Selleks hetkeks on noormehe tülpimus jõudnud nii kaugele, et Ruttar hakkab sotsialistlikku külaellu nihilistlikult suhtuma. Traat jätkab olukorra kirjeldamist selliselt, nagu üks ajateenija näeks oma päeva: halli, tühja ja tuimana, aga siiski mitte liialt masendusse langedes, kõikudes autoripositsioonil tähelepanelikkuse ja ükskõiksuse vahel. Parim metafoor kõnealust elukorraldust kokku võtmaks on kirjeldus, kus Ruttari hobused pärast mõttetut tunde kestnud kõntsas sõtkumist üksteist näksima asuvad: vähe sellest, et on nälg, aga lisaks on ka igav. Otsesõnu väljendab sama Ruttari sõber Kalev, kes lausub malet mängides: "Elu on igav."
Ent igav ei ole see raamat. Traadi süübimist tegelastesse kohtab lugeja üha uuesti iga järgmise eluraskuse või tragöödia saabudes. Valus on hetk, kui Ella on sunnitud oma truu kaaslase, tiine lamba tapmist pealt vaatama. Lisaks loomade tapmistele kirjeldatakse ilmade muutumist ja inimestevahelist dünaamikat.
Aga inimsuhete kujutamisel jätab autor justkui mingi barjääri vahele, empaatilisust on vaevu tajuda. Traat peegeldab tolle aja isikute tundeid ja vaatenurki hetkil, mil tegelasi justkui pöördeliste sündmustega vastamisi seatakse, aga sündmused ja olukorrad on tegelikult triviaalsed või näivad seda nii olevat täna. Aga mida tähendabki moodsa linnainimese jaoks ühe kaevu külmumine. Samas polnud see tollase sovhoosniku jaoks pelgalt kaev, vaid elujuhe. Mis linnainimesele sellest, kui kolm või neli päeva vihma sajab. Midagi ei muutu ju? Sovhoosnik ei saa selle tulemusena aga mööda asfaltteid edasi liikuda, kuna ilmselt põrgutuleni välja ulatuv pori neelab iga üritaja. Ja kui viimaks tööpäev lõpeb ja laual on uus käntsakas liha, siis on see töölise enda üles kasvatud, hoolitsetud ja hukatud looma oma.
Küllap kõnetab romaan uue hooga meid nüüd, kui koroona ajal linnainimesi maasikaid korjama meelitati ja koolilapsi põllule ajada ähvardati. Ehk oleks Traadil või mõnel nooremal usinal kirjanikul paras aeg maasikakorjajate ja kriisiaegsete maatööde lugusid kirja panna ajal, mil taasähvardav kodusistumise igavus sunnib meid internetis üksteist näksima, nagu seda tegid Ruttari hobused.
Enne lugema asumist pärisin ühelt raamatukoguhoidjalt kõnealuse teose kohta. Ta vastas: "Oih, Traat… Sa oled omadega küll pigis, teda ei loeta juba ammu." Hoolimata sellest, et Traati justkui peetakse klassikuks, kiputakse teda alahindama. Miks mitte Mats Traati gümnaasiumiastmes lugeda? Minu andmetel vähemalt käesolev Traadi teos kohustusliku kirjanduse alla ei kuulu, teos võiks aga mõjuda teadvustusena toonase elu kitsarinnalisusest ja tuimusest, tuues välja ka mündi teise, elutervema poole romaani tegelaste kaudu. Ehk võiks käesolev teos olla tulevaste põlvkondade "Tõde ja õigus"? Maarahva elu, tööd ja ränkust, ehkki teistsugusel ajastul, on igatahes elavalt edasi antud.
Toimetaja: Valner Valme