Pille-Riin Larm. Kas kirjastus teeb mu kuulsaks? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Pille-Riin Larm
Pille-Riin Larm Autor/allikas: Alar Madisson, Eesti Kirjandusmuuseum

Tänavune septembrikuu on kirjandusürituste poolest erakordselt rikas. Laupäeval sagiti Kadriorus kirjandustänaval, Tartus algab kümne päeva pärast "Prima vista", Pärnus avatakse pärast pikka remonti taas Koidula muuseum, Luunjas tähistatakse Henrik Visnapuu 130. sünniaastapäeva, lisaks tavapärased kirjanduslikud teisipäevad, kolmapäevad ja raamatuesitlused …

Raadiosaates "Loetud ja kirjutatud" (5. IX) märgiti, et noored autorid küsivad mõnikord, kas kirjastus teeb nad kuulsaks, kuigi neil ei ole veel ette näidata ühtki käsikirja. Kui ka oleks, siis arusaadavalt ei ole raamatu ilmumisega kuulsus garanteeritud, sest konkurents on tihe. Kui mitte arvesse võtta kirjastuse Paljasjalg avantüüri, kui väga lühikese aja jooksul avaldati 100 luuleraamatut, debüteerib Eestis igal aastal 50–70 autorit.

Viimasest 50 eestikeelsest ilukirjanduslikust esikteosest on 12 raamatut avaldanud mõni mulle tuttava nimega kirjastus. Näib, et ülejäänud 38 on välja antud ise või mõne semu vaimuka nimega OÜ kaudu. Enesekindel debütant ka kujundab ise ja saadab BNSi pressiteate. Ma ei tauni siinkohal sentimentaalse väärtusega teoseid, mida loetakse pereringis, näiteks vanaisa mälestused. Samuti ei naeruväärista ma eluõhtul sahtlist välja kraamitud tekstide avaldamist. Need võivad koguni olla väga head – kas Vladislav Koržetsile aastaauhinna toonud luulekogu "Laulud või nii" mäletate?

Võivad, aga ei pruugi. Algajal autoril, kelle käekiri alles kujuneb, oleks mõistlik kontakti võtta mõne soliidse kirjastusega, kus töötavad kirjandusliku kõrvakuulmisega inimesed. Samuti võtaksin tõsisemalt Eesti kirjandus­väljaannete tagasisidet. Facebooki-sõbrad ja ema ei pruugi olla parimad kriitikud. Ammugi ei ole nad maailma parimad toimetajad. Just tähelepaneliku toimetaja kõrvalpilk, mitte kuulsus, peaks tegema raamatu avaldamise päris kirjastuses ahvatlevaks.

Veel võiks kaaluda jõudude ühendamist. Peaaegu kadunud on almanahhid, kassetid ja ühiskogumikud. Üks põhjus on kahtlemata see, et kirjandusrühmitused ei ole parasjagu moes, mõttekaaslased rakendavad oma loomingulist energiat muudes kanalites kui Noor-Eesti almanahhide taolised nähtused. Teine põhjus on see, et lihtsam kui avaldamisvalus mõttekaaslasi otsida on fail trükikotta saata ja raamat üksi välja anda. Paljudes debüütkogudes on mõni hea tekst ja suur hulk mitte nii häid, mistõttu jääb tervikust lahja mulje. Missugune oleks aga tulemus siis, kui ilmuks mitme autori peale raamat, kus oleksid sees igaühelt mõned parimad tekstid, halvimad aga välja jäetud? Üks mu seesuguseid lemmikuid on Ringo Ringvee, Karl Martin Sinijärve, Tõnu Trubetsky ja Märt Väljataga "Kassett '88".

Ja viimaks: enne kui kirjutama hakata, tasub väga palju väga häid raamatuid läbi lugeda.

Artikkel ilmus algselt 11. septembri Sirbis.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: