Linnar Priimägi. Protokoll 38: elusalt taevasse ja kuvandikujundid ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Linnar Priimägi
Linnar Priimägi Autor/allikas: Elina Poll-Riives/ERR

Kultuuripsühholoog jätkab vaatlusi kaasajast, tuues ja põhjusi ja paralleele kultuuriloost.

ELUSALT TAEVASSE

Kristlikku taevariiki asustavad kehatud olendid, kõigepealt Jumal-Isa, siis Püha Vaim, üheksat sorti inglid ning "erikohtus" (vahetult surmajärgses jumalakohtus) õigeksmõistetud hinged. Silmatorkava erandi moodustab Jeesus Kristus, kes taevasse läks pärast oma ülestõusmist ihulikult. Nimelt peab ta veel ükspäev maa peale naasma judicare vivos et mortuos ─ kohut mõistma elavate ja surnute üle. Selleks viimsepäeva "üldiseks kohtuks" on vaja luust ja lihast õigusemõistjat, kelle ette astuvad kõik, niihästi elusinimesed, haudadest ülestõusnud (mitte kremeeritud!) kui ka senised taeva-asukad. Nad kõik omandavad kirgastatud, "vaimliku keha", millega siis juba ihuliselt ning igaveseks lähevad kas füüsilisse taevaõndsusse või füüsilisse põrgupiina. Iga otsus langetatakse personaalselt, igaüks saab näha Jeesus Kristuse palet ja kuulda tema häält. Ka pärast viimsepäevakohut jääb Jeesus Kristus igavesti surematuks taevas nii oma jumalikus kui inimlikus olekus.

Veel üks erand ─ prohvet Eelija. Ka tema läks taeva elusast peast. Teine Kuningate raamat (2: 8─11) kirjeldab Eelija ning tema ametijärglase Eliisa (mehenimi) vestlust: "Siis ütles Eelija Eliisale: "Palu, mis ma peaksin tegema sinu heaks, enne kui mind ära võetakse sinu juurest?" Ja Eliisa ütles: "Tuleks mulle ometi kaks osa sinu vaimust!" (vene õigeusu piiblis вдвойне, "kahekordselt", Vulgatas samuti duplex, "topelt" ─ nii et mitte 20%, nagu ütleb eestindus, vaid 200%!) Ta vastas: "Sa oled palunud rasket asja! Ometi, kui sa näed mind su juurest ära võetavat, siis sünnib sulle nõnda; aga kui mitte, siis ei sünni!" Ja kui nad nõnda ühtejärge läksid ja rääkisid, vaata, siis sündis, et tulised vankrid ja tulised hobused lahutasid nad teineteisest ja Eelija läks tuulepöörises taevasse!" Luus ja lihas.

Eks ta väärinudki tunnustust, kukutas ta ju Karmeli mäel ebajumal Baali ja võitis Abrahami soo tagasi Jehoovale. Aga säärane erand... Sellele leidub samuti seletus. Enne Jeesus Kristuse teist tulekut peab keegi viimsepäevakohtuniku saabu maa peal ette kuulutama (nii nagu Ristija Johannes tegi esimesel korral). Eelijal tuleb veel ihulikult alla tulla oma missiooni täitma ja siis võib tema hing rahus taevariiki lennata, saanud uue, "vaimliku keha".

1. novembril 1950 kuulutas paavst Pius XII Roomas tohutu rahvahulga ja 600 piiskopi juuresolekul välja dogma, mille kohaselt Neitsi Maarja läks 15. augustil taevasse niihästi hingena kui ka ihulikult. Seda kisub raskeks mõista, sest nagu kujutavad arvukad ikoonid, tunnistas tema surnukeha üksteist apostlit (kaheteistkümnes, Toomas, too uskmatu, ei jõudnud Jumala tahtel õigeks ajaks Indiast kohale). Lisaks kinnitab tema ihulikku surma ka Issanda ingel, kes esimese vene ikoonimaalija Alipi Petšorski asemel maalis tema viimse pühapildi "Jumalaema surm" (vene kirikukeeles успение, "uinumine", ladina dormitio).

Vene õigeusk õpetab ka, et Jeesus Kristus ise ilmus oma ema surivoodile ja võttis vastu tema hinge. Kolmandal päeval saabunud Toomale avasid teised apostlid lohutuseks Maarja haua, aga vaid surilinad vedelesid seal ─ mis tähendas, et Jumalaema võeti ära taeva. Vaevalt et ta viidi oma hingega taasühinema surnukehana, küllap ta elustati juba maa peal ja tõsteti ihulikult taeva (assumptio corporalis), nagu Veneetsias Santa Maria Gloriosa dei Friari basiilika maalil (1516/18) kujutab Tizian.

Dogmadega ei vaielda, neid ei pea isegi mitte põhjendama. Siiski ei kasutanud Pius XII oma ilmeksimatuse privileegi uisapäisa. Prelaadid ja preestrid, ühingud ning ülikoolid, ameti- ning eraisikud, roomakatoliku kogudus oma suures enamuses oli tungivalt palunud tal see VI sajandist üldiselt omaksvõetud usutõde ex cathedra maha kuulutada. Millest selline tung?

Vastust saab otsida individuaalpsühholoogiast. Tõsiusklik vahekord Neitsi Maarjaga on erakordselt intiimne, ainulaadselt isiklik. (See jõudis hiliskeskajal ja varasel uusajal välja poolketserliku müstilis-erootilise Maarja-kultuseni.) Mater misericordiae (Halastuse Ema)  palvetab inimeste eest "nüüd ja meie surma tunnil", tema poole pöördutakse just nagu käeulatusest, lausa käegakatsutava reaalsuse tundes. Ilmekalt kujutab seda jumalanna kujustamise, kehastamise ürgset iha Johannes Riepenhauseni gravüüripaar sarjast "Vita di Raffaelle da Urbino" (1833). See illustreerib toona laialt levinud pärimust, et töötoas uinunud kunstnikule ilmus Madonna, kelle ta siis ärganult selge mälupildi järgi elutruult üles maalis.

Mitte mingeid muid pühapilte kui Neitsi Maarja kujutisi ei igatseta ega paljundata ristiusus sedavõrd intensiivselt ning innukalt. Varaseim teadaolev, kristliku figuraalkunsti mälestis (Priscilla katakombis) kujutab nimelt Madonnat (Jumalaema koos Jeesuslapsega). Vene õigeusus teevad imesid tema loendamatud eri tüüpi erinimelised ikoonid, mida kummardatakse erilise pühalikkuse ning andumusega.

Aastal 1950 tunnistas Taevakuninganna füüsilist reaalsust Pius Kaheteistkümnenda "Munificentissimus Deus" ("Heldeim Jumal"). Paavst kinnitas Urbi et orbi, et Jumala ema on elus. Neitsi Maarja ennetas kõiki, kes viimsepäevakohtust oma uues ja kaunis, kirgastunud kehas taevariiki siirduvad. Ta ootab seal nende tulekut.

             

SISEASJAD

Valgevene käärib. Noorem rahvas ei taha vana presidenti. Nad nimetavad end opositsiooniks, aga ei anna opositsiooni mõõtu välja ─ stiihiline rahvahulk marsib tänaval sinna, kuhu mobiiltelefoni saabuvad juhised suunavad (sidekatkestuse ajal seisid demonstrandid "kudt ned rummalat Lambat segkamasse" ─ kui kasutada võrdlust Georg Mülleri jutlusest). Mitte keegi enam eriti kaklema ei tiku, ei meeleavaldajad ega korravalvurid. Kui õhtu kätte jõuab või hakkab vihma sadama, lähevad protestijad laiali. Millele nad loodavad? Õppeaasta algas, tarvis kooli minna. Palgatöö tahab teha, söögiraha saada. Välisrahakraane keeratakse kinni. Niisuguses olukorras jääb panustada vaid võidule propagandasõjas.

Siiani õigustas end Valgevenes postsovetlik ühiskonnakord, mis tugineb nõukogudeaegsetele arusaamadele riigist ja majandusest, korrakaitsest ja diplomaatiast. Euroopa Liit ning Ameerika Ühendriigid kavatsevad nüüd tolle "viimase NSV" kaardilt kaotada, et ka Valgevenes rikkuda Gorbatšovi─Kohli müürikokkulepet ja NATO Venemaa piirile tuua.

Valgevene pärast käib propagandasõda. Välisriigid tegutsevad. "Saksa kantsler Angela Merkel nõudis (!), et Valgevene võimud hoiduks rahumeelsete meeleavaldajate ründamisest. "Kantsler rõhutas, et Valgevene valitsus peab (!) hoiduma vägivallast rahumeelsete protestijate suhtes, vabastama viivitamatult kõik poliitvangid ning alustama opositsiooni ja ühiskonnaga dialoogi kriisist väljumiseks," ütles Merkeli pressiesindaja." ─ Teine hääl Euroopast: "Prantsuse president Emmanuel Macron kirjutas pühapäeva õhtul Twitteris, et Euroopa Liit peaks Valgevenes protestivaid meeleavaldajaid toetama." ─ Ja viimaks ka Eesti Vabariigi välisminister: "Valgevene vajab uusi legitiimseid valimisi ning rahumeelsetel protestidel arreteeritud isikud tuleb (!) kohe vabastada ning  nende kallal vägivallatsejad vastutusele võtta." Kõik paistavad sekkuvat teise riigi siseasjadesse, muudkui õpetavad ja kamandavad piiri tagant.

ÜRO peaassambleel 24. oktoobril 1970 kehtestatud rahvusvahelise õiguse aluste deklaratsioonis keelatakse teise riigi siseasjadesse sekkuda ─ keelatakse vahele segada teise sisepoliitilistesse protsessidesse ning igasugune tegevus, mis taotleb rahvaste kultuurilise eripära kustutust. Ning ülekinnitus 9. detsembrist 1981: "Peaassamblee kinnitab taas, kooskõlas ÜRO põhikirjaga, et mitte ühelgi riigil pole õigust ükskõik mis põhjusel otseselt või kaudselt sekkuda ühegi teise riigi sise- ja välisasjadesse." Säh sulle, eideke, jüripäeva!

Mittesekkumisprintsiibi tõi Euroopa välispoliitikasse Talleyrand. Viini kongressil arutati, mis peab saama Madalmaadest, sealsest hollandikeelsest protestantlikust põhjaosast ja prantsuskeelsest katoliiklikust lõunast. Geniaalse lühinägelikkusega moodustati Madalmaade Ühendatud Kuningriik. "Lõunaosariiklased" sinna kuuluda ei tahtnud, tõstsid aastal 1830 mässu ja hõikasid välja omaenda Belgia riigi. "Põhjaosariiklased" alustasid nende vastu sõda. Ja siis käiski Prantsusmaa välisminister Talleyrand belglaste kaitseks välja mittesekkumise printsiibi. See võeti rahvusvaheliselt omaks ja Holland pidi uue lõunanaabriga leppima.

Kui Talleyrand'il paluti mittesekkumise printsiip lahti seletada, vastas too kõigi aegade suurim diplomaatiline suli: "See on metafüüsiline mõiste ja poliitika, mis tähendab umbes sama asja kui sekkuminegi (à peu près la même chose qu'intervention)." Imetlen jätkuvalt tema läbinägelikkust.

 

KUVANDIKUJUNDID

Kuvandus (imagoloogia) tugineb semiootikale ja psühholoogiale. Uurib märke ja nende mõju, või täpsemini: kuidas nende abil mõju avaldada. Imagoloogia on mälupildiloome kunst.

Keerulised kooslused nõuavad keerulisi sümboleid. Tallinna olulisimaks ajalooliseks väärtuseks tuleb pidada merelt avanevat siluetti. Selle panek vürtsikilukarbile vist juba tsaariajal tegi temast "kilukarbisilueti". Viimati leidis too liitsõna laiemat kasutust aastal 2016, kui Paavo Kangur avaldas raamatu "Tallinna romaan ehk Kilukarbisiluett" (mida ma pole lugenud ─ ma ei loe žurnalistide "romaane"). "Tallinna kiludest" (kirjutan siin ning edaspidi kohanimed suure tähega, ka siis kui ortograafia käsib teisiti) sai aga tootenimena Eesti pealinna üks tunnus-silte (nii nagu lõunanaabritel "Riia sprotid").

Mäletan, kui asutati Tallinna Ülikool (nimekuju, millele ma Tallinna Pedagoogikaülikooli sotsiaalteaduskonna nõukogus kindlaks jäin, ehkki kaaluti ka tagasihoidlikumat "Tallinna Linnaülikooli"). Siis torkas endine Tartu Ülikooli rektor Peeter Tulviste, et "Tallinna Ülikool" kõlab sama absurdselt nagu "Tartu kilud". Aga näe, esimesel Tallinna päeval, 15. mail 2002 sai asutamiskokkulepe "kilulinna" raekojas pookstavid alla.

Tallinna kuvandis kilud enam tähtsat rolli ei mängi ja siluettki marginaliseerub. Viimati võis seda näha Tallinna maratoni (virtuaaljooksu!) reklaamplakatil, kus ta mõjub arhailiselt. Siiski, meie suurima ajaloolise vaatamisväärsuse vormistas aastal 2005 maitsekaks ja värskeks linnalogoks konkursitöö, mille juurde pakuti andekas reklaamlause: "Kõlab hästi / Sounds good".

Botaanilisse kuvandisse kuuluvad "Kiievi kastanid", "Rooma piiniad" ja "Haapsalu sirelid". Vahemerest leiab "Sidrunisaare" Capri ja Põhja-Türgist (Paflagooniast) "Safranilinna" Safranbolu, kust tõin kaasa flakooni imagoloogilist kallislõhna (tegime sealt reisisaate).

Peas keerlevad ka "Brenta roosid", ehkki ma ei tohiks neid üldse teada. Arvasin, et Heinelt, ent võta näpust, "Le Grand'i raamatu" neljandas peatükis räägib ta hoopis "Brenta lilledest". Kui aga Prantsuse Akadeemia luuleauhinna laureaat 1993, preestrist poeet Georges Saint-Clair (abee Jean Bégarie, 1921─2016) paneb oma kogule pealkirjaks "Brenta roosid" (2005), siis ei saa see laest tulla. Brenta kanali äärde Itaalias ehitati XVIII sajandil peeni villasid. Sealsete rooside asja peab veel uurima.

"Brenta lilled lõhnavad," kirjutab Heine. Kõige kuulsamaks imagoloogiliseks kohalõhnaks tuleb kahtlemata tunnistada "Kölni vesi" (Kölnisch Wasser aastast 1709). Parfümöör Johann Maria Farina võrratu aroomiga lõhnavee prantsuskeelne nimi Eau de Cologne käibib koguni üldnimena "odekolonn" (ehkki selle sõna kasutajad ei tea end mainivat Kölni linna). Otto Wilhelm Masing tutvustas oma "Marahwa Näddala-Lehhes" meilegi "sedda armsaste lehkawad piritust, mis sel ajal Ungariswasser, agga nüid O-kolongiks nimmetavad".

Aastal 2007 käidi välja koguni Eesti tunnuslõhna kava: "Looduslikest õlidest lõhnaõlisid valmistava Riina Tartu idee järgi oleks tema kujundatud parfüüm "Rukkilill" toode, millega saaks esindada Eestit välismessidel, mis oleks kasutusel välisministeeriumis kinkeartiklina ja mida müüdaks ka suveniiripoodides Eestit esindava kaubana. "Rukkilill iseloomustab eestlast, olles positiivse, kuid kergelt kibeka lõhnaga. Tema kareda pealispinna all peitub ilus sisu, mida iseloomustab kaunis värv," selgitas Tartu. Parfüümi kinkimiseks riiklikele külalistele valmistab klaasikunstnik Kairi Orgusaar ka käsitsi eripudelid." ─ Ilmselt ei saanud üritusest asja. Minu kätte jõudis pudelike (vist sama autori) odööriga, mida pakuti Viru keskuse tunnuslõhnaks ─ mittemidagiütlev kokteil.

Lennart Meri, kellelt kord küsisin, mis lõhn talle lapsepõlve Tallinnast meelde jäi, vastas: "Kohvi ja värskete saiakeste aroom."

Tõsi, tunnuslõhn ei peagi kunstlik olema. Aastal 1899 komponeeris Paul Lincke oma opereti "Frau Luna" tarvis haarava marsi pealkirjaga "Berliner Luft" ("Berliini õhk"). Sellest sõnapaarist sai kiiresti kinnisväljend, mis tähendas lihtsalt pealinna emotsionaalset atmosfääri ja mentaliteeti (umbes nagu "Tartu vaim"). "Berliner Luft'i" nime said ka magustoit, liköör, roos ja spaa. Aga jah, õhk!

Kui ma ühel päikeselisel suvepäeval 1985 esmakordselt omapäi Saksa DV pealinnas uitasin, istusin Alexanderplatzi äärde kohvikusse ja tellisin õlle. Ning äkki kandus kuskilt laine sigarisuitsu aroomi. Tol hetkel taipasin täiega, mis on Berliner Luft. Tol hetkel tundsin, et viibin tõeliselt Berliinis.

 

Linnar Priimägi "Minu sekundid" Autor/allikas: kaas

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: