Karin Allik. Vahefiniš 2: Draama treenib aju ja jagab kohti
Draama festival
8.-13. septembril
Tartus
Kuivõrd panin Draama festivali teisele päevale punkti Kristina Normani hübriidteosega "Kergem kui naine", liikus teatepulk järgmisel lõunal väga sujuvalt edasi teisele hübriidile. Nimelt tuli Tartu publikule neljapäeval külla Kellerteatri meelemüsteerium "Emilie Sagée" (lavastajad Raho Aadla ja Kersti Heinloo), mida klassifitseeris hiljem vestlust juhtinud teatriteadlane Madli Pesti kahe tähendusrikka mõiste kaudu: visuaalteater ja ühendkunstiteos (ehk gesamtkunstwerk).
Laskumata siin kummagi mõiste täpsematesse nüanssidesse, viitasid need Aadla ja Heinloo lavastuse puhul publiku mitmekülgsele tajukogemusele. Meelemüsteeriumile vajaliku kõheduse loomiseks rakendati võrdselt töösse kõik teatri väljendusvahendid, jättes samas kõrvale sõna. Sõna puudumine avas omakorda ukse tavalisest kirevamale tõlgenduste paletile.
Näiteks: mäletades ainult ühte sõna ("koduõpetaja") lavastuse ammu loetud kirjeldusest, proovisin "Emilie Sagée" kahe tegelase suhet paigutada raami "koduõpetaja ja tema (tontlik) õpilane". Ei vedanud lõpuni välja. Õnneks selgus, et ma ei kobanud segaduses üksinda: konkureerivate publiku tõlgenduste hulka kuulusid ka "ema ja tütar" ning "kaks õde". Viimane neist oleks autorite kavatsusele ehk kõige lähemal: lavale pandi tegelikult koduõpetaja ja tema kummituslik kaksik. Taoline tähendusi otsiv ajutrenn õnneks mööda külge maha ei jookse.
Õhtune Draamateatri "Linnade põletamine" (lavastaja Priit Pedajas) kaldus tõlgendusvabaduse skaalal aga sootuks teise suunda. Ma ei pea ometi silmas, justkui oleks Pedajas lavastuse liialt puust ja punase teinud. Vastupidi, inimsuhete kontekstis leidus sealgi küllalt ambivalentset mõtisklemismaterjali. Ent rääkides lavastuses kujutamist leidnud (linna)ruumist, polnud pikemat tõlgendamist tarvis: vastused ootasid sõna otseses mõttes teatri ukse taga. Punastest tellistest koolimaja, Estica hoone ning Vanemuise ja Kastani tänava nurk – suur osa "Linnade põletamise" maailmast paiknes just Vanemuise väikese maja ümber, kus külalisetendust kolmel õhtul ka mängiti.
Reedehommikusel vestlusel "Kui eriolukord oleks tavaolukord" jäi teatriinimeste jutust muide kõlama ka tõik, et külalisetendustel läheb lavastuse kunstilisest väärtusest midagi paratamatult kaduma. Pedajase töö puhul kompenseeris uus tähenduskiht siiski võimaliku kaotuse, sest võideti juurde ebatavaline käegakatsutavus ja äratuntavus.
Tolle vestluse fookus oli aga loomulikult veidi mujal, nagu pealkiri ka viitab. Räägiti toimetulekust kevadel, räägiti kohanemisest suvel ja sügisel, kuid kaugemale tulevikku veel kahjuks süveneda ei jõutud. Alles vahetult enne arutelu lõppu hakkasid kõlama tavaolukorras omamoodi absurdsed, ent eriolukorras peaaegu ainuvõimalikud variandid teatri tegemiseks. Ju siis vajavadki hullumeelsed ajad ka hulle lahendusi.
Teisalt tuletas arutelu vedaja Anneli Saro meelde, et segastel aegadel mõjuvad stabiilsust loova ja rahustavana just traditsioonilised lahendused, sest midagi on siis ikka vanaviisi. Saro kirjeldatud mõttega Theatrumi "Selle lapse" (lavastaja Maria Peterson) etendusele minnes tundus kogemus teatavat stabiilsust pakkuvat küll: ERMi teatrisaal oli vanaviisi pungil täis, küünarnukid hõõrusid vastu toolinaabreid. Ka lõviosa laval läbi mängitud stseene algas stabiilsusest. Paari minutiga kasvati siis ometi endisest tasakaaluseisundist välja, kuhugi peresuhete äärealadele, kus tingimustevabaks peetud armastus tundus järsku torkavalt valus ja ränk.
Sama võiks mõneti öelda VAT Teatri "Kauka jumala" (lavastaja Margo Teder) kohta, olgugi et kaks teost erinevad lavastusliku lahenduse poolest nagu öö ja päev. Kui "See laps" lähenes peresuhetele psühholoogiliselt peenekoelise mänguga, loopis "Kauka jumal" julgelt liialdusi ja jõudis stiilipuhta veiderdamiseni. Muutes kõik tegelased välimuses ja/või iseloomus parajalt ekstsentriliseks, tõstis Teder nad peategelase Mogri-Märdiga omamoodi ühele pulgale. Ilma veidrusvõtteta olnuks kerge tekkima küsimus, kas pole Mogri-Märt mitte liiga ebainimlik ja ahne, et psühholoogiliselt usutav näida. Ansamblisse, kus aga iga teinegi liige oli samavõrd liialdatud ja jabur, sulandus peategelane õnneks muretult.
Kui otsida veel tugevamat eristumist Draama kavas, tasub vaadata Kanuti Gildi SAAList tulnud lavastuse "Kas te olete oma kohaga rahul" poole. Ehkki sageli kiputakse ütlema, et kogu teater räägib inimsuhetest, tõestasid autorid ja esitajad Mart Kangro, Juhan Ulfsak ja Eero Epner taas selle väite kaheldavust. "Kas te olete oma kohaga rahul" keskendus esmalt inimese suhtele ruumi, koha või kinnisvaraga ja alles seejärel inimese suhtele teiste inimestega.
ERMi Hurda saali ehitati lava asemele nimelt hiiglaslik hall sein, mis mängis ümber kogu ruumi jõujooned, kujundades esimese rea kohad kõige parematest kõige klaustrofoobilisemateks, rõhuvamateks. Koos kohtade hierarhiseerumisega sugenes lavastusse siis inimsuhete käsitlus – kas paremale kohale pääsevad inimesed on millegi poolest paremad? Kui lihtsalt ja loomulikult see seos peas ka ei teki, ei tasu tema külge klammerduda. Parim on olla oma kohaga rahul.
Toimetaja: Valner Valme