Jüri Reinvere. Kahekümnenda sajandi Poola lühiajalugu ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Krzysztof Penderecki Tallinnas oma autorikontserdi proovis Estonia kontserdisaalis 1998. aastal.
Krzysztof Penderecki Tallinnas oma autorikontserdi proovis Estonia kontserdisaalis 1998. aastal. Autor/allikas: Harri Rospu

Krzysztof Pendereckile (23. XI 1933 — 29. III 2020) mõeldes.

Teater. Muusika. Kino septembrinumbrist.

Toimekate panide hääled köögis, vaikselt mureneva majakrohvi lõhn. Hommikune valgus unistes tubades, vahelduv, korratu mööbel. Mõni kaasaegne poola plastmassist raadio, sinna kõrvale vana koitanud kummut. Porised aknad. Üksikud tänavad, tolmused ja savised, sinka-vonka mööda maad looklevad, nagu oleks need purjuspäi kaardile joonistatud. Loojuv päike, mis peaaegu alati paneb hõõguma poole taevakaarest. Ja siis muidugi — kirikukellade hääled. Kuid need pole siinkandis mitte sellised säravad, helisevad, vaid pigem tornide sees kolksuvad hääled.

See Austria-Ungari uusrokokoo, koduvillane ja hiiglaslikult hiilgav ühtaegu! Ja helide raskus, mis kirikust nagu naftaliin välja voolab ning kõik ümberringi raskeks teeb. Raske on inimeste meeleolu, raske on igal pool leviv söebrikettide kirbe lõhn, raske on nende saatus. Selle kõige keskel valitseb siin, selles regioonis, teadmine, et ollakse siiski endine Galiitsia ja mitte Preisi keisririigi või — hoidku Jumal selle eest! — endise Venemaa osa. Siin ollakse kultuursemad, siin tuntakse rohkem maailmaliteratuuri, siin käitutakse palju rüütellikumalt.

Ilma selle taustata poleks Krzysztof Penderecki oma muusikat kunagi just selliseks loonud, nagu see on: raske, kriipiv, samas kõrgustesse püüdlev, nagu oleks kirikutest valguval muusikalisel naftaliinil võimalik oma kaal kaotada ja linnuna õhku tõusta. Ükskõik, kas räägime siis noorest või vanast Pendereckist, sellest 1960. aastate ultramodernsest Pendereckist, kes viis õndsusesse moderniste ning ühes sellega kogu poola iseteadvuse —, või 1990-ndate konservatiivist, kes püüdis justkui kogu maakera arengut oma tugevate käte vahel hoida.

 

* * *

Penderecki käib oma arengus läbi terve Poola kahekümnenda sajandi ajaloo, justkui peegeldades seda, kuidas välismaalased Poolat näevad. Algul 1960. aastate kärsitu,  karm, klastrites kriipiv maailm, ülidramaatiline, omaenda ja teiste valu julgelt eksponeeriv ning Jumala järele kisendav maailm. Kõigele vaatamata oli see muusika progressiivne, tulevikku kihutav, nagu tehnokraatia esimene jumal, kes pole oma häältki veel puhtaks köhinud. Hiljem Berliini müüri ootamatu murdumine — mil riigist saab pikkamööda tagurlik riik, inimestest enesekindlad inimesed, kultuurist iseennast imetlev kultuur. Penderecki muusika muutub pehmeks ja vanu aegu tagasinõudvaks — ja seda väljakutsuval, vastuvaidlematul toonil. Sel ajal kui Penderecki on oma kuulsuse tipul, on tema muusika kõige segasem ja kirjum; ajal, mil ta pole nii kuulus, oskab ta kirjutada selgemini. Igatahes on tema muusikas alati olemas selge sümfooniku jõud, kelle käe all ei vaju orkester kunagi ära — see omadus oli tal varasest noorusest peale.

Varasest noorusest peale oli tal ka teine soov ja kalduvus— endale kinnisvara soetada ja end Viini unistada. Jah, just nimelt Viini! Sel ajal, kui enamus kunstnikke unistas ennekõike karjäärist Pariisis või New Yorgis — ja ei jäänud need pariisid ning newyorgidki tulemata —, tahtis tema saada ikka majaomanikuks Viinis. Just nagu ootaks Franz Joseph pilve serval rõõmustades, et endised alamad ja provintsid end tema suurlinnas kehtestaksid. Maju oskas ta endale ruttu hankida: suuri maju Krakówis ja  Krakówi lähedal, ja siis ka muidugi Viinis. Pole just halb, kui inimesel kõik tema unistused elus täituvad. Igatahes ei ärata see kadedust: frustreerunud heliloojaid ning nende frustreerunud muusikat on ilm täis ja kõigil on tegemist, et end sellesse kõige hullemasse pandeemiasse, rahulolematusse oma ümbrusega, mitte nakatada lasta. Pendereckil selleks põhjust ei olnud ja see paistab ta muusikast ka selgelt välja. Hoolimata välistest draamadest ja dünaamilistest tõusudest ning langustest, elab see muusika oma seesmises rahulolus, harmoonias iseendaga, nõus sellega, kuidas teda austatakse ja talle preemiaid antakse.

Interpreetidel, tõsi, pole see nii lihtne. See oli Mstistlav Rostropovitš, prominentne Penderecki teoste esiettekandja, kes ühes privaatvestluses ütles, et Pendereckit on tegelikult väga raske mängida. Seal, kus Witold Lutosławski teosed elavad nagu iseenesest, seisavad püsti oma vundamendi najal ja interpreedil on vaja teosega vaid kaasa minna, tuleb Penderecki loomingusse elu sisse puhuda. Lavaline tegevus olla tema teoste puhul väga raske, palju jõudu nõudev. Iga detail ise ei ela, vaid see tuleb alles interpeedil elavaks muuta, tema crescendo'd ja diminuendo'd ärkavad ellu alles siis, kui neid sajakordselt võimendada. Seepärast olevat Rostropovitš püüdnud hoiduda nendest ränkrasketest kontsertidest nii palju, kui sai. Palju ta ei saanud, sest selline kuulsus on maailm omaette ja nõuab arvukaid kontserte, mida alati tegelikult ei tahakski anda.

Penderecki polnud ka ise oma karjääriga nii rahul, nagu oleks võinud olla. Privaatselt oma sõpradele võis ta hoolimatult öelda: "Ma saavutasin New Yorgis kõik, mida üks inimene üldse saavutada võib. Et saavutada rohkem, oleksin pidanud olema juut või homoseksuaalne." Ka ei käitunud tema ringkond eriti tagasihoidlikult, ehkki raske on talle ette heita otseseid kummalisi ettevõtmisi. Kes aga kogu seda süsteemi hoolikalt valvas, kuningliku hoiakuga, oli loomulikult pani Elżbieta, laskumata ise kordagi sellisele tasemele. Tema juveliiritöös oma perekonnaga oli midagi sarnast Witold Lutosławskiga — kui viimane sinust mööda läks, näiteks mõnel kontserdil Varssavi Filharmoonias, siis valitses tema ümber eriline kerge ja tagasihoidlik aura koos peene seebi lõhnaga. Kui Penderecki möödus, jäi alati mulje, et paavst on parajasti sinust mööda sõitnud… 

Kuid Penderecki ei olnud tige ega praaliv inimene. Kui ma kord ise pärast pikka vaheaega temaga ühes Turu hotellitoas istusin ja ta Tšellokontserdi visandite segaduse keskel kohvi jõin, võttis ta papaliku murelikkusega mu käest kinni ja veenis mind, et ma jumala pärast kohe pärast akadeemia lõpetamist Soomest ära koliksin. Mitte küll just tema soovitusel, vaid pigem saatuse tahtel see nii ka läks, kuid mulle jäi eluks ajaks silme ette see pilt: maailmameister, kellel on kõike ja kes oskab väärika ilmega marssida oma austajate ringist läbi, hoiab mu kätt oma käes ja palub vägagi empaatiliselt teha elus õigeid otsuseid.

Millegipärast on mul alati mulje, et Penderecki teostes, eriti tema elu teisel poolel kirjutatus, on palju muret muusikalise materjali pärast. Justkui elaks muusika oma elu temast väljaspool ning dikteeriks talle oma nõudmisi, mitte vastupidi. Selle rahulolu tagant, mis tema teostes väljendub, piilub üks mõistatus — see ei ole taganutetud eneseimetlus à la Henryk Górecki, see ei ole Lutosławski arhitektuuriline korrapära, see on just moraalikonflikt tema valikutes. Teos on siiski ühe  helilooja olemuse väga võimas peegel ja mitte iga suurmees ei suuda sellesse peeglisse vaadata — enamus peidab pilgu ära nagu arg koer ja vaatab pigem oma austajatele suhu.

 

* * *

Aga kellele ei meeldiks austajad; teha nägu, et see on midagi ebaolulist, oleks puhas silmakirjalikkus. Ometi on Penderecki sisekonfliktis midagi poolapärast, midagi sellist, nagu oli läbi kogu elu mürgeldanud Karol Szymanowski "Stabat materis"— julgust vaadata oma viimase haiguse ja sellele järgnenud paratamatu surma eel 1937. aastal lõpul silma oma päritolule ja püüda seda enam mitte ilustada. Zakopane mitmetahulised puukirikud, ümberringi üsna arusaamatut mäestikudialekti góralszczyźna't rääkivad talupojad — see kõik ei meenuta mitte millegi poolest Krakówi ümbruse väikelinnade rokokood, mille jäänuste peale on ammu ladestunud söetolm.  Seal peseb majateenija samas ämbris jalgu, millega hommikul trepist vett üles tassib.

Selles mõttes oli tal tohutu vahe teiste poola heliloojatega. Chopini puhul võib pikalt arutleda selle üle, kui palju ta üldse oli poola helilooja, ehkki ta kasutas ju piisavalt oma teostes poola rahvamuusikat. Tegelikult ta aga üsnagi põlgas oma kodumaad (sellest on säilinud märkmeid) ega pöördunud Pariisist sinna enam kunagi tagasi, ehkki võinuks (isegi vanematega käis ta kohtumas Dresdenis). Ning poola folkloori kasutas ta oma teostes nii palju, kui see talle ja ta andunud Pariisi publikule meeldis. Szymanowski kuulus "vurruliste kosmopoliitide" hulka ja tal oli arvukalt tutvusi aadliseltskonnas. Kuni kõrge vanaduseni pidas ta rohkem lugu Thomas Manni romaanikangelase elustiilist kui oma poola päritolust. Samasugune kosmopoliit oli ka Lutosławski — filosoofi pojana huvitus ta kogu eluaja rohkem maailmast kui  Poola tegelikkusest.

Aga Penderecki? Teda huvitas Poola samamoodi nagu Chopinigi, tema enda kuju keskmena, mis oleks kõigile kohe arusaadav ning — mis mitte vähem tähtis! — kõigile ka kohe atraktiivne. Aga ühe Poola intelligendi tüüpilisi südametunnistuse piinu ja moraaliküsimusi hakkas ta lahkama alles elu lõpul, siis, kui elutöö oli tehtud. Lutosławskile ja Chopinile polnud see vajalik, sest nemad olid selle küsimuse enda jaoks nooruses juba lahendanud. Szymanowski tahtis elu lõpul vaadata tõele silma nagu Chopingi, Penderecki aga tunnetas seda kogu oma kehaga, ilma et ta seda välja oleks näidanud. See selgub alles ta partituuridest. Selline perpetuum mobile nagu Górecki aga ei tundnud seda vist mitte kunagi.

See, kui palju paljastub helilooja hingemaailm tema teostes, on iseenesest oluline küsimus, ka siis, kui ta seda iga hinna eest varjata püüab. Minu enda kogemus ütleb, et seda on väga raske näha, tundmata konteksti ja maad, kus see helilooja on elanud, ning just neid küsimusi, mis valitsesid sellel maal nende eluajal. Muidu me võiksime jääda ju igavesti arvama, et Chopin ihkas väga Poolasse tagasi.

 

* * *

Penderecki oli kahtlemata läbi kogu elu Poola saadik, kuhu iganes ta ka ei läinud, ja võib-olla ka kontserdisaalide kõige suurem lõvi läbi kogu selle aja, kui vaheldumisi tegid Poola maailmakuulsaks Solidarność, tema ise ja vennad Kaczyńskid. Just selline lõvi, kes oma paniliku olekuga painutab kõik oma mõju alla, nagu oleks ta mõnest Henryk Sienkiewiczi romaanist välja astunud.

Tema orkestrisuurteoseid on olnud au ette kanda peaaegu kõigil orkestritel — ja seda sugugi mitte ainult esmaettekandes. Tema vokaalsümfooniliste teoste esmaettekanded — kas või sellesama "Luukase passiooni", mis sai oma nime pigem helilooja poja nime järgi kui teoloogilistel kaalutlustel — lükkusid kaugele edasi pärast 1960. aastate poola modernismi vaibumist kontserdilavadel. Tema poliitiline sõnum, mis teostega tihti kaasas käis, ei jäänud ebaselgeks ka siis, kui see juba natuke liiga tugevalt äärmuslike arvamuste järele lõhnas. Lõppude lõpuks oli tema karjääri hiilgeaeg, 1980. aastad, soodne poliitilise sisuga muusikaks ja Varssavi pakti maade heliloojatel olid käes väga head päevad. Neile jagus tähelepanu peaaegu automaatselt ja alates kõige kõrgemast tasemest, sest Lääne poliitiline maailm janunes vaba hääle järele teiselt poolt Berliini müüri. Kohe, kui see poliitiline vajadus kadus, kadus ka võimalus läbi selle nähtav olla. Pendereckit see ei kõigutanud, sest ta oli oma positsiooni selleks ajaks ammu kindlustanud, kui Berliini müür lagunema hakkas, ja tema teoste edu oli garanteeritud ka siis, kui neis puudusid 1990-ndatel nii moodi läinud pisarad.

Kahtlemata oli Penderecki mõju teistele heliloojatele kordades nõrgem kui Lutosławskil, kes inspireeris tugevalt järgmise põlvkonna sümfoonikuid, või Góreckil, kes omakorda  mõjutas hiljem nii massiliseks muutunud poola müstilis-katoliiklikku koori- ja instrumentaalmuusikat. Samas mõjutas Penderecki aga kogu Poola poliitikat ja kultuurivaimu, ehk rohkemgi kui kõik ülejäänud kokku. Ilma temata ja tema muusikata olnuks väga raske tekkida sellel nõudlikul, ELi suhtes väga enesekindlal uuel Poola lainel, mis on uhke oma kuulsusrikka ajaloo ja lühikese kooselu üle Habsburgidega. Mis võib nii Berliini kui ka Moskva suunas välja tulistada mis tahes arvamusi ning kui vaja, kas või hobustega tankide vastu minna. Ilma Pendereckita oleks Poola muusikaelu olnud ühelt poolt liigagi akadeemiline ja ilma seiklusjulguseta, teiselt poolt, nagu juba öeldud, Górecki vaimus kogu aeg omaenda haleduse pärast nutma puhkemas.

 

* * *

Pendereckil ongi just seetõttu nii terav rütmitaju, et ta tunneb rõõmust pakatavat rahvusuhkust ja võib end "muusikalisel kaardil" liigutada ka siis, kui interpreedid alles lõplikku teost kujundama peavad. Tema rütmitaju juurde kuulub ka hämmastav struktuuritaju, eriti narratiivse struktuuri taju — kõik on omal kohal, detailid on kõnekad ja mitmetahulised, teose sõnum on absoluutselt selge. Võib küsida, mis selles on absoluutne tõde ja mis helilooja instseneeritud dramaturgia. Richard Strauss, kelle teosed meenutavad samamoodi ilmselgelt autoportreesid ja kes oma vastupanu samuti muusikaliseks massiks vormis, oskas seda teha palju varjatumalt. Isegi tema "Heldenlebenit" kuulates ei tule kohe selle pealegi, et Es-duuris Beethoveni laadis justkui-kolmandas-sümfoonias võiks end kohe kangelaseks kuulutada. Penderecki väldib selliseid ordeneid endale rinda panemast, aga kui ta seda teeb, siis selgelt ja varjamatult. Tegemist on siiski Poola kõige kuninglikuma heliloojaga, alates 1980-ndatest kuni 2010. aastateni lavasid valitsenud imperaatoriga, Franz Josephi tõelise järglasega.

 

Kui jalutada mööda Penderecki sünnilinna Dębica tänavaid, oma sada kakskümmend kilomeetrit Krakówist ida pool, siis on tihti tunne, nagu oleksid maakeral ära eksinud. Ümberringi künkad — Tatrad hakkavad selle kandi maastikul juba kerkima —, käänulised tänavad, kirikutornide ümber kraaksuvad varesed. Inimesed sibavad toidukottidega ja toidukottideta pidevalt tänavatel nagu sipelgad, kui just pole missa või mõne eriti menuka seebiooperi aeg. Ümbritsev maastik, mis eriti sügisel suhteliselt sünged toonid välja käib, sobiks pigem mõne Eduard Tubina sümfoonia sünnikohaks. Tänapäeva Dębicas on muusikale vähe kohta, sest nagu paljud teisedki Ida-Euroopa maad, on Poola oma muusikalist uhkust käest ära andmas. Seda kunagist uhkust meenutavad veel omaaegsed, nagisema hakanud, puhkpilliorkestritele ehitatud lavad ja kiratsev muusikakool, mille kitsast uksest väikesed tüdrukud oma liiga raskeid akordione läbi viima ei mahu. Sinna-tänna raudtorude otsa on virutatud plakateid — poliitikud, kohalikud ja üleriigilised —, seal kõrval kiosk, veidi vildakas, kuid tema suurejoonelise nime Galaxy alla on selgituseks kirjutatud: "Meil puhub tähtede tuul." Sealt saab osta limonaadi, viina, ristsõnu ja küpsiseid.

Kõrvalmajas asub väike katoliikliku intelligentsi klubi; seal elab vana preester, kes inimestele ringkirju saadab ja neid moraalselt manitseb. Tema peamiseks vaenlaseks on evangeelsed kristlased ja nende soovimatus Neitsi Maarjat austada. Klubis saab ka tube üürida. Vaikselt mängib raadios muusika, mitte Penderecki, vaid Beethoven. Ülakorrusel on parajasti külas Krakówi ülikooli prantsuse keele professor, kelle mees on koju Krakówisse jäänud, et võimaldada oma naisele nädalavahetust tema parima sõbraga, kes on ka üks professor, mis professor, ei mäleta... Seal pole midagi imestada, nad elavad Krakówiski stiilses sõpruses nagu vend ja õde ja käivad perekonniti läbi. Õhtuti võib kuulda, kuidas professori ja ta sõbra toas vedrudega voodi rütmikalt nagiseb. Siis kraaksatab kiriku torni kandis vares ja lendab otse maja katusele. Veel kaua võib kuulda, kuidas ta küüned plekk-katusel klõbisevad…

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: