Arvustus. Vaba tahte kohavalik ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Lavastuse alguses seatakse publik istuma suure halli seina vastu, mis seisab müürina tavapärase lavaruumi ees. Fotol Mart Kangro.  Alissa Šnaider
Lavastuse alguses seatakse publik istuma suure halli seina vastu, mis seisab müürina tavapärase lavaruumi ees. Fotol Mart Kangro. Alissa Šnaider Autor/allikas: Alissa Šnaider

Lavastuses "Kas te olete oma kohaga rahul" räägitakse isikliku koha ja kollektiivse ruumi muutunud ja muutuvast tähendusest, aga ka unistuste vormimisest omaenda tõeks, ütleb Marie Pullerits Sirbis.

 

"Kas te olete oma kohaga rahul", autorid ja esitajad Mart Kangro, Juhan Ulfsak ja Eero Epner, dramaturg Maria Arusoo, helikunstnik Artjom Astrov, valguskunstnik Oliver Kulpsoo. Esietendus 24. VIII Kanuti gildi saalis.

Kui hakkasin otsingumootorisse kirjutama Mart Kangro, Juhan Ulfsaki ja Eero Epneri uuslavastuse pealkirja, pakkus Google minu sisendi esimeste sõnade tuvastamise järel automaatselt otsinguks variandi "kas te olete oma koduga rahul". Kõnekas, sest kui lavastajakolmik koroonakevade-eelsel talvel uue lavastusega tööd alustas, oli nende lähteideeks kinnisvara. Üsna isiklik teema, millega igaüks võib suhestuda, ja küllalt konkreetne, et mitte hajuda metafüüsikasse.

Autorid-lavastajad toovad vaatajad ühisesse ruumi – tõsiasi, mis kuni selle kevadeni oli teatrietenduse puhul elementaarne, ent on nüüd omandanud uue tähenduse. Teatrisaal on jagatud, suletud ruum, kus igaühe paiknemine ja koht loob väikese omaenda ruumi. Etendus on tinglik kokkulepe viibida ühise kohaloluga teatud aja jooksul jagatud aegruumis, omamoodi vabatahtlikus kollektiivses eneseisolatsioonis.

2020. aasta kevad mõjutas kõike ja kõiki ning pani ka töö selle lavastusega pausile. Kujundid, mida lavastajad olid plaaninud kasutada juba enne globaalset isolatsiooni, omandasid nüüd uue kõnekuse. Seda seika teadmata võiks hetkiti arvata, et lavastus on otsene vastus eriolukorra sotsiaalsetele mõjudele ning trupp kasutab liigagi varjamatuid kujundeid, ent autorid otsustasid jääda mõnedele juba tehtud valikutele truuks. Oma ajaga dialoogi pidav kunst võikski ideaalis rõhutada hoovusi, mis ühiskonnas nagunii olemas, ent tabada need samm enne teisi ja anda oma rõhuasetustega tee uutele tõlgendusvõimalustele.

Lavastuse alguses seatakse publik istuma suure halli seina vastu, mis seisab müürina tavapärase lavaruumi ees. "See sein jääb," nendivad etendajad. Trööstivalt, turvatunnet tekitavalt või lihtsalt külmalt nentivalt? "Toolide asetus ja suund jääb. Ja teie koht, kus te istute, see jääb." Kes esimeses-teises reas, nina vastu suurt halliks võõbatud vineerseina, kes kõige tagumises, kus ülevaade kogu ruumist. Kas ma olen oma kohaga rahul, käib ka minu peast läbi. Kui lähedal keegi mulle istub? Publik on paigutatud hõrendatult. Eero Epner osutab veel hulgale teguritele ja tähelepanekutele, mis etenduse jooksul suletud ruumis selliseks jäävat. "Mis üldse muutub?" küsis naisterahvas publiku seast ühel etendusel. "Vähesed asjad siin elus muutuvad," vastas Epner kerge sarkasmiga väikese mõttepausi järel.

On vaatajaid, kes tunnevad end oma kohal turvaliselt, ent tõenäoliselt on ka neid, kes tajuvad klaustrofoobiat. Paratamatult tekib mõtteparalleel möödunud kevadega. Millal saab turvalisest eraldatud ruumist isoleeriv vangla? Koht ruumis tähistab paigutust ja asetust, aga ka kuulumist mingisse süsteemi, mida võib tajuda represseeriva või toetavana. Koht ruumis võib olla meie valitud (kas või näiliselt) või meile määratud. Sellega võib leppida ja seeläbi võivad uued tingimused, meie koht meile ka meeldima hakata. Vaba tahte otsustuspiirile on siin keeruline osutada.


Kohamäärus ja ruum on igal juhul üks turvatunde loomise võimalus. Turvaline võib olla isiklik ruum teistega suheldes, oma tuba või vaikne nurgake linnakodus või maal, kuhu end laadima minnakse. Autorid on täheldanud Eestis omamoodi fenomenaalset nähtust, kuidas suur inimhulk, võrreldes mõne teise Euroopa riigiga, saab oma turvatunde kinnisvara omamisest.1 See on nagu unistuste väljund, enese tulevikku projitseerimise vahend ja identiteedi loomise osa. Turvatunnet võib tekitada ka anonüümne ruum, mõni kindel paik ruumis või üleüldse teadmine, et turvaline ruum on kusagil olemas, kas või kujutlustes.

Autorid-etendajad kasutavad oma viimase lavastusega "Workshop"2 sarnast dramaturgilist võttestikku. Kollektiivi sünergia toimib hästi, aga on oht sattuda iseenda kordamisse, eeskätt korduste kasutamisel kompositsioonilise ja dramaturgilise motiivina. Installatiivse sõnalavastuse teksti loovad mittelineaarsed filosoofilised mõttearendused, mille sekka on põimitud mõned (tõenäoliselt fiktiivsed) emotsionaalsemat suhestumist võimaldavad ruumilood. Lugudest ei pääse, kuid tähendustervikut loob peamiselt publiku ruumikogemus, millega autorid manipuleerivad – kas hetkiti liiga invasiivselt, sõltub igaühe taluvuspiirist.

Valgus (valguskunstnik taas Oliver Kulpsoo) loob siin dramaturgiat peaaegu märkamatult: esiti juhuslikuna näivad süttimised ja väljalülitumised mängivad turvatunde õõnestamisega, külma töövalguse ja sooja põrandalambi valguse endasse mähkiv pehmus rütmistavad ruumikogemust. Näiliselt juhusliku force majeure'ina sekkuvad perkussioonid (helikujundaja Artjom Astrov) loovad tunde, et kusagil meist eemal, kusagil nende seinte taga toimub ka midagi muud, kusagil on "midagi veel" peale perspektiivi kinni katva halli seina. Trummikäikudes on midagi käimatõmbavat, pidulikult teadustavat, showtime'ilikku ja paljulubavat.

Etendajate ja publiku suhe on rohkem sotsiaalne kui esteetiline, ehkki nendel piiridel on ka mängimist. Vaataja pole vaid nähtu tunnistaja, vaid füüsiline kogeja ning nendeks interaktsioonideks luuakse erisuguseid võimalusi: küll saalis asukohta vahetava seinapaneeliga, küll etendajate liikumise ja istumisega publiku seas. Ka dramaturgiline arengukaar sarnaneb "Workshopiga": rahulikult kulgev tempo kruvib end hetkelisse ängi (seejuures taas Juhan Ulfsaki kehastatuna), ängi lahenemine viimaks vabastavasse poeetikasse, millele keeratakse lavastuse finaali eel siiski absurdivint korra veel peale, et kõik liigmagusaks ei jääks.

Teatri põhiline ülesanne ei ole enam olla lugude jutustamise paik, seda võimaldab suurepäraselt ka Netflix.3 Keskne on ühisesse, füüsiliselt jagatud aegruumi kokkutulek, mida eristab muudest rituaalidest ruumikogemuse pakkumine (ja ühine loomine) poeetilise funktsiooniga sümbolikeeles. Lavastuse autorid ei püüa olla didaktilised, vaid pakkuda võimalust vaadata oma mõttekonstruktsioonide seintest läbi. Ruumisuhete kommunikatiivseid aspekte uuritakse siin eelkõige igaühe individuaalse kogemuse ja selle mõtestamise kaudu. Seda võikski nimetada kogemus-, mitte osaluslavastuseks, ehkki publiku reaktsioonid mõjutavad iga etenduse kulgu.

Lavastuses "Kas te olete oma kohaga rahul" räägitakse oma koha ja kollektiivse ruumi muutunud ja muutuvast tähendusest, aga ka unistuste vormimisest isiklikuks tõeks. Käigus olev töö, work in progress, võimaldab saada tunda, et midagi on veel tulemas. Mõne seina saab ju veel laduda või ringi tõsta. Astuda ühe või teise akna ette, vahetada oma õhulosside vaateakende perspektiivi. Kui pikk on nende seinte eluiga? "Kas see ongi lagunemise viimane faas, kui Sinust on saanud minu fantaasia?"4

1 Juhan Ulfsaki mõtteavaldus Oliver Issaku juhitud etendusejärgselt vestluselt 24. VIII 2020 Kanuti gildi saalis.

2 Esietendus 20. II 2018 Kanuti gildi saalis.

3 Mart Kangro mõtteavaldus Oliver Issaku juhitud etendusejärgselt vestluselt 24. VIII 2020 Kanuti gildi saalis.

4 Tsitaat lavastusest.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: