Arvustus. Üksi suures linnas
Uus raamat
Don DeLillo
"Kosmopolis"
Inglise keelest tõlkinud ja saatesõna: Liisi Rünkla
Loomingu Raamatukogu
Kõigepealt olgu märgitud, et "Kosmopolis" on üks pentsik romaanike. Ameerika elava klassiku 2003. aastal ilmunud teos võiks ju olla kultushitt, nagu on seda mõnigi DeLillo varasem raamat (näiteks "Valge müra" või "Underworld"). Ja rõõmuga tunnistasin, et värskelt Loomingu Raamatukogus eesti keelde pandud "Kosmopolis" jõudis isegi Viru Keskuse Rahva Raamatu edetabelis tugevale keskmisele kohale – ikka rõõm, kui sinna tabelisse jõuab peale koka- ja vaimsuskirjanduse vahelduseks ka ilukirjandust. Samas on see iseenesest tingimata rõõm? Sest "Kosmopolis" ei ole kultushitt. "Kosmopolis" panb hoopis küsima, kas ilukirjandus on ikka see püha lehm, kelle õpetusi peame vanade gurude näpunäidete järgi kuulama?
"Kosmopolise" puhul tuleks gurunduse asemel rääkida küll prohvetlusest. Omamoodi viimsepäeva kuulutus on see tekst küll, mis võiks "omaani ikoonilisust ju ainult suurendada. Lugu keerleb ühe psühhopaadi tunnusjoontega investeerimispankuri ümber, kes sõidab valuutakurssidega flirtides päev läbi limusiiniga ringi ega lase end häirida millestki, mis väljaspool tema mulli toimub, olgu need siis tänavarahutused või … nojah ega seal tänavatel nii palju muud toimugi.
Kusjuures siin ilmnebki "Kosmopolise" üks põhilisi muresid – see pole niivõrd romaan mitmeplaanilise süžee ja arengujoontega, kuivõrd autori kriitiline seisukohavõtt teatud hoiakute ja suundumuste vastu, millest meie igiarmsa tarbijaühiskonna süda ja hing koosneb. Loomulikult ei pea narratiiv olema ühe romaani ainus vedur, aga üksnes ideede pealt on mootorit raske käima tõmmata. Eriti kui need ideed pole sugugi nii revolutsioonilised, nagu neid üritatakse esitleda.
Õigupoolest on "Kosmopolise" ideestik võrdlemisi banaalne. Sellised klišeed nagu südametu investeerimispankur, kes ei vaevu alamate klasside peale isegi sülitama, või täpselt sama napid ja külmad badass kõrvaltegelased turvaülematest finantsistideni, kelle seltsis näpuotsaga filosofeeritakse, kuidas tulevik on algoritmide päralt ja kuidas keskmised argirotid ei saa maailma asjadest ikka midagi aru, võiksid veel olla vastuvõetavad mõnes suvelugemiseks raamatukogust võetud spiooniromaanis, mitte aga Ühendriikide ühe märkimisväärseima (post)modernistliku kirjaniku kolmeteistkümnendas (!) romaanis.
Hea küll, "Kosmopolis" ilmus hulk aega tagasi, aasta oli siis alles 2003. Aga siiski! Aasta oli siis juba 2003! Brett Easton Ellise "Ameerika psühho" ilmus 1991 ja Chuck Palahniuki "Kaklusklubi" 1996. 2003 on "Kosmopolise" jaoks lootusetult hilja. See transgressiivsetesse seikadesse maskeeritud laisavõitu napp stiil ei suuda varjata tõsiasja, et "Kosmopolise" globaalkapitalismi kriitika on pehmelt öeldes pinnapealne ega paku lugejale intriigi ka tegelaste kaudu, kelle näiline vastuolulisus jääb sama tuimalt ühte nooti tinistama kui teose ideeplaan (nii Ellise kui Palahniuki hitt-teosed näitlikustavad, kui asendamatu on ehe karakter). "Kosmopolisel" on paratamatult üheksakümnendate maik küljes. Aga 2003 on teisalt jälle liiga vara, et seda võiks mõneks kavalaks retroirooniliseks võtteks pidada.
Imelik on seegi, et "Kosmopolis" ei hakka õieti veerema, kuigi terve lugu peaks olema enamjaolt ühes voolus veeremine, mis tekstimahult pole isegi eriti pikk. Tõlget selles süüdistada ei saa, Liisi Rünkla on kahtlemata keeletundlik inimene, kuigi siin-seal sõnastuses tekib kohati küsimus, et ehk sellise olemuselt jõhkrama ilukirjandusliku teksti tõlkimisel peaks pisut julgemalt gaasi andma. See kõik oleks praegu nagu pisut liiga puhas.
Aga ei, probleem pole tõlkes, vaid selles, et lugejana ma ei usu seda. Ei usu juba esimesest leheküljest saati, kui Ericut tutvustades tehakse meile selgeks, kuidas talle "meeldisid napid luuletused valgel pinnal, hoolikalt seatud, paberisse söövitatud tähtede read. Luuletused panid märkama, kuidas ta hingab." Mitte, et investeerimispankurid ei võiks luulet armastada ega hingamist väärtustada, aga kuidagi äratab see kohe kahtlust.
Kui see luulelembus oleks põnevalt juhuslik või ootamatult tähenduslik, siis võiks see ju käivitada. Aga kui saame teada, et peategelase Ericu salapärane abikaasa, kellega ta äsja on abiellunud, on Elise'i-nimeline vana rahaaristokraadist luuletaja, läheb asi jälle päris veidraks. Manhattan aastal 2003, jõhkra loomusega investpankur ja pisut eeterliku olemisega aristokraadist luuletaja? Selline paar või? Kusjuures väidetavalt hiljuti abiellunud paar (mees raha pärast, naine…?), kes lõunalaua taga arutleb, kas ja millal nad siis lõpuks seksima hakkavad? Kui mees niikuinii oma äranägemist mööda ringi tõmbab ja saab kõik, mis tahab? Ma ei tea.
Oma väärtus on linnakeskkonnal, mille detailid pakuvad lugedes vajalikku vaheldust. Samas on New York, millega me DeLillo tekstis kohtume – nagu ka kogu maailm –, taandatud mehaanikaks, mille sees on inimesed kõigest pisikesed mutrid suures masinarattas, ilma vähimagi agentsuseta. Agentsus kuulub masinaomanikele – väike Marxi põige on romaanis ka olemas –, ehk siis suurtele kapitalistidele ja suurtele poliitikutele (Ericu põhirivaal näib romaanis olevat USA president, kellest kuuleme jooksvalt, et ta sõidab samuti niimoodi kuskil linna peal ringi, küllaltki sarnases autos).
Või vähemalt nii näeb seda maailma Eric, kusjuures kordagi ei teki illusiooni, et see maailm tegelikult ka selline on, selleks on DeLillo liiga varjamatu humanist, kes usub mässavasse inimesse ja Impeeriumi lagunemisse. Ericu justkui hooletust elegantsist kantud dekadentlik-destruktiivne maailmapilt avaldub tahes-tahtmata nii robustselt, et lugejale on kohe selge, kuidas Eric on ikka üks halb mees ja see, mis ta enda ja teistega teeb – isegi kui ta limusiinist välja ei astu –, pole ikka õige asi.
Jah, võim on üks paha nähtus, mis korrumpeerib. Kuna raha võrdub võimuga, on valem üsna selge. See mõte pole piisavalt originaalne, et tervet romaani kanda, isegi kui see romaan on võrdlemisi napp. Üks virgutavamaid sähvatusi kõlab ühes dialoogikatkendis: "Raha on kaotanud oma narratiivse väärtuse nagu maalikunst kunagi ennemuiste. Raha räägib iseendaga." (lk 56) Jah, see pani lõpuks korraks mõtlema küll – samas kui järele mõelda, siis ega see mõte nii põnev ei olegi, aga teiste raamatut läbivate õõnsate sõnakõlksude seas mõjub see vähemalt korraks värskema tuuleiilina. Olgu, käputäie allajoonitavaid mõtteid leiab "Kosmopolisest" muidugi veel, aga üldiselt on ideeplaaniga vaesed lood.
Samas annaks rahast kahtlemata kirjutada terve romaanitriloogia, kui see idee tõesti ellu äratada ja lasta tal oma teed käia. DeLillo tegelased käivad aga "Kosmopolises" rangelt ette antud teel. See võib ju olla teadlik vormivõte – nagu kogu teos tegelikult ongi –, aga midagi tahaks nagu veel. Ma ei pea silmas lõpplahendust, mis ei saagi "Kosmopolises" eriti pöördeliselt mõjuda, kuna Ericut jälitavale ohule antakse hääl juba üpris romaani algul. Jah, oht siiski on, Eric ei sõida niisama sihitult ringi, kuskil kummitab ähvardus, et see kõik võib läbi saada. Ericu elu on ohus! Kuigi see peategelast palju ei morjenda. Surmaiha on selleks liga tugev (Eric loeb ju Freudi; selle saime ka juba esimesel leheküljel teada).
Aga võibolla on asi lihtsalt selles, et "Kosmopolis" võinuks algusest peale olla eelkõige film. Tekst mõjub filmilikult, kuigi romaani põhjal vändatud David Cronenbergi samanimeline film tuli välja alles aastal 2012, kus Ericu rollis sai end uuest tumedamast küljest näidata seni pigem "Videviku" saagast tuntud Robert Pattinson (sama Pattinson, kes praegu "Tenetis" kinolinadel mööda Pärnu maanteed jalutab, jee, Tallinn!). "Kosmopolises" on hulganisti stseene, millel kirjanduslikku sisu vähe, aga millele konkreetne kehaline kujutis võib vähemalt jõulisema esteetilise laengu anda. Ja filmiproduktsioonidel on tavaliselt keegi nõuandja palgatud, kes kogu selle pankurite argoo suudaks usutavaks muuta (Ericu valuutaspekulatsioonid jeeniga järgivad pigem Pauksoni astroloogilise abimehe meetodeid kui tõsiseltvõetava finantsanalüütiku loogikat).
Ehk ei peaks seda kõike nii tõsiselt võtma, isegi kui "Kosmopolis" ise seda tahab teha. Võibolla tuleb lihtsalt tunnistada, et ka elavad klassikud ei mune ainult kuldmune. Lõpuks toob ju ka tõlkija Liisi Rünkla järelsõnas välja, kuidas "Kosmopolisele" on "ette heidetud elu puudumist tegelastes, nukrat kulunud kultuurikriitikat, tegu nagu polekski õieti romaaniga, vaid pigem küünilise proosaluulega New Yorgi motiividel." (lk 140)
Jah, sellega on tegelikult kõik öeldud. Jääb üle loota, et inimesed jõuavad aina tagasihoidlikuma ilukirjanduse lugemise harjumusele vaatamata mõne põnevama teoseni. On ju DeLillol endalgi neid nii mõnigi.
Toimetaja: Valner Valme