Sveta Grigorjeva. Virtuoosse maailma antivirtuoosne tants
Kirjutada tantsust. Mis võiks veel raskem olla? Sellest erialast ja -kutsest rääkimine on keeruline juba ses mõttes, et tegemist on ju efemeersematest efemeersema kunstiliigiga. Tast ei jää ju lõpuks mingit jälge. Salvestiste, reklaamplakatite, arvustuste jms näol pole endiselt tegemist ju "originaaliga". Videosalvestised pole vahel koopia nimegi väärt.
Itaalia filosoof Paolo Virno seob efemeersuse ühe teise sama keerulise ja ilusa "virtuoossuse" mõistega. (Virno: 2009) Enne kui lugeja jõuab siduda seda mõtet kõrgete jalahoopide ja spagaatidega, täpsustan: virtuoossusega on tegemist filosoofi jaoks alles siis, kui kunstniku või esitaja tegevuse tagajärjel ei jää maha mitte mingit teost ega objekti. Samas kasutab ta seda arusaama mitte niivõrd kunsti kui sellise analüüsiks, vaid rakendab seda terminit nimelt poliitilise tegevuse üldiseks iseloomustamiseks: tegevus, mille tulemuseks pole nn autonoomset, eraldiseisvat, käegakatsutavat miskit. Poliitika ju samuti ei tooda otseses mõttes "objekte".
Kui mõelda üldiselt tänase post-tööstusliku kapitalismi peale, kus töö tegemine on muundunud peamiselt kommunikatiivseks-intellektuaalseks-immateriaalseks, siis mis Virnot üllatab: tänapäeval on väga raske leida tegevust, mis poleks otsapidi sellesama virtuoossusega seotud. Muuhulgas ka ju Volkswageni tehases või Fiat´is või Renault's tehtu kipub olema tegevus, mille tulemuseks pole autonoomne "objekt". Muidugi toodab Volkswagen autosid, kuid see allub täielikult automaatsele mehhaniseeritud töö süsteemile, samas kui tehase üksikute töötajate kohustused koosnevad suhtlusest, mis ei jäta mingeid esemeid maha – see ongi tänapäeva virtuoossus. Virno näeb selles postfordistliku ühiskonna peamist töömudelit ja virtuoosne on ta nimelt keelelise ja kommunikatiivse tegevuse-tegutsemise läbi. Immateriaalsus ja efemeersus on imbunud pea igale poole.
Mõeldes siit juba edasi, saab spekuleerivalt väita, et erinevad tegevussfäärid – töö, loovus ja poliitiline tegevus – on põhimõtteliselt üks ja seesama. Tänapäeva postfordistliku ühiskonna üheks peamiseks omaduseks on nende kolme eri tüüpi tegevuse eristamise võimaluse kadumine: kunst ei ole kapitalismile kunagi nii lähedal olnud kui tänasel päeval. Ja milles neoliberaalne hiliskapitalism muuhulgas väljendub kui mitte aja, keha ja tuleviku domineerimisena.
Mida siis üldse enam tantsida, kui üldse tantsida?
Hispaania koreograaf Paz Rojo küsib oma doktoritöös ja samanimelises raamatus "To Dance in The Age of No-Future" ("Tantsida tulevikuta ajastul", Rojo: 2019) "Mis võiks olla kaasaegse eksperimentaalse tantsu väärtus tänasel päeval?". Selle küsimusega kutsub ta lugejat kriitilise mõtestamise tantsule. Mida on võimalik tänase neoliberaalse maailma taustal ja keskel üldse tantsida?
Rojo otsib kontseptuaalseid avasid, mis võimaldavad astuda sammu tagasi nn ontoloogiliste tõdede juurest, leidmaks võimalusi tantsida teisiti. Tantsida nii, et seda ei saaks nii lihtsasti rakendada ühiskonna tõhususpõhise vankri ette. Autor väidab, et kapitalistliku ühiskonna tingimustes peab ükskõik mis "kriitilist tantsuprojekti" justnimelt radikaalselt kehastama, mitte lihtsalt kommunikeerima ja tõlgendamiseks-interpreteerimiseks edastama&edasi andma.
Jah, on võimatu astuda oma töö&projektiga kapitalismist "välja", aga see ei tohiks tähendada tõika&arusaama, nagu polekski olemas võimalusi loomaks tantse, mis hakkavad siiski aeglaselt, aga järjepidevalt-kindlalt venitama piire ja astuma (tantsu)sammepidi sellest süsteemist aiva kaugemale ja kaugemale – ehk kunagi teistsugusesse süsteemigi välja.
Kuidas liikuda teistsuguse tantsu kogemise-kogemuse poole?
Leian koos Rojo´ga, et tänase päeva neoliberaalsetes tingimustes töötamise võtmeküsimuseks pole mitte niivõrd "mida on veel teha (ja tantsida)", kuivõrd "äkki saab midagi tegemata (tantsimata) jätta?".
Kui tulla tagasi sellesama "virtuoossuse" mõiste juurde, aga mõelda sest nüüd esmalt mitte Virnolikult, vaid tantsust lähtudes: virtuoosne on ju tavaliselt see tantsija, kes sooritab mingit tehnikat võimalikult hästi, isegi mingis mõttes "ületab" tehnikat ennast, oma subjektsuse&originaalsuse läbi. Selline tantsija on keegi, kes võib väita, et domineerib tehnika üle. Aga äkki meil ei ole vaja enam selliseid virtuoose? Äkki on hoopis vaja tantsijaid, kes võimalusel tantsida rohkem ja jälle end ületades, otsustavad hoopis tantsida vähem? Ja mitte lihtsalt vähem, ehk isegi impersonaalsemalt, vähemoriginaalsemalt?
Milline näeks välja enda asetamine nn väikese tantsu poolele? Tantsu poolele, mis ei püüa vallutada maailma? Tants, mis ei oleks niivõrd avangard, vaid järelvägi. Tants, mis ei pretendeeriks ei enda keha ega teise inimese aja ega tuleviku domineerimisele.
Võib olla tuleks üheks sellise tantsu ja tantsulise järelväe võimaluse tekitamiseks-tekkimiseks minna tagasi 60ndate alguse avangardi, Judsoni kiriku postmodernistide juurde. Liikumine, mis sai alguse sellest, et tegijad püüdsid radikaalselt demokratiseerida tantsu, viia see argise, väikese, queer`i, kummalise, kõikvõimalikele nahavärvidele ja kõikvõimalike suurustega kehadele lähemale. Kui me mõtleme tollastele loodud tantsudele, siis üheks läbivaks käivitavaks jõuks saab Susan Sontagi "Against Interpretatation" ("Tõlgenduse vastu") eeskujul nn impersonaalse dünaamika läbi liikumise otsimine. Selmet edastada tantsuga mingit konkreetset "sõnumit". Tants kommunikeeris tantsu ennast, liikumise enda, mitte selle sisu läbi.
Ning äkki siit me jõuame isegi tagasi Aristotelese juurde, kes kunagi väitis: "Liikumine pole kulg akti (tegevuse) endani, vaid on pigem tegevuse potentsiaal potentsiaali endana. Liikumine on lõpetamata tegu, millel pole lõppu, see on miski, millel pole lõplikku sihti. "Mis tähendab, et filosoofi jaoks on liikumine seotud justnimelt ebatäiuslikkusega: liikumine on alati poolik, ta jääb alati poolele teele, ta ei kulmineeru. (Agamben: 2005).
Äkki selle asemel, et küsida: "mida ma tantsin" võiks küsida: "kuidas sel tantsul (parajasti) läheb"?
Ja kui sel tantsul ei lähegi ehk meie arvates kõige paremini, tähendab see just sellele vastupidist.
Jutt ilmus esmalt Sõltumatu Tantsu Lava kodulehel.
Toimetaja: Valner Valme