Taavi Remmel. Kuidas seletada õpetajale oma tähepäritolu? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Matemaatikaklassi tahvel.
Matemaatikaklassi tahvel. Autor/allikas: Chuk Yong/Pixabay

Inspireeritud Witold Gombrowiczi "Ferdydurkest" (tõlkinud Hendrik
Lindepuu; Hendrik Lindepuu Kirjastus; sari "Hieronymus").

Samal ajal kostis siit-sealt kõrvu mitmesugust veidrat infot iganenud hariduselust ja koolijuhtimisest.

Oooooo ooooooo ooooooo
Oooooo ooooooo ooooooo

Ooo, ooo ooo
Ooo ooo ooo

 – Deep Purple, "Child in Time"

 

Sõbrad Siiriuselt, Orionilt ja Plejaadidelt, indigolapsed, kristalllapsed ja vikerkaarelapsed – nad on vastuvõtukomisjonide ees, tahvlite ees, õpetajate taktikepi all, järeltööde uste taga, lünklikke tunnistusi silmitsemas, ohkamas, rõõmustamas (ei tea isegi, mille üle). Ah, ei tasu muretseda  tunnistuste pärast... Seesama koolitunnistus on kui keskaegsete piinamisriistade näituse brošüür, mille pakkujast põikled Viru tänaval enamasti mööda. Nojah, aga tore, et midagi jäi kätte. Näib, et võiks rõõmustada ja ohata ühe korraga. Miks mitte mängida sellist mängu? Ja milleks üldse duaalne maailm ja see õpetatud "hästi" ja "halvasti"?

Koolitunnistus kinnitab kibedalt, et elu läheb edasi, et ollakse ka järgmisel aastal minemas... kooli, ülikooli, tööintervjuudele, vastuvõtukomisjonide ette, tahvlite ette, õpetajate taktikepi alla, esseetähtaegade virnadesse, järeltööde uste taha, psühholoogi kabinetti, psühhiaatriahaiglasse, veel paremaid ja halvemaid tunnistusi vastu võtma. Tunnistus käes, niisiis võib ka järgmisel aastal guugeldada enesetapukatse kohta, küsida digibürokraatiasse uppunud õpetajalt konsultatsiooniaega, kirjutada lõputuid seletuskirju, täita aruandeid, küsitlusi, ankeete ja likvideerida võlgu...

Kõigele vaatamata on tähelaste isesorti loomeenergia, nende tingimusteta armastus ilmatult kirgas. Nad on heausklikud viimse hetkeni ja seetõttu võimelised taluma vastuvõtukomisjonide tingimusi, tahvli ees seismist, õpetajate meelepaha, järeltööde ebaõnnestumisi, tunnistusi, hinnetelehti, kentsakat kodukorda ja käitumisbrošüüre, nad uurivad neid kõlblusetuid tegelasi Viru tänaval, kannatavad koduvägivalla, vaimse terrori ja koolikiusamise all, kogevad allasurutust, süüd, hirmu ja häbi, vaesusteadvusest, töökusmentaliteeti (kui töötad kolme koha peal, on vähemalt leib laual). Ikka on õpetatud, et ebainimlik on vaid osa inimlikust kogemusest, üleskasvamise vaevadest. Elu ongi vaevaline, tee sina oma ülesanded ära, siis ei jää vähemalt lolliks.

Ent kuniks see kirgas valgus püsib laste südameis, on neil sellest lolliks tembeldamisest tegelikult ükskõik. Ja kui see ere energia kord valla pääseb, pääseb see valla pingutuseta: kõrgemal tasandil pole forsseeritud liikumist, vastupanu osutamist. Igasugune vastupanu on stress ja lõpuks laotub kõrgem energia vaevata üle kesise vana maailma. Õnneks leidub juba teadlikke lapsevanemaid ja õpetajaid, kelle juures on tähelaste puhas energia hoitud. Lõpp on nii või naa võidukas ja tegelikkuses on vana maailm oodatud kaasa reisima ja ennast ülendama.

Tähelapsed on kannatlikud vaatlejad, jah, nad teevad ikka veel neid kontrolltöid, mängivad seda totakat mängu, mille põhireegel on oma tunde eiramine, sest tunne peab alati vastama töövihiku järgmisele ülesandele. Mängu teine reegel on endale valetamine. Kolmandaks kannatamine ja nii see jätkub.

Paljud tähelapsed on aga puhta viielised. Nad oskavad manifesteerida, "näha" eelmise õhtu materjale, visata ruletis parimaid täringuid ja tunnetada õpsi meeleolu. Elu on kerge, kool on mõnikord lihtsaim mäng, mille suured inimesed on välja mõelnud! "Kuidas ma siis ei saa viit?" küsib tähelaps, kes "mäletab", kui kerge ja täiuslik oli elu tähemaailmas... Hea hinne on vahva edukogemus, kuid selle taga peitub lihtsalt soov kogeda mitmel tasandil tingimusteta armastust.  Tõstad ju viiega emme-issi, oma kassi ja õpetaja tuju. Oma kooliajast mäletan, et tegin suure osa töödest hästi sellepärast, et õpetajal oleks lihtsalt kergem elada. Et ta ei takerduks minu töösse, vaid leiaks aega ka enda jaoks.

See oli üks viis suunata energiat õigesse kohta, et tervik võidaks. Muidugi oli tööde kuhi halastamatu, loomingulisust pärssiv. Ja tunnid võinuks alata hoopis Witold Gombrowiczi sõnadega: "See, mida me mõtleme ja tunneme täna, on meie lastelaste jaoks vältimatult rumalus. Parem siis, et juba täna tunnistaksime, et selleks on paras ports rumalust, mille aeg endaga kaasa toob."[1] Aga olgu, viied tulid, kuid mida ütleks life coach või kõrgem mina? Mida öelda või pakkuda neile, kes on manduvas keskkonnas sunnitud võtma elu ladnalt või kes on oma täheenergia sättinud kustumise režiimile, sest maine elu ongi selline... vaikne kustumine, vaatamata sellele, et ümberringi toimetatakse ikka tähtsa näoga.

Kustutaks tule või pingutaks hoopis üle normi? Või röökida "Ooooo, aaaahh!" nagu Deep Purple'i solist. Maise elu täiusse uskumiseks sihivad täheõpilased sageli kannatuste kiuste maksimaalset tulemust. Kiusu pärast võiks nõutud programmist teha rohkemgi. Saada vähemalt sada punkti ja laiutada käsi, kuna rohkem lihtsalt ei saanud panna. Süüa kogu külmkapp tühjaks ja tõmmata siis juhe välja. Lihtsalt selleks, et näidata, kuivõrd palju suurem ja peenekoelisem on elutegelikkus.

Tundub, et tänapäeva noored tahavad vaid rohkemaga tegelda või siis tähelepanu hoolikalt spetsiifilistele huvidele suunata. Kui aga tema ja tema teevad kindla veendumusega selgeks, et nii need asjad ei jäi, ilmuvad nurga tagant arvutimängude kosilased, sõltuvust tekitavate ainete hulgimüüjad ja tühjad vestlused. Nojah, kõik see leevendab tõepoolest südant ja suunab hardasse alistumisse. Ei saa mainimata jätta, et levinud on ka meditatsioon, vaikuse ringid, tervislik toitumine, jätkusuutliku keskkonna loomine ja ka huvi kõrgemate dimensioonide vastu on väga in.

 

Hea tunne ja loomisenergia

Aga siis tuleb selle ja selle aine järgmine peatükk, saabub septembri teine ja kolmas nädal... ja mina olen ka sel aastal hilinenud õppekaartide esitamisega (olen lihtsalt uidanud muul sagedusel). Suvi on kosutanud, ah, see mõnus järvesuplus ja uued meditatsiooni tasemed. Siis hüppad järvest välja ja märkad, et rätik on koju jäänud. Sõber pakub prillilappi istumise alla. Istud seal ja tilgud, ootad ja keskendud viimasele päiksele, mis pilve vahel helkleb.

Siis tuleb järgmine ja järgmine peatükk, tuleb lihtsalt seepärast, et see on järgmine peatükk... Tulevad tööd, mis on taustamüraks, eriti ajal, mil universum toetab hoopis enesearengut, üksteise tõstmist ja seda soosivad õppetükkide asemel ju hea tunne ja harmooniline keskkond. Olgu, elame selle peatüki üle, teeme viiele ja puha (#uudishimu). Aga siis tulevad uued ja uued, lõpuks on neid koolitükke nii palju, et tekib harjumus neid ise ette kujutada. Olen ma hirmu ja harjumustega ära tinistatud? Või ikkagi täie mõistuse juures, sest hõiskan, et täheplaanid jäävad kindlalt tulevikku! Igatahes, on veel viisteist ainet läbida ja vaid neli on huvitavad ning #seepoleokei. Aga kui ei õpi, oled loll, kes ei saa elus hakkama ega mõista inimeseks olemise paratamatust.

Muuseas, eks neid peatükke eemaldatakse vaikselt ka ametnike tasandil, tähelapsed on ka bürokraatlikus aparaadis fikseeritud, kuigi vähe paslikuma nime all. Muuseas, tähelaste maailmas puudub tänase ühiskonna hierarhia, mistõttu ei peaks me neid reforme, viisaastaku plaane ja ministeeriumi otsuseid kannatlikult ootama. Lause "Kui otsus või reform vastu võetakse, olen viimaks õnnelik" sätib õnnelikkuse välistele tingimustele ja kes jõuab siis seda välist paika loksumist oodata. Eneseareng võib jätkuda mistahes hetkel, venivad "kõrgemad" otsused on madalad otsused. Areng on alati seesmine ja lõpuks vaatleme ka välist maailma läbi sisemaailma, vaatleme seda ilusana.

Isiklik areng on võimalik olemasolevates koolides, oma tavavõluelus. Ei pea üle mõtlema, piisab, kui mõnusat tunnet ja loomejõudu tekib iga päev grammike rohkem. Piisab, kui õpetajad võtavad olemise indikaatoriks lahke tuju. Vaimne ja spirituaalne teekond – kui ta tuleb, siis ta tuleb ja selle pärast ei pea rabelema.

Aeg on sealmaal, et tähelapsed on vaikselt hakanud üksteist ära tundma, seisma käed risti või vaikuse ringides, kuniks ümbritsev elu maha rahuneb ja oma akorde puhtamalt mängima hakkab. Siin ilmas on ka juba kõrgemas energias lapsevanemaid ja õpetajaid, teisigi "huvitavaid külalisi" ja ägedaid koolijuhte, kes tegutsevad muhedama oleviku nimel vaat et elustiilikunstnikena. Ja olgu selle esoteerikaga, kuidas on, peaasi, et süda oleks valikuvõimaluste puntras õige koha peal.

 

Võlukool või võluelu keskkond?

Mis sai eelmise suve sahinaist, demokraatlikest võlukoolidest? Kas ei oleks need tähepõlvkonnale ideaalseks keskkonnaks, kohaks, kus nad ei peaks oma olemasolu veidrusi seletama ja põhjendama? Kindlasti on igasugune maagiale viitamine ajastu märgiks (oli ka hääd demokraatliku kooli arenguloos), kuid võlumist ei peaks eraldi rõhutama, seda enam, kui seda pole – võlukoole ei tekkinud. Maailm, olgu ta arengutase milline tahes, "tekib" seevastu nii või naa, sest kordumist ei eksisteeri ja loomisenergia on alati paisumises. Olemasolev reaalsus on iseenesest manifestatsioon ja maagia.

Kui paneme käed lauale ja sulgeme silmad, oleme automaatselt veidi kõrgemas energias. Nii tekib heaolu ja peatselt ka imetabane kujutlus, mille võib lihtsasti füüsilisse maailma "tuua". Kui läheme heasse tundesse, tassib jumal võlumaailma juba ukse taha ära. See on pingutuseta võluelu. Võlumata jäävad aga võlukoolid, mis on pelgalt mõistuse plaanid või ego projektid.

Tähelapsed on muuseas suurepärased manifesteerijad, aga selleks tuleb lasta neil olla iseenda loomulikus energias, loomissageduses (teeta ajulainetes, kui soovite). Nad on igatahes stardipakkudel oma kohad sisse võtnud ja ootavad... ei, mitte stardipauku või kellegi kõrgema isiku käsku, võlukepikesi või -maju, vaid hea tunde keskkonda. Sellest piisab. Loomisenergia paisub seejärel omasoodu ja ühendub jumala anekdootidega.

Veidi vajavad tähelapsed siiski teejuhatust, suunanäitajaid, tehnotaibukaid loojaid-õpetajaid, auranägijaid, kõrgema teadvustasemega meistreid, kes võiksid üht-teist teada ka kvantteooriast või füüsilise maailma illusioonist. Nad vajavad turvalist ja stressivaba keskkonda, ärganuid, kellele oleks lihtne peegeldada tähestaatust, puhast manifestirammu ja tingimusteta armastust. Kõrgemas teadvusseisundis õpetaja või lapsevanem oskab lapse aurast näha, et too kiirgab rahulolus haruldast sära, mis märkamatult tervendab kogu ruumi.

Olukorrad, millega laps ei resoneeru, mis on tema energiast madalamad, aga mille väljendamiseks puudub tal keel või sõnaõigus, tabavad teda otse südamesse. Tema potentsiaal sulgub iga päev väikeste hoopidega. Niisiis, et seda kõike oleks vähem, tuleb eemaldada üleliigne, igasugune lünkade broneerimine homseks, ülehomseks ja järgmiseks nädalaks, müra, igasugune rabelemine nende teadmiste nimel, millega ei resoneeruta või mis kuuluvad pigem Maa langusaegadesse.

Tähelapsed ei vaja ka pikki loenguid duaalsest maailmast, probleemide lahendajaid, sest peegeldusseadust arvestades toob probleemiga tegelemine sedasama probleemiga tegelemist juurde. Kunagi Tartus filosoofiat õppides algasid filosoofia ajalugu käsitlevad tunnid alati probleemsituatsiooni kirjeldamisega. Olen küll teadmiste eest tänulik, kuid täna mõtlen, et milleks? Milleks peab elu käivitav jõud olema probleemolukord? Igasugune puuduoluga tegelemine toob lõpuks puuduolu juurde. Mitmekesine teadmistepagas on küll tore, kuid sellega ülemäära tegelemine ei tohiks röövida loomepuhanguhetki ja taipamise tunde.      

Kõrge väärtus on õpetajatel, kes asuvad loomissagedusel, õpetajatel, kellega võib vajadusel ka lihtsalt vaikida, õpetajail, kes aktseptivad spontaanset lollitamist või lollitavad mõnikord ise. Viimane on osa puhtast loomeenergiast, märguanne, et äkki "tõstaks end". Kõlab veidralt, aga ideaalis võiks õpetaja töötada beeta ja teeta ajulainete vahel. Nii on ta aktiivne osaleja, kõneleja ja kuulaja, mängude käivitaja ja samas on ka avatud spontaansele loovusele, kõrgema teadmise kanaldamisele, olukorra mittefüüsilise osa (god particle) tunnetamisele ja ruumi terviktajule. Sinna sekka jätaks ruumi kosutavale naljale – tänane teadmine on tänane tõde. Ja muidugi, hääs loomisetuhinas ei ütleks ära ka klassikalisest koolitarkusest. See on lisaväärtus, et loodu oleks värvilisem ja mitmekesisem, suhestuks füüsilise eluga.

Niisiis võib võluelu vabalt manifesteerida olemasolevates koolides. Loovus ja kunst on soodsad suunanäitajad, kuid võluelu teostumiseks on vaja loojanatuure kõigis vähegi tulevikku edendavates valdkondades. Kui energial võimaldatakse seestpoolt kasvada, sünnivad uued võlukoolid ja muud tulevikuperspektiiviga ehitised selle sisemise jõu loomuliku peegeldusena, lausa sõrmenipsuga.

 

Individuaalsest  kollektiivsesse

Viimaks mõni sõna eraldumisest ja individuaalsusest. Hariduselu labürindis uitades meenub Sören Kierkegaard'i kirjanduslik filosoofiapärand, tema 19. sajandi algupoolel üsna metsikult kõlanud read vabaduse ja kire teemal. Erinevalt eelkäijaist oli Kierkegaard'i jaoks esikohal üksikindiviidi, subjekti vabadus. Kierkegaard'i sõnul polnud indiviid automaatselt ühiskonna osa, ekslik oli omaks võtta uskumus, et suhe elu, ühiskonna ja jumalaga on ette määratud. Läbides aga pentsikuid "hüppeid", iroonilist ja eksistentsiaalse suunitlusega elurada, võis subjekt selle suhte ühiskonna ja jumalaga ise luua. See aga oli tema valitud teekond kõrgemaga ühendumiseks, mitte ettemääratu pime omaksvõtt.

Noore ja norme eitava Kierkegaard'i 1835. aastal kirjutatud päevikumärkmeid oleks tore saata "hariduselu postkasti" (tegelikult olid need suunatud spekulatiivfilosoofiale, iseäranis Hegelile):

"Mis kasu oleks niinimetatud objektiivse tõe avastamisest, kõikide filosoofiliste süsteemide läbitöötamisest ning vajadusel olla võimeline leidma vastuolud igas süsteemis; – mida head teeks mulle see, kui arendaksin teooria mingist seisundist, millest oleksin võimeline tegema ülevaate ja siduma kõik detailid üheks tervikuks, luues nii maailma, milles ma ei ole elanud, vaid milles olen leidnud ühiskeele teiste inimeste vaadetega [---] mida head teeks mulle see, kui tõde oleks olemas enne mind, külmana ja alasti, hoolimata sellest, kas märkan teda või mitte."[2]

Niisiis, enda väärtust jõuliselt esikohale tõstes võiks tõesti mõelda, milleks see suplus kuivade raamatute ja tunnikontrollide kuhjas, milleks mattuda üha järgmiste alla, lihtsalt selleks, et võrrelda, eristada, mõõta ja kavandada – jõuda tõeni, mis tegelikult juba kirjas. See on tõe history või his story. Aga mu enda tõde ja kirg? Noor, kes astub eksistentsiaalsele teekonnale, võiks tõesti ennast ja oma kirge väärtustades lugeda Kierkegaard'i, keskenduda olulisele ning kõik ebavajaliku, igavad õpikud ja miks mitte ka massivselt igavad saksa filsoofiateosed unustuse hõlma visata. Olla vaba ja kirglik indiviid, otsida jumalat.

Pidades Kierkegaard'i filosoofiks, kes on kenasti ajaproovile vastu pidanud ja kes on aktuaalne veel kakssada aastat hiljem, võiks tähelaste maandumise perioodil tema vabadustungi aga pisut kõrvale lükata. Individuaalsus ja oma tahte läbisurumine on moderniseerumise protsessi juba pikemat aega iseloomustanud, kuid nüüdseks on selle lävepakust minu arvates üle astutud. Lisaks näib individuaalsuse vajadus olevat pigem vajadus põgeneda kohast, kus puudub harmoonia ja ühtsus. Ja tähelapsed on veel eriti sensitiivsed selle puuduse tajumisel.

Aktiivne kõplamine kaasava hariduse ja individuaalse lähenemise juurutamise kallal on mõistagi võimaldanud hingetõmbehetki klassikalisest ja veel suures osas totalitaarsete ilmingutega koolielust, kuid samas leian, et tähelapsed on olemuslikult, hinge ja teadvuse tasandil mitte individuaalsed, vaid kollektiivsed. Nad ei vaja ilmtingimata ninapidi koosolemist, kuid nende sagedus töötab kollektiivi heaolu ja harmoonia huvides. Kooli astumise tõsiasi on otsus, mis võimaldab luua ja lihvida suhteid.

Tähelapsed on suhete lihvimiseks sobivaimad kaaslased ja vankumatud peeglid: sina jooksed, mina olen olemises. Sina tegeled kolmandiku tööajast hinnetega, mina... mitte. Kui mina jään oma olemisse, oma kõrgemasse energiasse, ei jää ka sinul muud üle, kui mind peegeldada. Sest näed ju ise et rabelemine ja ka minu eraldamine teistest ei vii kuhugi. Kvantpõimumine jätkub ka siis, kui mu koolist välja viskad. Ja miskit õpivad ka tähelapsed ise: Solarise planeeti uurides skaneerib planeet samuti uurija alateadvust (siin ei ole muideks võrdlust Solarise ja totalitarismi vahel). Tähelapsed on tundlikud informatsioonile ja tagasisidele, nad hangivad koode ja otsivad eluhetki nende koodide dešifreerimiseks.

Elu pakub lõputult peegelsituatsioone, mille eesmärk on taibata, et kõrgemal tasandil oleme mina ja sina samast materjalist. Duaalset ja lõputute vastasseisude maailma vaatlevad tähelapsed kõige olemasoleva ühtsuse tasandilt. Tšakrate keeles võiks öelda, et see ühtsus algab südametšakraga kontakti astudes, nii ületatakse tahtejõulise päikesepõimiku tegutsemiskihk. 

 

Kokkuvõtteks

Rumalust kaotades ei pea rumalusega tegelema, seda on tõestanud Eesti suusakoondis, kui teeb aasta lõpus oma analüüse. Tähelaps ei saa seletada oma tähepäritolu, kui seda ei nähta. Jälgigem tähelaste graatsilist olemist, märgakem, kui keegi teine neid ei märka. Nähkem silmanurgast, kui nad kustuvad või otsivad platvormi säramiseks. Miks mitte viia oma sagedus tasemele, milles on võimalik näha ja tunnetada meie oodatud külaliste auravalgust. Kes juba näeb ja tunnetab, võib usaldada, et elu pakub võimalusi heaolu keskkondade loomiseks, aga mõnusad taipamised tahavad pisut ka tegutsemist. Heade ja tarkade suunajate toetusel avanevad tähelapsed täielikult. Nad ärkavad iseendas ja äratavad ühes sellega ka maise elu tegeliku potentsiaali. 

 

[1]Gombrowicz, W. Ferdydurke, lk 93.

[2] Kierkegaard, S. 2003. The Soul of Kierkegaard. Selections From His Journal. Dru, Aleksander (toim.)  Mineola, New York: Dover Publications.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: