Arvustus. Mehised mured ja murenev mehisus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Lavastus
Lavastus "Kaalud". Autor/allikas: pressimaterjalid

Uuslavastus

Jevgeni Griškovets, "Kaalud"

Vanemuine

Lavastaja Tiit Palu


Näitlejad Külliki Saldre, Margus Jaanovits, Riho Kütsar, Hannes Kaljujärv, Reimo Sagor

Esietendus 28. augustil 2020 Sadamateatris

"Inimene, kes ootab sünnitusmajas oma last, ei saa olla halb," ütles Jevgeni Griškovets, kirjeldamaks oma näidendit "Kaalud". Selles lühikeses lauses peitub korraga nii uljas meelekindlus kui ka meeldiv sinisilmsus, mis lausa kutsub näitekirjanikuga dispuuti astuma. Griškovetsi õnneks on tema kaasus juba valmis, nüüd lausa eesti keelde tõlgituna ning Tiit Palu lavastatuna kõigile huvilistele Sadamateatris näha ja kuulda. Kas vanemuislased said Griškovetsi eest väitlemisega ka hakkama?

"Kaalude" lugu on iseenesest lihtne: üks öö, sünnitusmaja ooteruum ja neli meest, igaüks omamoodi lootusrikas. Tegevuspaigast lähtudes on sündmused küllaltki ootuspärased. Kui sünnitusmaja juba lavale panna, peab seal ju ikka laps sündima. Sellegipoolest ei lange tähelepanu värskele ilmakodanikule endale, vaid piirsituatsioonile uu(t)e algus(t)e ümber.

Too piirsituatsioon loob raami meeste avanemiseks ja sõprussuhete süvenemiseks. Nelja ootaja mõttekäigud laste sünni eel ja järel kulgevad mööda kirevaid teid: läbi surmahirmu ja esoteerika, läbi sahvtiste eelarvamuste ja soostereotüüpe kinnitavate ootuste. Viimast ei ütle ma siiski halvakspanuga. "Kaalud" ei esinda kindlasti puhtatõulist šovinismi, ennemini kiirgab teos parajalt karust, kuid muhedat maskuliinsust, mis on nii teksti sisse kirjutatud kui ka laval välja mängitud.

Küll aga pidin nähtud etendustel sestap tõdema, et ma ei kuulu just lavastuse ideaalsesse sihtrühma – see asub kusagil lähemal tegelaste endi profiilile. Ometi ei satu too sihtrühm teatrisse enamasti omal initsiatiivil: uuringute järgi käib keskealine või vanem eesti mees teatris ennekõike siis, kui naine ta kaasa võtab. Sellised kaasavõtmised võivad küll päädida üsna apaatse vaatajakogemusega, ent siin jäi märkimisväärne lootus, et äkki mõni kaasavõetu nähtu peale ikka süttib.

Samuti ei kavatsenud minagi "Kaale" kui järjekordset keskealiste meeste omavahelist loba maha kanda, vaid lasta läbimängitud olukorral end rikastada.

Tõsi küll, peaaegu ülekohtuselt olen praegu jätnud tähelepanuta Külliki Saldre, kelle kohalolu aitab lavastuse maskuliinset aurat neutraliseerida. Võttes kahe vaatuse jooksul ette kolm väga erinevates toonides naisrolli, näitab Saldre publikule täpsete ümberkehastumiste võlu. Kõigepealt ettevõtlik, kuid muretsev vanadaam, siis terava sõna, kuid sooja südamega haiglaõde ning hiljem rafineeritusega vormistatud värske vanaema – Saldre vahetab rolle kindlalt ja vilkalt.

Mõjukaimaks naistegelaseks osutub neist teine, too karastunud haiglaõde. Eks ole tal kolmest ka enim lavaaega, aga mõjuvad eelkõige tema jõuline karakter ja tähtis funktsioon. Saldre mängitud haiglaõde peab olema korraga diplomaat, psühholoog ja turvatöötaja, et sünnitusmaja steriilsete seinte vahel rahu ja korda hoida. Nõnda äratab naine tegelaskonnas aukartust ning paneb oma sõna maksma, jätmata muide tänitavat muljet, mis võiks maskuliinses kontekstis libedaks teeks osutuda.

Isekeskis võivad mehed reeglitest üle astuda, kuid vahele jääda nad niisiis ei tihka. Seltskonna ujedaimaks liikmeks kujuneb seejuures Reimo Sagori kehastatud noor Artjom, sünnitusmaja esmakordne külaline. Tema nooruse ja kogenematuse juures paistis see ujedus osalt arusaadav, ent osalt ka liiane, tulenedes lavastuse teisel etendusel (2. septembril) veel ebakindlast mängust. Kaks nädalat omas mahlas marineerimist ja 15. septembri etendusel paistis rollil veidi sügavust juures.

Sagori ülesanne pole ometi kerge. Ülejäänud meestegelastega võrreldes ei ole dramaturg Artjomi avanemist kuigi teravate joontega paika pannud. Siin-seal leidub nüansse ja fraase, mis aitavad noormehe psühholoogiasse pisut pugeda, kuid erinevalt teistest puudub tal selge pöördepunkt suletud karakterist avatuks. Nii Riho Kütsari mängitud nördimus, Margus Jaanovitsi naljatlevus kui ka Hannes Kaljujärve käredus saavad neile määratud hetkel nimelt mureneda, paljastada enese alt inimlikult hapra ja haavatava tuuma.

Kuivõrd murenemise määrab "Kaaludes" just mingi sügava hirmu ilmsikstulek, ongi Artjomile keeruline võrdväärset pöördepunkti loos leida. Hirm on Sagori kehastatud tegelaskujus kohal esimesest stseenist peale. Õnneks pole vaatajatel talle kaasa elamisega siiski probleemi: ühe tema kentsaka nõrkushetke järel kõlas viimatisel etendusel publikust näiteks naerupahvak ja mehine hüüe "Kas tulen appi?".

Ju võivadki elu ja mäng "Kaaludes" kokku sulada. Isegi juhuslikud alarmsõidukite sireenid, mis läbi Sadamateatri õhukeste seinte tungivad, täiendavad üllatava täpsusega sünnitusmaja atmosfääri. Kui samas küsida, kas Griškovetsi julge väide seal ootajatest samuti eluga kokku sulab, on minu vastus "veel mitte". Uskusin, mida mängus nägin, aga elu veel piisavalt ei tunne.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: