Arvustus. Koertepark nimega Iha ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Sofi Oksanen esitles raamatut
Sofi Oksanen esitles raamatut "Koertepark" Autor/allikas: Siim Lõvi / ERR

Munarakudoonorlus ja asendusemadus ei ole mustvalged teemad, ütleb Mari Peegel Sirbis Sofi Oksaneni raamatust "Koertepark" rääkides.

Sofi Oksase "Koertepark" on üks neist sibula-tüüpi raamatutest, kus lugeja saab iva tervikuna kätte alles pärast seda, kui ta on kõik tekstikihid ükshaaval hoolikalt lahti koorinud. Etteruttavalt võib öelda, see raamat on üks küllaltki kange sibul, mille hõng võib panna õrna hingega lugeja pisarad valama.

Millest algab ebaõnn?

Oksanen on vaheldumisi jooksma pannud kaks liini: minajutustaja Olenka minevik Nõukogude Liidu murenemise ajast Eestis kuni nullindate lõpuni Ukrainas Dnipropetrovskis ning n-ö olevikuliin, kus varasem elu püüab Olenka uues kodulinnas Helsingis kätte ja nõuab temalt vastutamist.

Pole vaja vist mainidagi, et endises Nõukogude Liidus toimuva kirjeldamiseks on autor teinud hoolikalt uurimustööd ja mina kui "idatüdruk" (Oksase termin, mis ei sobinud küll Melania Trumpi kohta, kuid sobib eestlannale) isegi ei püüdnud sealt kätte suuremaid eksimusi või toonivääratusi. "Koertepark" on ka ekskursioon läbi Ukraina lähiajaloo ning selles ma hindajana kindlasti nii pädev pole, kuid autor äratab oma detailipeensusega ja põhjalikkusega usaldust. Eks mängib rolli ka see, et märgid, millega Oksanen Ukraina lähiajalugu ja olustikku kirjeldab – suletud linnad, nii legaalsed kui ka illegaalsed söekaevandused, borš, sõda, soolapekk, tikk-kontsadel naised ja mafioosnikutest mehed ning oranž revolutsioon – on isegi Ukraina-võhikule äratuntavad.

Romaan kujutab endast Olenka kiretus nullstiilis monoloogi kaotatud kallimale. See pihtimus toob lugeja ette tema sinusoidse eluloo: kenas Tallinnas sündinud tüdruk satub pärast Nõukogude Liidu lagunemist koos vanematega elama isa kodumaale Ukrainasse; seejärel saab temast Pariisis luuserist modell, kuid Ukrainasse naastes algab karjäär viljatusravikliiniku koordinaatorina. Sealt edasi aga krahh ja virelemine puhastusteenindajana Helsingis, kus ta väheseks rõõmuks on käia koertepargis üht ilusat perekonda vahtimas. Olenka on kui äraspidise Bildungsroman'i kangelanna, sest tema elusündmusi ja katsumusi ei saada moraalne kasvamine, vaid pigem taandareng. Segaduses tüdrukust saab külm ja kalkuleeriv bitch.

"Koertepark" näibki olevat kantud küsimusest, kas inimene koperdab ebaõnne teele oma nõrga isiksuse tõttu või juhivad ta sinna võimurite loodud raamtingimused, mida pole võimalik eirata. Miks teevad samad olud ühest manipulaatori ja teisest ohvri? Ja kui pikalt peame maksma oma esivanemate võlgu? Lihtsustades võib taandada selle Ukraina naiste loo ka nende kodumaale ning küsida, kes on süüdi, et olukord iseseisvas Ukrainas on juba aastakümneid selline nagu ta on. Kas oportunistlik Venemaa, osavõtmatu Lääs või ukrainlased ise?

Tänapäeva Fantine

Ukraina poliitiliselt ja majanduslikult näru seis viib Oksase tegelased enda ja teiste kehade kaubastamiseni, täpsemalt munarakkude müügini. Sõna otseses mõttes enda müümine ei ole muidugi uus teema ei elus ega kirjanduses. Ehk ongi viljatusravikliiniku koordinaatori Olenka peamine ohver Daria meie aja Fantine, kes ei loovuta oma lähedaste aitamiseks juukseid ega esihambaid, vaid munarakke, mida tervetel naistel on küllaga ja millest loobumine väljagi ei paista. Daria on noor ja ilus, kuid ka vaene ja naiivne, mis teeb temast (nagu "Hüljatute" Fantine'istki) manipulaatoritele ideaalse saagi. Jumal tänatud, et Oksanen on hoidunud tegelasi liiga mustvalgeks maalimast ja Dariale jäävad alles hambad, et vähemalt üritada oma kurnajaid vastu hammustada.

Enamik inimesi – eriti need, kel puudub teemaga isiklik suhe – suudab munarakudoonorlust või asendusemadust endale õigustada, kui tegemist on tasuta abiga, soovitavalt doonorile tuttavale viljatule paarile.

Ent "Koertepargi" doonorid ja viljatusravikliiniku pidajad ei tegele sellega altruismist, vaid majandusliku kasu eesmärgil. Ilmselt on nad juba seetõttu enamikule lugejatest kohe "pahad tegelased". Altruism on samal ajal tähtis osa Ukraina kliiniku turundusest: firmajuht räägib ettevõtte brošüüris isikliku loo, kuidas tema enda unistus kahelapselisest perest sai teoks tänu munarakudoonorile, ja see positiivne kogemus innustaski teda raviasutust looma. Kliinikus, kus Olenka töötab, on kõik võlts: klientidele pakutavatest tüdrukute elulugudest ja terviseandmetest kuni lubadusteni, mida doonoritele jagatakse. "Isetegevuselt" tabatud tüdrukud saavad julmalt karistada. Neid sunnitakse loovutama munarakke agentuuri võlgade katteks, ja tegema seda ilmselt rohkem kui oleks tervislik. Olgu õnnelikud, et maha ei lööda!

Juriidilised hallid alad

Nii munarakudoonorlus kui ka asendus­emadus on emotsionaalsed teemad, isegi juhul kui neis puudub ilukirjandusliku intriigi huvides mängu toodud kuritegelik motiiv. Juhtus, et "Koertepargi" lugemise ajal sattusin Feministeeriumi veebilehel intervjueerima inimõigustega tegelevat õigusteadlast Liiri Oja ja naistearst Marie Abelit, kes on spetsialistid seksuaal- ja reproduktiivtervishoiu alal.

Sofi Oksanen on oma romaanidega tõstnud teadlikkust naiste probleemidest. "Koertepark" on tema kuues romaan. Toni Härkönen / Like

Liiri Oja ja Marie Abeli kinnitusel on täiesti võimalik leida seaduslikke viise, kus kõigi asendusemaduse protsessis osalejate õigused ja füüsiline ning vaimne tervis on kaitstud. Tegelikult ei peaks ka meil, läänlastel olema esimeseks eelduseks, et vaesemate riikide (nt Ukraina või India) naised aitavad kliente vaid rahalise kasu eesmärgil, nagu pole põhjust pidada rahalist kompensatsiooni ka automaatselt valeks. Muidugi ei tasuks seejuures tähelepanuta jätta, millised on doonorite majanduslikud olud ja tingimused kohalikus kliinikus. Samuti on selge, et segadust ja sahkerdamist tekitavad just juriidilised hallid alad ja poliitiline otsustamatus, nagu Eestis, kus küll kasvavad asendus­emade abil sündinud lapsed, kuid see teenus ise on seni ebaseaduslik. (Lihtsalt infoks, et munarakudoonorlus on Eestis seaduslik juba nullindate algusest ja seda pakuvad lisaks riiklikele kliinikutele kaks erakliinikut, kus makstakse doonoritele ka rahalist tasu.)

Oksase romaan ei anna põhjust arvata, et autor suhtuks munarakudoonorlusse või asendusemadusse (sedagi teemat mainitakse romaanis möödaminnes) kuidagi nüansseeritult, vähemalt mitte siis kui lapse saamise võrrandisse on segatud riigid nagu Ukraina, mille puudusi kirjeldamast autor ei hoidu ja mis oma liberaalse seadusandlusega (ja eriti just kuritegeliku paralleelsüsteemiga) on loonud raamtingimused, mis võimaldavad naiste kehade kuritarvitust. Tundub, et Oksanen võtab asja päris üheselt: asendusema või munarakudoonorina raha teenimine on tupiktee, teenuse vahendamine per se kuritegelik ning klientide pereõnn seda kõike ei lunasta, lasku nad doonori järgi kas või ikoon maalida ja kummardagu teda kui inglit, nagu tegi Daria munarakkude abil lapse saanud paar.

Heidutusromaan Läänele

Kirjanduslikus mõttes on Oksase loodud mikromaailm paljulubav: viljatusravikliinikus kohtuvad ihad, mis on esmapilgul nii vastandlikud. Viljatute paaride soov saada järeltulijaid, keda armastada ning teenusepakkujate iha raha järele, mis võimaldaks paremat, läänelikule lähedasemat elustiili. Mõlemad on oma eesmärgi nimel nõus tegema peaaegu ükskõik mida. Selle kirglikkuse kirjeldus moodustab muidu väga asjaliku romaani poeetilise liini.

"Koertepark" on suurepäraselt kirjutatud ja konstrueeritud romaan, võimalik, et Oksase seni parim, aga ma pole kindel, kas ma tahaksin, et mu ukrainlastest tuttavad seda kunagi loeksid. Näib, et autoril on ka ilukirjandusväliseid agendasid: Oksanen on arvamusliider, kelle artiklid Soome ühiskonnast, Vene kolonialismist ja nn idatüdrukutest on jõudnud välispressi. Oma romaanidega, eriti viimase kahega on ta tõstnud teadlikkust naiste tänastest probleemidest, ja ma olen kindel, et ta eesmärgid on üllad. Samal ajal ma ei näe, kuidas võiks "Koertepark" Ukrainaga seonduvaid klišeesid murda. Pigem ta süvendab neid.

"Koertepark" võib heidutusromaanina olla abiks läänlastele – vaata, mida sinu eurode või dollaritega korda saadetakse –, kuid ukrainlasi ta tahtmatult stigmatiseerib ja ohvristab. Eriti valdavat enamikku ukraina naistest, kel pole midagi pistmist kuritegeliku maailmaga, kes ei söö iga päev borši ega salot, ja kes ei lööks suurimaski hädas sõbrannale nuga selga. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: