Arvustus. Romaan, mis otsib minevikust tuleviku vaimu ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kooleratekitaja Vibrio cholerae
Kooleratekitaja Vibrio cholerae Autor/allikas: TLÜ

Raamat

Patrick Deville

"Katk ja koolera"

tõlkinud Triinu Tamm

sari "Moodne aeg"

Varrak

 

Alexandre Yersin (1863-1943) oli šveitsi-prantsuse teadlane, tuntud peamiselt panuse poolest bakterioloogiasse. Täpsemalt avastas ta katkubakteri Yersinia pestis, millest hiljem vaktsiini tegi. Prantsuse kirjanik Patrick Deville on võtnud ette ajaloolise romaani žanri, asetades Yersini elu luubi alla. Ajaloolised faktid on põimunud ilukirjanduslike täienditega, mis annavad muidu kuivale faktirodule sisu, elu ja inimliku konteksti. Saame kuupäevatäpsusega teada, kus peategelane Yersin ringi reisib, millise uurimistööga tegeleb ja kellega kirjavahetuses on, kui ka seda, milliseid eksootilisi loomi ta endale ostab, aga samuti tema mõtteist, hinnanguist ja loomusest.

Teosest ilmneb, et ta pole ainult katkubakteri avastaja ja vaktsiini leiutaja, vaid olnud kontaktis mitmete 20. sajandi leiutajate ja tootjatega nagu Justus von Liebig, Charles Goodyear, John Boyd ja Édouard Michelin. Lisaks väidab autor Yersini olevat leiutanud oma versiooni praegu üldteada mustast kihisevast joogist Coca-Colast, mida ta toona kutsus Cola-Canelliks (lühidalt Co-Ca) ning mille patentimisel saanuks Yersnist kahtlemata miljardär.

Autor püüab lugejale näidata, kuidas paljude 20. sajandi leiutiste ja suursaavutuste juured viivad kummalisel või juhuslikul kombel Yersinini. Heaks näiteks tõik, et kui Yersin koostöös Édouard Micheliniga Annamis oma esimese kautšukiistanduse rajas, siis andis see pool sajandit hiljem Goodyearile tõuke vulkaniseerimise leutamisel ja kümme aastat hiljem Dunlopile aluse esimese rehvi väljatöötamisel, millest omakorda Armand Peugeot ja Louis Renault leiutised kasu said. Deville asetab Yersini suurte 20. sajandi leiutajatega samale kaalukausile, kusjuures paistab, et hoolimata katkuvaktsiinist ja muudest meditsiinisaavutustest on kahju, et Coca-Cola ei ole Cola-Yersin.

Deville' stiil on minimalistlik. Pikemad kirjeldused vahelduvad üksikute ühe- kuni kolmesõnaliste repliikidega. Luues rütmi ja tekstilist musikaalsust, mis prantsuse stiilile nii meele järele on. Samuti kohtab lugeja teose puhul õrna ajamängu: Deville loob mõtte ja seostab selle raamatus toimuvaga. Aga mõttekäigu lõpus vihjab autor tulevikule. Sest just tuleviku vaimu see romaan minevikust otsib.

Ühes stseenis paneb Deville' lugeja lausa sürrealistlikul viisil proovile. Tuleviku vaim poetab end incognito Vietnamis Da Latis ühe kindralkuberneri peole. Vaim tulevikust ei tee suheldes ühtegi viga ja sulandub osavalt. Aga tuleb see liigsest eneseuhkusest või mitte, unustas ta välja lülitada mobla, mis leiutatakse alles üle poole sajandi hiljem. Ta võtab telefoni vastu ja kohe koondub ta ümber rahvasumin, kes talle politsei kallale kutsub, kahtlusel, et vaim spioneerib kohaliku kommunistliku partei jaoks.

Vaim tunnistas üles: nelja aasta pärast puhkeb teine maailmasõda, kommunistliku partei esimees Hồ Chí Minh võidab Vietnamis, algab külm sõda jne. Ta hakkab närveerima ja jookseb jutuga rappa. Talle pistetakse selga hullusärk ja tehakse süst. Aga kes see siis oli? Asja teeb veel kummalisemaks asjaolu, et autor on ise see, kes ajab Yersini jälgi ning lugeja muigele ajamiseks asetab end vaimu olukorda ning näitab, mis saab, kui ta osalenuks päriselt nendes fiktsioonina esitatud peaaegu tõsielulistes sündmustes.

Yersin on elu lõpus üksik. Tema tagasivaadetest elule näeme ajalugu ühe kõrvalise mehe vaatepunktist. Me näeme sõdu halvavate nähtustena, mida jälgides Yersini pilgu kaudu ei vali me pooli, vaid näeme maailma universaalselt, kus püramiidi tippu asetub teadmine ja progress ning alla barbaarsus, mis seotud ühiskondlike kapriisidega, millest keegi saab omakasu.

Siit ilmub välja teadlase loomus kui selline. "Kui sa just geenius ei ole, siis pead olema rikas, et laboratooriumis töötada, sest muidu ootab sind ees närune elu, isegi siis, kui selle juurde kuulub teatud teaduslik renomee." Need olid Louis Pasteuri sõnad Yersinile, kui viimane noorem oli. Mis manas ette selle, mil viisil ta enamiku oma eluajast veedab, uurides ja nokitseda.

Teadlase elu askeetlikule kirjeldusele lisab omakorda hagu Pasteuri õpetaja Jean Baptiste Biot: "Tulevikus ei pruugi rahvamassid teie nime teada, ega ka seda, et te olemas olete. Ainuüksi neil vähestel, teie võistlejatel, õppejõudedel ja õpilastel on õigus teile näidata kätte teie koht." Võttes kokku suurema osa Yersini elumõttest ning tema väärtustest inimesena.

Yersin ei jäänud Nobeli preemiast ilma seetõttu, et akadeemiline komisjon tema saavutust piisavalt tähtsaks ei kiitnud, vaid sellepärast, et Nobeli preemia mõeldi välja alles viis aasta pärast tema saavutust.

Kui Euroopas esimene koroonavaktsiin valmib, ja selle loojad oma Nobelid pälvivad, oleks sobiv hetk mõelda katkuepideemiale 19. sajandi lõpul, millele Alexandre Yersin oma vaktsiiniga lõpu suutis teha.

On keeruline hoomata ühe inimese lugu, mis oma ajaloolises kontekstis, kuhu mahuvad sisse maailma kaks kõige verisemat konfkti, on olemuselt nii rahulik ja ilus ja muidugi ka põnev. Seda illustreerib Deville' lause: "Nagu me kõik, tahab Yersin, et tema elu oleks kaunis ja harmooniline kompositsioon. Ainult, et tal see õnnestub."

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: