Linnar Priimägi. Protokoll 39: Bruno Benno Bernhard, mõttelugejad ja Valgevene legend ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Linnar Priimägi
Linnar Priimägi Autor/allikas: Linnar Priimägi

Kultuuripsühholoog Linnar Priimägi jätkab protokollimist ja kirjutab nimede panemisest, vene kirjandusest ja Valgevene ajaloost.

BRUNO BENNO BERNHARD

Venes, kus kasutatakse vaid väheseid eesnimesid, tehakse isikutel vahet veel patronüümi liites: Aleksandr Sergejevitš (Puškin), Nikolai Vassiljevitš (Gogol), Juri Mihhailovitš (Lotman). Keisreid aitas numeratsioon Aleksander (Palvlovitš) Esimene, Aleksander (Nikolajevitš) Teine, Aleksander (Aleksandrovitš) Kolmas.

Roomlastel sama lugu: esimesele pojale pandi nimeks ehk Marcus või Gaius, teisele Lucius või Titus, aga kolmandast peale hakati lihtsalt nummerdama: kolmas – Tertius, viies – Quintus, kuues – Sextus, seitsmes – Septimus, kümnes – Decius. Naisenimedega samamoodi: esimesele Livia või Drusilla, teisele Secunda, kolmandale Tertia, neljandale Quarta, viiendale Quinta ja nõnda riburadapidi edasi.

Liignimed sai maarahvas XIX sajandil mõisahärradelt. Enamasti talukoha või ameti järgi, sageli saksakeelsena. Pätsu ajal võeti ette need eestistada. Aastal 1923 kirjutas August Annist: "Vähemalt pool eesti rahvast kannab veel saksakeelseid nimesid, s.o sõimunimesid..." Nimevahetusest kujunes üleriigiline kampaania, ilmus plakat: "Eestlasele eesti nimi! Kas olete eestistanud oma võõrapärase nime? Võidupühaks vabanegem saksa nime 100-aastasest okupatsioonist!" Riigi Teataja Lisade andmeil muudeti alates aastast 1934 ära 78 298 nime. Paul Bergist sai Paul Ariste, Johannes Schütz muutus Juhan Sütisteks ja kelle Freibergi asemele tuli Priimägi. (Tõnn Sarv tahtis üksvahe naljatamisi mu nimest kaotada alamsaksakeele jälje ning mind ümber nimetada Vabamäeks, ehkki seda priinime kannab juba hulk mulle võõraid inimesi. Nüüd abiellus Hedvig ja hakkas Linnaseks.)

Eestikeelsed perekonnanimed võib lahterdada sisu järgi. Kui lahti lüüa "Eesti kirjanike biograafiline leksikon" (1975) ja välja jätta käändelised vormid (Kalda, Nurme, Haava) ning liitsõnalised nimed (Haavaoks, Merilaas, Suislepp), samuti kõik võõrkeelsed (Stahl, Stein, Štein), siis kujuneb järgmine süstemaatika: 

ÕHK: Raju, Suits;

VESI: Jõgi, Järv, Kallas, Laht, Lauter, Meri;

MAA: Kivi, Kruus, Liiv, Niit, Org, Paas, Raud, Saar, Sööt, Väli;

FLOORA: Angervaks, Haab, Kask, Kibuvits, Kullerkupp, Kuusik, Leht, Lepik, Lepp, Lill, Loodus, Mango, Maran, Muru, Männik, Oks, Oras, Palm, Pihlakas, Remmelgas, Riis, Roht, Roos, Saar, Tamm, Vaher;

FAUNA: Hiir, Hurt, Luik, Luts, Lõo, Mäger, Nirk, Rebane, Sarv, Siig, Utt;

INIMENE: Ambur, Kangur, Kuningas, Kõrv, Kärner, Sepp, Truu, Verev, Üdi;

TSIVILISATSIOON: Aun, Kaal, Kiik, Kolk, Kool, Kross, Lipp, Malm, Meisel, Nael, Pant, Parv, Peegel, Piik, Pill, Poom, Pukk, Saal, Sang, Taar, Traat, Tuulik, Vasar, Veski, Vinkel.

Ajendatuna sõna "mägi" ettetulekust nimes, kutsus Tõnu Tormis oma fotoalbumi "Mõni mägi" (1997) esitlusele Vanalinna Muusikamajja minugi ja kinkis pühendusega eksemplari. Nominis causa.

Jaanuaris ostsin Etioopiast raamatu Aafrikas käibivatest isikunimedest. Nemad seal ajavad üheainsaga läbi, ei tee vahet ees- ja perekonnanimel, igaüks teab niigi, kuhu suguvõssa ta kuulub. See tingib tohutu nimerohkuse – isiku peab saama ära tunda juba üheainsa sõna järgi. Seetõttu isikustatakse laps erinevates keeltes kohe terve lausega:

nguni keel: Dimakatso – "laps, kes teeb imet", Khanyisani – "saagu valgus", Liyanda – "rahvaarv kasvab", Lungelwa – "asjad saavad korda", Malefi – "tema hoiab pärimust";

sotho: Ema – "tõuse ja valmistu minema", Lebala – "unusta kaotatud laps, mina olen nüüd olemas";

suahiili: Ato – "ta on hiilgav", Andaiye – "tütar tuleb koju", Bado – "veel mitte, oota natuke", Basi – "aitab, sellest piisab!", Kilolo – "noorus paistab tema peale", Mwari – "ilusa tütre poeg", Olabisi – "rõõm mitmekordistus";

suulu: Fusi – "laps, kes sündis kohe pärast kaksikuid", Goduka – "kadunud poeg, tule tagasi koju";

xhosa: Nomoya – "tuulisest paigast".

Nüüdsed eestlaste eesnimed vaatavad pigem laias ilmas ringi ning ajas ennem edasi kui tagasi. Ka retronimesid tahetakse klassikalise võõrtaustaga. Harva tuleb ette vihjeid vanale heale Lembitu ajale (Armas, Kalju, Tambet; Eha, Heli, Päivi). Eelistatakse võõretümoloogilisi.

Mullu sündis kõige rohkem neid, kes kandsid nime Sebastian (< kr "austusväärne") ja Mia (> Maria < aramea Mirjam), tunamullu võidutsesid Robin (< sks Robert) ja Sofia (< kr "tarkus"). "Kõige rohkem on kuni 10-aastaste hulgas Rasmuse, Oliveri ja Robini nimega poisse ning Sofia, Maria ja Mia nimega tüdrukuid," ütleb statistikaamet. Poistenimedest kerkisid peale Sebastiani kümne aasta jooksul sageduselt kõige jõudsamalt veel Hugo (< germ "aru, juurdlev vaim"), Mark (< ld Marcus, "sõjakas") ja Mattias (< hbr "Jumala kingitus"); tüdrukunimedest Saskia (< sks "saks"), Lenna (< kr Helena), ja Hanna (< hbr Johanna, "Jumal on armuline").

Nimevalikut meil piiratakse. Hiljuti levis teade, et "Annelyd ja Evelyd ja Heleryd on Eestis lubatud, kuid Nelery mitte" ning ema taotlus anti otsustada riigikohtule.  Lõpu-y muutvat selle nime võõrkeelseks ja selline peab olema mõnes teises riigis juba kasutusel. "Nelery" võib olla kokku pandud "Nellyst" (< kr Helena) ja "Maryst" (< Maria <  hbr Mirjam). Peaks Etioopia tüüpidele kirjutama, et nad laseksid kellegi seal Neleryks ristida.

Igatahes annab Aafrika nimeraamat nüüd vanematele dokumenteeritud õiguse panna lapsele nimeks suulukeelse Panyasa ("veetlev suurte silmadega tüdruk"), Phofukazi ("kena jumega naine"), Phunyu ("piirangutest välja murdma") või Xolile ("oleme andestanud"). Võtta tohib ka sothokeelsed Puleng ("vihmas sündinu"), Thabang ("tulnud kõigile õnne tooma") ja Vulindaba ("loo algus"). Kõik kauni sõnumiga. Hoiduda võiks siiski Shakast, mis suuludel tähendab "seederike" – kes sellise nimega last küll taluks.

MÕTTELUGEJAD

"И думал он:
Отсель грозить мы будем шведу,
Здесь будет город заложен
На зло надменному соседу."

Александр Пушкин,
"Медный всадник" (1833)

Puškini "Vaskratsaniku" proloogi sõlmituse moodustab Peeter Esimese resoluutne otsus: Здесь будет город заложен... – "Siia saab linn!"

Betti Alveri tõlkes tuli sõnastus nõrgem:

"Ta mõtles: "Nõrk
ning jäetud minu meelevalda
nüüd oled, Rootsi, naaber kõrk,
sest muudan linnaks selle kalda."

Jakob Tamm oma arhailises kohmakuses mõjub kaalukamalt:

"Ja mõtles Ta:
"Siit raugestame Rootsi rammu,
Linn piab siia sündima...""

Selle lendlauseks saanud värsi kõrval jääb tähelepanuta sama oluline: И думал он... Autori vabadusega käsutab Puškin siin Peeter Esimese mõtteid, tsiteerib tsaari sõnu peast, tsaari peast. Asjalugu tundub seda tähelepanuväärsem, et kohe poeemi esimese osa alguses, kus autor tutvustab meile oma loo peategelast Jevgenit, peab ta küsima:

"Итак, домой пришед, Евгений
Стряхнул шинель, разделся, лег.
Но долго он заснуть не мог
В волненье разных размышлений.
О чем же думал он?"

"Niisiis, kesööl ta koju pöördus,
lõi mantlist vee ning ootas und.
Läks mööda tunni järel tund,
kuid unevaim tast hoopis võõrdus.
Ta mõtles kaua. Mida just?" (Betti Alver.)

"Jah nõnda koju tulles tema
Läks warsi woodi magama,
Kuid kaua und ei tunnud ta:
Peas hakkas mõte pakitsema.
Kuid mis tal mõlkus mõtte sees?" (Jakob Tamm.)

Kui Peeter Esimese ideemaailma värava lõi Puškin prauhti lahti, siis siin ta koputab aralt vaese ametniku mõttekambri uksele, enne kui sisse astub.

Puud tuntakse viljast. Peeter Suure teoks saanud mastaapset geopoliitilist algatust vaidlustada ei saa, see räägib iseenda eest.  

"Природой здесь нам суждено
В Европу прорубить окно..."

"Siit, padrik elutu ja kurt,
Euroopasse saab aken murt..." (Betti Alver.)

"Siin uhke naabri kahjuks ammu

On loodus määrand muistsel a'al

Ju akant (sic !) anda Wenemaal'... "(Jakob Tamm.)

"Suuri sõnu säilitab õhkki," ütles Artur Alliksaar. Seevastu Jevgeni peas keerlevad üksnes igapäevaelu hädad:

"О чем же думал он? о том,
Что был он беден, что трудом
Он должен был себе доставить
И независимость и честь;
Что мог бы бог ему прибавить
Ума и денег."

"Ta mõtles kaua. Mida just?
Eks vaese mehe teenistust,
kus iseseisvust ega raha
ta iial piisavalt ei saa,
ning samuti, et poleks paha,
kui korraga ta nii või naa
saaks nõukaks-jõukaks." (Betti Alver.)

"Ta mõtles, et ta waene mees,
Et tarwis hoolt ja muret kanda,
Kuis au ja wara koguda..." (Jakob Tamm.)

Umbes samal ajal kui Puškin oma "Vaskratsaniku", avaldas Stendhal romaani "Punane ja must" (1830), lummavalt psühholoogilise loo andeka ning auahne, söaka ja silmakirjaliku Julien Soreli armastuse hargmikust ja teest tapalavale. Julien kuulub nende noorte põlvkonda, keda innustas Napoleoni eeskuju tõusta väikestest eluoludest suurmeheks. Noh, ajalooliseks kujuks ta ei kerkinud. Aga kindlalt kinnistus ta kirjanduslukku Stendhali ainulaadses ecriture'is.

Sada aastat pärast "Punase ja musta" väljatulekut avaldas vene kirjandusteadlane Mihhail Bahtin monograafia "Dostojevski loomingu probleemid" (Проблемы творчества Достоевского, 1929). Vaevalt usutav, et ta Stendhali loomingut ei tundnud, aga kõik, mida ta kirjeldab suure vene kirjaniku revolutsioonilise uuendusena ("olemuslikult uus romaanižanr"), võinuks ta leida suure prantsuse kirjaniku teosest.

Bahtin räägib Dostojevski kunstilise mõtlemise "polüfoonilisusest" – "mitmeplaanilisusest ja mittehäälsusest". Seal "tegutseb üksteise kõrval mitu eraldi teadvust", igaüht valdab omaenda idee ja see tingib "ühtviisi autoriteetsete ideoloogiliste positsioonide paljuse". – Kõik, mida Bahtin kirjeldab kui Dostojevski esmaavastust, iseloomustab juba Stendhali "Punast ja musta".

Kui Puškin "väikese inimese" mõtteläve ületades veel hetkeks peatus, siis Stendhal liigub oma tegelaste peades täiesti vabalt, kirjeldades nende sisekõnes peegelduvat psühholoogiat. Julien kujutab endast samuti "väikest inimest", kes ihkab haljale oksale – bonapartistlikule loorberioksale. Ja Stendhal ei kõhkle hetkegi valgustamast tema teadvuse sisu. Niisamuti seda, mis käib läbi Mme de Renali või Mathilde'i peast. Kõik tema romaani tegelased moodustavad polüfoonilise terviku.

Dostojevski esimene suur romaan "Kuritöö ja karistus" (Преступление и наказание, 1866) ilmus ajal, kus see kirjandusžanr hoogsalt psühhologiseerus. Stendhal edestab teda enneolematult eritluspeenuselt. Võrdlusest tema kaasaegse Balzaciga selgub nende olulisim erinevus: too kirjeldab kõike ja kõiki väliselt. Stendhal aga kirjutas talle 30. oktoobril 1840: "Üha arvukamaks ja vähem lambapäiseks (moins mouton) muutuv publik tahab aina suuremat hulka tõetruid detaile kire, elulise situatsiooni kohta."

Pärast hõrku Stendhali-lugemiselamust ei kipu moins mouton enam oma kallist eluaega raiskama aina labasemaks muutuvale nüüdiskirjandusele kodu- ja välismaalt.

VALGEVENE LEGEND

"Hegel märgib kusagil, et kõik suured maailmaajaloolised sündmused ja isikud esinevad nii-ütelda kaks korda. Ta unustas lisamast: esimest korda tragöödiana, teist korda farsina," alustab Karl Marx oma teost "Louis Bonaparte'i kaheksateistkümnes brümäär" (1852). Muidugi ei unustanud Hegel mitte midagi, Marx kuulis tema ütlust Heinelt, kes külastas filosoofi loenguid Berliini ülikoolis. Aga levima hakkas too mõttetarkus alles marksismi klassiku interpretatsioonis.

Praegusi Valgevene sündmusi vaadates tekib deja vu tunne. Just nagu korduks punkt-punktilt mingi arhetüüpne narratiiv. Uurimuses "Vene rahvalikud sotsiaal-utoopilised legendid" (Русские народные социально-утопические легенды, 1967) võtab Kirill Tšistov selle lühidalt kokku, rääkides esimesest Vale-Dmitrist, ""sünnipärasest" tsareevitšist, kes soovis rahvale head, kuid kelle Godunov tõrjus valitsusvõimust kõrvale; kes aastaid koos kõikidega kannatas bojaaride ning tsaar Borissi ülekohtu käes ja peab ilmuma ning ellu viima rahva lootused".

Kurja Godunovi rollis esineb nüüd Valgevenes 26-aastase presidendistaažiga Aleksandr Lukašenko ja Vale-Dmitrina isehakanu (vn самозванка) Svetlana Tihhanovskaja. (Ma eelistan valgevene nimede puhul tuttavamat vene transkriptsiooni, kohaliku kirjakujuga Аляксандр Лукашэнка võiks veel kuidagi leppida, aga Святлана Ціханоўская läheb silmale liiga kirjuks ja suule raskesti väljaöeldavaks.)

Arhetüüpne legend koosneb mutatis mutandis kaheteistkümnest episoodist.

(A) "Vabastaja" [Tihhanovskaja] plaanib sotsiaalseid reforme (vabastada talurahvas [valgevenelased] või tuua olulisi muutusi nende ellu).

(B) "Vabastajat" [Tihhanovskajat] püütakse kõrvaldada.

(C) "Vabastaja" [Tihhanovskaja] pääseb imekombel [Leetu].

(D) "Vabastaja" [Tihhanovskaja] varjub [eksiili], rändab ringi [Euroopas ning USA-s].

(E) Kohtumised "Vabastajaga" [Tihhanovskajaga välismaal mitmel diplomaatilisel tasemel], teated temast [ajakirjanduse ja videopöördumiste vahendusel].

(F) Valitsev tsaar [Lukašenko] püüab "Vabastajat" [Tihhanovskajat] takistada oma kava teostamast [korraldades vastuaktsioone, tehes vastupropagandat ning apelleerides abile Venemaalt].

Selline paistab praegune seis. Kuid legend läheb edasi.

(G) "Vabastaja" [Tihhanovskaja] tuleb tagasi [Valgevenesse].

(H) "Vabastaja" [Tihhanovskaja] tuntakse ära [s.t võetakse jälle omaks].

(I) "Vabastaja" [Tihhanovskaja] tuleb võimule.

(K) "Vabastaja" [Tihhanovskaja] viib läbi sotsiaalsed reformid.

(L) "Vabastaja" [Tihhanovskaja] tasustab lähimaid poolehoidjaid.

(M) "Vabastaja" [Tihhanovskaja] karistab reetureid, ebaseaduslikku tsaari [Lukašenkot], õukondlasi [Lukašenko lähemaid poolehoidjaid], aadlikke [kohalikke võimukandjaid] jne.

Niisugune legend. Punktist (G) algavad opositsiooni vagad lootused, pia desideria. Eks edaspidi paista, kas ja kuivõrd need ennast õigustavad.

Ent ajalooline paralleel Vale-Dmitri Esimesega torkab teravalt silma. Toogi alustas tähtsusetu munga Griša Otrepjevina ─ nii nagu Sveta Tihhanovskaja, lõpetanud Mozõrski Riikliku Pedagoogikaülikooli, pidas Gomelis tagasihoidlikku tõlgi ametit (Margarita Simonjan osutas viimati grammatikaveale tema ingliskeelses kõnes).

Ka Vale-Dmitri võttis miinimumprogrammina ette tõugata kurjategija Boriss Godunov troonilt – nii nagu Tihhanovskaja esmajärjekorras tahab kukutada Lukašenko. Ja Lukašenko kõnest kostis tõesti omaaegse tsaari kaeblus: "Kas ma ei rüganud päevast päeva, nii et elu mu riigis paranes? Ja mida ma näen? Vaenlaste intriigid, silmakirjalikkus, vandenõud..."

Kui Godunovile ette kanti, et üks ärakaranud munk pürib tema troonile, käskis ta tolle kloostrisse luku ja riivi taha sulgeda, aga Griškal õnnestus enne jalga lasta – nii nagu Tihhanovskaja pages võimalike repressioonide eest Leetu. Leedu kaudu Poola põgenes Vale-Dmitrigi.

Vale-Dmitri naasu Venemaale (G) toetasid poola magnaadid, eelkõige vürst Adam Wisnowiecki, kes varustas teda sõdurite, relvade ja rahaga, samuti vojevood Jerzy Mniszech, kelle tütre ta kosis. Nii nagu Tihhanovskaja kogub praegu Poolast ja mujalt välismaalt annetusi rahaliselt innustamaks ja kannustamaks opositsiooni Valgevenes ning ette valmistamaks oma võidukat tagasitulekut.

Punkti (L) täitis Vale-Dmitri esialgu võlatähtedega: pärast võimuletulekut Mniszechile miljon kuldraha, väärisesemeid tsaari varakambrist, Smolensk ja Severskoe vürstiriik. Tema tütrele Novgorodi ja Pihkva maad. Poola kuningale Zygmunt Kolmandale samuti tükke Moskva suurvürstiriigist. – Ega Tihhanovskajatki praegu ilma eest toetata. Helded annetajad plaanivad tulevases läänelikule arenguteele pööratud Valgevenes ikka oma raha tagasi teenida – demokraatia pole ju lõpuks muud kui äriprojekt. Nüüd pillas isegi Ukraina president Zelenski, et ei sooviks Valgevenele oma Maidani; ju ta näeb, mis sellest välja tuli.

Algul toetas Vale-Dmitrit üsna suur protsent Venemaa rahvastikust – nii nagu nüüd Tihhanovskaja pooldajate massimeeleavaldustel Valgevenes. Kurikuulsa Maljuta Skuratovi nõbu Bogdan Belski ronis Punase väljaku tribüünile, millelt muidu hõigati maha valitseja ukaasid, võttis rinnalt püha Nikolai pildi, andis sellele suud ja vandus, et Vale-Dmitri on "tõega Ivani [Groznõi] poeg". Hiljem ülendati ta selle eest bojaariks. – Nüüd, 10. septembril kuulutas Leedu seim Tihhanovskaja seaduslikuks Valgevene presidendiks "endise tsaari" Lukašenko asemel.

20. juunil 1605 sõitis "uus tsaar" triumfaalselt Moskvasse sisse (G). Algas pilla-palla pillerkaar, mille laastavat laga pealinlased vaatasid kõrvalt nagu okupantide laamendust.

Tasapisi hakkas levima kahtlus Vale-Dmitri legitiimsuses. Kuni ööl vastu 17. maid 1606 lõid helisema kirikukellad, rahvas voogas Punasele väljakule, bojaaride sõjasulased tungisid tsaarilossi ja püüdsid supostaadi kinni. Isehakanu istutati troonile, talt rebiti ült valitseja rõivad ja pandi selga "pirukamüüja riided", hakati mõõgaga torkima, näpistama, kolkima ja mõnitama. Lõpuks kihutas üks bojaaripoeg talle kuuli kerre, alasti laip visati aknast välja ja pandi hiljem Punasele väljakule rahvale näha.

Sellist kanoonilist jätku tänapäeva Valgevene legendile ning nüüdsele "Vabastajale" küll vist pigem ei sooviks. Kordugu tragöödia ikka farsina!     

Toimetaja: Victoria Maripuu

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: