Tiina Ann Kirss. Mu vanemad olid põgenikud
Kirjandusteadlase Tiina Ann Kirsi artikkel paadipõgenike ausamba avamise puhul Puise neemel.
Seistes siin Puise neemel kahe 1944. aastal Eestist põgenenu lapsena annan endale esiteks aru, et mu vanemad ei pagenud septembris 1944 kogenud paadikaptenite toel Rootsi suunas. Kumbki eraldi – nad kohtusid mõni aasta hiljem – otsustasid nad ülimalt pingelises olukorras, mil pool tundigi võis tähendada võimaluste kustutamist – põgeneda läände taganevate Saksa vägede laevadel. Minu emale sai see otsus saatuslikuks: med-õena, tolleaegse nimetuse järgi õe-ämmaemandana sai ta erandina oma isa, ema, venna ning venna kihlatuga koos ülekoormatud saksa laatsaretlaevale "Moero". Laev sõitis reidile 21. septembri õhtul 1944, asudes järgmisel hommikul teele Gotenhafeni suunas. Laev torpedeeriti, oli täistabamus. See läks põhja kell 11 päeval 22. septembril, päikesepaistelisel päeval, seitsme minutiga. Meri oli rahulik.
Pääsenute arvu suhtes pole kokku lepitud, ehk pole see isegi tähtis; selge on see, et pääses murdarv laeval olijaid, arvestades, et haavatud sõdurid ei suutnud kiiresti liikuda. On tavatõde, et laevahuku puhul pääsevad need, kes küünistavad end tekile, seega laeva "kõrgematel korrustel" viibijad. Instinktid, häirekellad, julgus, võibolla käest-kinni-julgus. Mõne ellujäänu mälestustes kajab ahastus, kuidas mees ja naine hüppasid koos, kummalgi väike laps süles. Pinnale ujudes oli üks lastest kadunud. Need lapsevanemad käisid oma last otsimas Gotenhafeni surnukuuris.
Mu ema pääses.
Lapsepõlvest meenutan septembripäevi, millegipärast ikka umbkaudu, kuid need olid mälu raamis päikselised. Kui ma nelja-aastaselt emalt Moero-lugu kuulsin, ei rääkinud ta arvude keeles. Mõistagi polnud see peamine. Ema hoidis peopesal vettinud ning luitunud käekellarihma tükki. Kell oli seisma jäänud tema vette hüppamisel kl 11, 22. septembril 1944. Ema oli näinud oma perekonnaliikmete (paratamatut või tahtlikku) uppumist. Ilmselt olid nad julgenud hetke ajel kiiresti lainete pinna alla vajuva laeva kõrgelt vöörilt merre hüpata. Päästepaadid olid ülekoormatud.
Ema keeras päästepaadi nööri ümber randme ning kaotas teadvuse. Kui ta ärkas, oli ta konvois järgmise laeva Lapplandi pardal. Enne Gotenhafenisse saabumist anti talle kätte napp isikutunnistus laevakapteni pitseriga. Šoki ning alajahtumise tõttu veetis ta jalutuna mõne nädala haiglas, enne kui suunati erialasele tööle Lõuna-Saksamaale oktoobri lõpul 1944.
Ema südamele jäi tema pereliikmete meldimine parvlaevale, mis Liibavi koridoris torpedeeriti. Seda polnuks võimalik ka kõige tontlikuma ettekujutusega ennustada. Neid torpedeerimisi, laevahukke oli sõja ajal nii palju, et sõjajärgsed Euroopa ajaloolased tähistavad neid vaid arvudena, laevade, mitte pääsenute arvudega.
Meile, mulle ja ka mu nooremale vennale rääkis ema sellest pääsemisest positiivses võtmes, õnneliku juhusena. Kümmekond aastat pärast veest välja tõmbamist sai tema elumõtteks minu ja mu venna sündimine ja meie kasvatamine.
Kõik ellujääjad on vaprad, seega ma ei hakka kordama, et temagi vapper oli. Samas oli selge, et ema varjas positiivse hoiaku taga taandamatut süngust. Ilmselt oli talle kõige raskem elada oma süüga, ellujäämise süüga: ta suri noorelt purevasse haigusse.
Meie peres oli ka teine põgenemislugu: mu isa oma. Temagi oli aru saanud, et vene väed olid peagi Tallinna vallutamas. Ta oli poissmees, olles 1941. aastal saanud Tallinna Tehnikaülikoolist keemiainseneriteaduse magistrikraadi. Kuna ta väitekiri ja ekspertiis olid põlevkivi alal, jätkus talle Saksa okupatsiooni ajal tööd. Ta juhendas tudengeid, kelle hulgast mõnigi pääses igal aastal Saksa mobilisatsioonist. 1941. aasta juulis oli ta ise Vene armee mobilisatsiooni eest rettu läinud, püsinud koos kolme sõbraga kuus nädalat ühe Kopli kortermaja pööningul, kuni habemed rinnuni kasvasid.
1944. aasta septembris sai mu isa ametlike paberitega lähetuse Wittemberge keemiatööstusse, asudes jalgrattaga Tallinnast Virtsu suunas teele. Teel võeti ta vahele, ärandati jalgratas ning ta seati metsatukas "seina äärde". Millegipärast säästeti kuul ja teda ei hukatud. Ta jätkas teekonda jala, sai Virtsus praamile ning matkas Sõrve sääre tippu. Seal õnnestus tal laevale saada, jõudes paari päeva jooksul Saksamaale. Tema saaga Wittemberge ning Berliini vahel, hilisem Elbe ületamine ning Hamburgi Zoo-laagrisse jõudmiseni oleks liiga pikk, et jutustada.
Ema päralt oli traagika. Isal vedas.
Olles aastate jooksul pikalt nende mulle jutustatud sündmuste üle mõelnud, olen esiteks kindel, et mu vanemad tõesti põgenesid sõja eest: kumbki ei saanud liiakasu, ega olnud kummalgi mitme paadi võrra kallist mööblit ja vara, millega kuskil uut elu alustada. Nende varandus oli hirm.
Lapsepõlves õppisin eelkõige raha kokku hoidma ning jäägitut pühendumust õppimisele, sest haridus oli püha. Tuli õppida ametit: inseneriks, advokaadiks või arstiks. Paraku sai minust humanitaar.
Minu vanemad säilitasid eestikeelse kodu ning eestimeelsed väärtused.
Isa elas kõrge eani, jõudes 1992. ning 1994. aastal külastada Eestis oma venda, keda ta polnud 52 aastat näinud.
Mu vanemad ei läinud "hea elu peale" läände ega reetnud Eestit.
Nad olid põgenikud.
Tänu rahvusvahelistele põgenike toetuse asutustele (Suurbritannia ja UNRRA) anti neile toitu, varju ja tööd ligi kuueks aastaks. Siis algas väljarändamise loterii.
Tänapäevaga võrreldes vedas mõlemal mu vanemal kõvasti. Keegi ei süüdanud nende põgenikelaagrit. Selle asemel loodi briti tsoonis ajutine Balti Ülikool, mis võimaldas paar-kolm aastat tuhandel Balti päritolu noorel tudengil kõrgharidust jätkata, ning õpetlastel neile teadmisi jagada.
Seal mu vanemad kohtusidki, keemiapraktikumil: mu isa õpetas, ema oli arstiteaduse üliõpilane.
Nendeta poleks ma olemas, ammugi mitte püsielanikuna Eestis.
Neid ma mälestan.
Toimetaja: Valner Valme