Arvustus. Habras tants kaduvuse ümber ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Fine5 Tantsuteatri
Fine5 Tantsuteatri "Habras ilu". Autor/allikas: Fine5 Tantsuteater

Uuslavastus

"Habras ilu"

Fine5 Tantsuteater

Koreograaf Tiina Ollesk

Tantsijad: Helen Reitsnik, Olga Privis, Renee Nõmmik, Simo Kruusement
Kostüümikunstnik: Kristina Viirpalu-Tudeberg
Helikunstnik: Valentin Siltsenko
Valgusmeister: Ants Kurist

Kell on 19. Sakala 3 teatrimaja akendest paistab tuppa veel sügiseselt hall õhtuvalgus, ent kammersaalis juba prožektorid põlevad. Heleda ruumi heledal põrandal lebavad heledad kangaribad, sirgelt ja kõrvuti nagu neli looritatud peenart. Kuid mitte kauaks. Aja möödudes hakkab kangas kortsuma, kuhjuma ja kägarduma, kuni koguneb kookonitesse tantsijate ümber, kes pretensioonitult ja pealetükkimatult ruumi on sisenenud. Aga tähendus on justkui endine: nii sirges peenras kui ka kägardunud kookonis peitub see potentsiaalne energia, mis oma vallapääsemisega uut algust märgib.

Fine5 tantsuteatri "Habras ilu" ei jätku ometi täiusliku õidepuhkemisega. Elegantsed liigutused takerduvad peagi, inimkehade ajuti saavutatud sünkroniseeritusel lastakse kärmelt kildudeks puruneda. Koreograafiat iseloomustab murtus ja haprus, kuid mitte haprus kui õrnus või õhulisus, vaid kui rabedus ja pudedus.

"Hapra ilu" pudeduse mõistmiseks ja mõtestamiseks annab koreograaf Tiina Ollesk lavastuse tutvustuses selge võtme kätte: "Tööprotsessi inspiratsiooniallikaks oli parkinsonismist mõjutatud keha jälgimine: vaadeldes oma ema, kuidas ta mõte töötas, kuidas ta liikus ja toimis, märkasin tema teistsuguses kehakasutuses midagi äärmiselt kõnekat."[1] Tõepoolest, ehkki näiteks parkinsonismile tunnuslik kehade rappumine on laval kaalutletud, pole ta kõnekust kaotanud.

Samuti kõnelevad edasi teisedki koreograafilisse vormi valatud sümptomid, mille taasesitamine pole eesmärk omaette. Samad takerdunud liigutused, endasse kinni jäävad kehad ja katkenud liikumisjadad räägivad inimese paratamatust piiratusest, loomulikust ajalikkusest. Kuulates ainsaid sõnu helikujunduses (mis küll kahjuks ülejäänud helidesse osalt kaduma läksid), kerkib aja ja ajalikkusega seotu üha tugevamalt esile. Valulikust lähtepunktist hoolimata pakub lavastus inimesele nõnda üürikese, kuid kindla koha hoomamatus ajavoos ja leiab universumiga tüüne lepituse.

Kui esimene paus muusikapalade vahel etenduse senise atmosfääri viivuks katkestas, tundsin end häirituna – tekkinud taju- ja mõttevool lõigati läbi, olgugi et liikumine jätkus endise intensiivsusega. Teise pausi ajal märkasin katkestuse võlu. Äkitselt olid kuuldavaks muutunud kõik kriuksud ja naksud, mida paljad jalad laval kuuldavale tõid, kõik sügavad hingetõmbed, mis pingestatud kehadele jõudu andsid. Olin abstraktse ja argise vahel otsetee leidnud ning universumist tagasi maa peale sattunud, ümberringi päris inimesed.

Kuivõrd katkestus seadistas mu mõttetegevuse uuesti argitasandile, teravdus tähelepanu tantsijate suunas ning eemale kontseptsioonist nende ümber. Nii hakkas trupi sees silma psühholoogilisse põhjendatusse puutuv ebaühtlus: kui mõne tantsija ilmest vaatas vastu puhas keskendatus ja kohalolu, mis andsid ohjad keha kätte, paistis teist juhtivat hoopis vaim. Pean viimase all nimelt silmas katset leida liikumisimpulsse läbielamise kaudu, mis saavutatakse psüühikas ja mida ühtlasi rõhutatakse miimikas.

Miimiliselt ilmestatud emotsioonide (mitte)rakendamine jagas trupi niisiis kaheks ja tekitas teatud dissonantsi. Ühtne lähenemisviis – emb-kumb: kas keha või vaimu üldine ülemvõim – sidunuks tantsijad samas tugevamaks ansambliks. Selget soovitust, kumba suunda eelistada, mul ometigi anda ei ole. Tulles "Habrast ilu" jälgima vaatajakogemusega, mis on tugevalt kaldu sõnateatri suunas, olnuksin psühholoogiliselt põhjendatud karakterite keskel muidugi tunduvalt enam kodus kui kehalise mõtlemise kaudu tekitatud keskkonnas.

Kuid kodust tasub vahel väljas käia ka. Meenus Kaja Kannu arvustus Kadri Sireli suvisest tantsulavastusest "Aiapäkapikk"[2], kus Kann kirjeldab psühholoogia ja emotsiooni liigset kasutamist kui tantsu omaväärtust alahindavat aspekti. Kannuga pole ma siin ehk lõpuni nõus, ent näen tema jutus iva. (Miimilistest) emotsioonidest vabanemine võib tantsuteost tõesti rohkem kontsentreerida. Nende olemasolu aga minu silmis tantsu omaväärtust ei kahanda, muutes tajukogemuse pigem mitmekesisemaks.

"Habras ilu" annabkii värvika, samal ajal rahustava kogemuse. Lavastus normaliseerib elu hapruse ja kaduvuse, mille meenumine võib muidu õudust, hirmu või ehmatust tekitada. Tahtmata "Habrast ilu" vägivaldselt päevakajaliseks väänata, nendin siiski, et see lepitus kaduvusega ei jookse praegu sugugi mööda külgi maha.



[1] "Habras ilu" loomeprotsess viib esietenduseni 26. augustil – Fine5'i kodulehekülg. https://www.fine5.ee/uudised-toimunud/habras-ilu/
[2] Kann, Kaja. 2020. "Alahinnates tantsu omaväärtus" – Sirp, 14. august. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/alahinnates-tantsu-omavaartust/

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: